Eduard Tinn.

FOTO: Erakogu

Aatelisi inimesi, kes tunnevad muret eestlaste käekäigu ja tuleviku pärast, on tänapäeval vähe ja neidki sildistatakse igasuguste nimedega, kirjutab filosoofiadoktor Eduard Tinn.

Postimehes on käimas huvitav arutelu vasak- ja parempoolsuse teemal. Mind sundis haarama sulge aga Ahto Lobjaka 7. augustil ilmunud kirjutis «Milleks meile laulupidu?».

Lobjakas tuletab mulle meelde nõukogudeaegset ideoloogist ametnikku, kes omal ajal püüdis sisendada eestlastele, et nad peavad kõndima ühte sammu Moskvaga ja lähtuma sealt tulevatest juhtnööridest.

Eestlased suutsid aga nõukogude ajal vaatamata ametlikule ideoloogiale säilitada oma rahvusliku omanäolisuse ja eripära. Tulime toime oma kultuuri säilitamise ja edasi arendamisega.

Vastuseis sovetimentaliteedile tugevdas meie eestlust ja tahtmist ajada Eesti asja. Meie kultuur oli alates ärkamisajast võtnud suuna areneda edasi kui euroopalik isikuline kultuur ja ka vene ajal lähtusime, loomulikult, isikukesksest euroopalikust mõttetraditsioonist, kuid surve all olles tugevnes meis kõigis rahvuslik ja rahvusterviklik ilmavaade.

Jah, isiksus pidid sa olema ja suuremast isikuvabadusest unistasid iseenesestmõistetavalt. Aga olles eestlane, pidid mõtlema ka enda kui eestlase ees seisvatele väljakutsetele. Impeeriumi ikke alt vabanenud eestlane oli Balti ketis seisev aateline subjekt, kes tahtis olla peremees omal maal.

Peame tunnistama, et veerandsajandiga on aatelisus Eesti Vabariigis vähenenud. Aatelisi inimesi, kes tunnevad muret meie kui eestlaste käekäigu ja tuleviku pärast, võib praegu vabalt nimetada rassistideks, natsideks, vihakõnede pidajateks, alaarenenud persoonideks, Euroopa Liidu vaenlasteks ja nii edasi.

Rahvuslus ja aatelisus on muutumas osade inimeste silmis anakronismiks. Lobjakas nendib, et «meie riigi ülim hüve on isikuvabadus». Isikuvabadus on Euroopa pinnal välja kujunenud klassikaline väärtusarusaam ja siin pole midagi vaielda. Jah, kui oleme eurooplased, siis respekteerime seda seisukohta.

Mis puutub aga eestlaseks olemise küsimusse, siin on Lobjaka seisukoht radikaalselt selge – «ei eestimeelsus ega mitte-eestimeelsus ole tõsiseltvõetavad tulevikustrateegiad». Mida see siin tähendab? Kas seda, et põhiseaduses olev eestimeelne jutt eesti keele ja kultuuri kaitsest pole Lobjaka arvates sugugi tõsiselt võetav seisukoht?! Mida ta siis soovib?

Euroopa Liidul puudub oma rahvas

Miks võrdlesin teda nõukogudeaegse ideoloogiga? Tol ajal räägiti meile globaalset utoopilist udujuttu sellest, kuidas kommunism on suuteline tegema õnnelikuks iga planeedi elaniku.

Lobjakas ajab uutmoodi udujuttu sellest, kuidas kaasaegne globalism toob õnne kõigist rahvustest inimeste kodudesse. Eestlaste kodudesse saabub õnn tema arvates siis, kui nad kuulekalt alluvad Euroopa Liidule ja kõigile selle institutsioonidele. Alluda, alluda ja veelkord alluda.

Oleme ju minevikus ikka kellelegi allunud (venelastele allusime kõige halvemini, sest pidasime end neist paremaks, lääneeurooplased on aga meie tavateadvuses ikka olnud meist kõrgemal, nii et allumine tundub osale meie poliitilisest eliidist kaunis aruka asjana).

Euroopa väärtuste poole pürgimine on meie jaoks ikka olnud üks osa meie rahva arenguloogikast. Aga viimasel ajal tekib vägisi küsimus, kas need Euroopa Liidu tänased arusaamad meie tsivilisatsiooni väärtustest on ikka igati vettpidavad?

Veel mõni aasta tagasi püüdsin oma raamatus «Lääne tsivilisatsioonist ja Euroopa tupikseisust» (2013) näidata, kuidas Euroopa klassikalised väärtusarusaamad erinevad Euroopa Liidu uutest arusaamadest.

Mis asi on tegelikult kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine? See on kaupmeeste unistus, sest on ju kõige tähtsam asi oma kaupade kaela määrimine võimalikult suuremale arvule inimestele, see tähendab globaalsele turule.

Globaalne vaade asjadele tähendab seda, et on vaja kaotada piirid riikide, rahvaste, religioonide, kultuuride, keelte, tavade ja muude teiste vahel. Globalistlikust põhimõttest kasvabki välja multi-kulti printsiip, kus erinevad kultuurid segatakse kokku üheks suureks ühepajatoiduks.

Segunemise käigus hakkabki Euroopa muutuma üha rohkem Aafrikaks ja Aasiaks. Multi-kulti eksperimendi ohvriks ongi langenud selle uue väärtushinnanguorientatsiooni üks initsiaatoreid – Euroopa Liit ise. Tõsi, Euroopa Liidul kui bürokraatlikul pealisehitisel oma demos't, see tähendab rahvast ju pole. Seega kannatavad Euroopa Liidu koosseisu kuuluvate riikide elanikud.

Nende päralt olla homne!

Mõni Lobjaka mõttekaaslane ütleb, et Euroopal pole häda midagi, kõik on okay. Ei, hädad on siiski tõsised. Löögi alla on sattunud Euroopa tsivilisatsiooni tulevik.

Kas kahekordsete seaduste olemasolu Lääne-Euroopa riikides on normaalne ja vastuvõetav? Tuhandetele šariaadikohtudele alluvad elanikud elavad Euroopas oma keskaegsete arusaamade järgi ning nende arvukus ja positsioonid järjest tugevnevad. Šariaadi eksistents on tegelikult märksa suurem probleem kui terrorism.

Löögi alla on sattunud Euroopa suurim väärtus – tema isikuline kultuur, mida pole ajalooliselt kunagi olnud ei Aafrikas, Hiinas ega moslemimaailmas. Just isikulise kultuuri alusel sai tekkida läänelik demokraatiamudel, kus hääletusest võtavad osa indiviidid, mitte aga usu- või hõimuprintsiipidest lähtuvad kollektiivsed ühendused, kes hääletavad nii nagu juhid või valitsejad käsivad.

Kas ma pole mitte paniköör? Põgenike vool ei suuda ju Euroopat tasakaalust välja viia! Mispärast ei taheta aga näha Lääne-Euroopas tekkinud viiendat kolonni, kel formaalselt taskus küll Prantsusmaa või Suurbritannia passid, kuid kes südames on kaljukindlalt Allahi jüngrid.

Ja tegelikult pole oluline see, kas nad on mõõdukad või radikaalsed moslemid – palju olulisem on hoopiski see, et nad ei assimileeru ja nad peavad end eurooplastest kõrgemal olevateks. Nende päralt olla homne! Euroopa võetakse moslemite poolt lihtsalt üle! Tegelikult käib sõda, tõsi küll, praegu veel varjatud sõda. Uurigem statistikat – kui palju kristlikke kirikuid on muudetud mošeedeks? Kui paljudes Suurbritannia linnades on linnapead moslemid?

Euroopa tegeleb idiootsusega

Aktiivsete ja passionaarsete moslemite foonil paistab Euroopa Liidu juhtide jõuetus eriti selgelt silma. Ei suudeta riikidest välja saata isegi terrorirühmituses Islamiriigi võidelnud kurjategijaid. Moslemite survele lihtsalt allutakse.

Vasakpoolsed on aga õnnelikud, sest nende valijaskond aina kasvab. Euroopa Liidu liidrite globalistlik multi-kulti ideoloogia viib selle tendentsi jätkumisel selleni, et lääneeurooplased hakkavad mõne aja möödumisel alluma Allahi tahtele. Absurd?! Selgrootu poliitika jätkumisel on kõik võimalik. Nähtavasti pole tänased Euroopa Liidu juhid tõelised riigimehed, kes oskaksid ohtlikke tendentse ette näha, vaid pigem olupoliitikud, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Vaadakem vaid, millega tegeleb praegune Euroopa vaimusfääris!

Täieliku idiootsusega. Kas mees on ikka mees ja kas naine on ikka naine? Kas kõrgkooli õppejõud tohib kasutada pöördumist preili (proua) ja härra? Eriline kuritegu on laste «ravimine» selles suunas, et hiljem oleks kergem läbi viia soomuutust.

Aga kuidas suhtuda sellesse, et lääne ühiskonnas on ideaalseks kujuks saanud Pavlik Morozov, vanemate peale kaebamine muudetakse uueks normiks. Meie silme all lõhutakse klassikalisi väärtusi – autunnet, perekonda, rahvust. Kasvatatakse nahahoidjate ja pehmode põlvkonda.

Ka väikerahval peab olema eneseväärikus

Moslemite nägemine konkreetse ohuallikana pole mingi rassism. Eurooplaste ideaal on alati olnud ratsionaalne oma peaga mõtlemine. Sellest printsiibist lähtudes tuleb osata näha proportsioone, see tähendab iga riik ja iga kultuur peab endale selgeks tegema kui palju migrante ta suudab vastu võtta ja oma ühiskonda sulandada. Keegi Euroopa Liidu bürokraat võib ju soovida saata Eestisse näiteks üks miljon araablast. Las ta soovib. Aga meie juhtkond saab sellele vastata vaid selge ja ühetähendusliku sõnaga – ei.

Sirge selgroog ei saa olla ainult suurrahvaste monopol. Ka väikerahval peab olema eneseväärikus. Lobjaka väljapakutud allumine Euroopa ülemustele igas olukorras meile ei sobi. Peame oskama mõelda oma peaga. Ei saa ülespoole, see tähendab Euroopa Liidule ära anda kogu suveräänsust, jah, palju oleme sunnitud ära andma, aga mitte sedavõrd, et kaotaksime oma inimliku näo.

Lõpetuseks, mis puutub aga Lobjaka kirjutamise stiili, kus ta kõiki oponente püüab intellektuaalselt madaldada, siis see ei räägi härrasmehelikkusest.

Kui Lobjakas nii väga tahab vaimuaristokraat olla, siis võiks ta ka teada, et Marxi ja Lenini vahel on ikka oluline vahe – Marx oli eurooplane («Igaühe vaba areng on kõikide vaba arengu tingimuseks» – moto «Kommunistliku partei manifestist»), ja üksikisik polnud talle «vaid prügikala» (Lobjakas). Leninism oli aga tõepoolest oma olemuselt õpetus, kus asiaatlus ja üksikisiku alavääristamine oli objektiivselt olemas.