Jossif Stalin, Vladimir Lenin ja Mihhail Kalinin. 1919.

FOTO: Wikimedia

Kommunism on surnud, kuid keegi pole näinud tema laipa, öeldi 1990. aastatel. Ka tänapäeval on maailmas poliitilisi liikumisi, mille teooria dogmaatilisus, propaganda kõikehõlmavus, vahendite jõhkrus ja ennekõike totaalse võimu iha on väga sarnased sajandi eest alguse saanud kommunistlikele liikumistele, kirjutab Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige, ajaloolane Toomas Hiio.

7. novembril möödub sada aastat enamlaste võimuhaaramisest Venemaal. Toona poleks keegi uskunud, et poole sajandiga saab Lenini «uut tüüpi riigist» üks kahest maailma üliriigist. 1967. aastal omakorda oli jälle vähe neid, kes tõsimeeli uskusid, et veerand sajandit hiljem on üliriigist järel ainult mälestus. Neid, kes siiski lootsid, oli miljoneid.

Kommunistlike režiimide ajaloost rääkides meenuvad tänapäeval ennekõike kuriteod: massimõrvad Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kümnete miljonite inimeste ja mõnikord tervete rahvaste küüditamine ja näljasurm ning sadade miljonite virelemine eksistentsivõimaluste piiril. Meenuvad Eesti, Läti ja Leedu annekteerimine ning Ida-Euroopa allutamine Moskvale Punaarmee relvajõu toel. Meenuvad kommunistlikud salateenistused ja nende ohvrid, aga ka käsilased.

Esimese maailmasõja lõpuaastail pinda võitnud maailmarevolutsiooni idee leidis toetajaid kogu maailmas ja põhjusega pelgasid seda sõjas laastatud Lääne-Euroopa riikide juhid. Idee põhines marksistlikul väitel, et kommunism võidab kogu maailmas ühekorraga. Peagi tuli see asendada teesiga sotsialismi ülesehitamise võimalikkusest ühel maal, Nõukogude Venemaal.

Homme avatakse Tallinnas meremuuseumi püssirohuaidas (Uus 37) Gerd Koeneni koostatud näitus «Kommunismi ajastu».

Saksa ajaloolase Koeneni koostatud näitus võtab kokku kommunismi ajaloo kogu maailmas 20. sajandil.

Näituse koostamise tellis Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Diktatuuri Uurimise Liidu sihtasutus. Näituse esitlemise Eestis on korraldanud Eesti Mälu Instituut ja väljapanekut on toetanud Konrad Adenaueri Fond.

Eesti Mälu Instituut on koostanud Eestit puudutavad stendid, mis on näituse lisaks Eestis. Kõik stendid on eesti ja inglise keeles ning näitus jääb avatuks kuni detsembri alguseni.

Kuid mõte ülemaailmsest kommunistlikust võimuhaaramisest, mida juhtinuks oma Moskva peakorterist kommunistlik internatsionaal (Komintern), mida omakorda kontrollis Venemaa kommunistlik partei ja mille partnereiks olid Nõukogude Venemaa salateenistused, ei olnud sellega veel kadunud.

Uued kommunistlikud parteid sündisid enamasti Kominterni ja Nõukogude salateenistuste koostöös ning nad püsisid enamasti ainult Moskva rahalisel toetusel. Komintern ja Nõukogude Liidu salateenistused vajasid neid kui kommunistliku propaganda ja sovetliku õõnestustegevuse käepikendusi kogu maailmas. Maailmarevolutsioonist kõneldi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kongressidel kuni Nõukogude Liidu ja nende parteide lõpuni.

Nõukogude Venemaad ei tunnustanud esialgu mitte ükski riik, kellel oli rahvusvahelises poliitikas vähegi kaalu. Peagi olukord muutus. Bolševike esimeseks diplomaatiliseks läbimurdeks olid rahulepingud naaberriikidega. 15 aasta pärast nähti Nõukogude Liitu juba vastukaaluna Saksamaal 1933. aastal võimu haaranud Hitlerile, kes ei varjanud oma maailmavallutuse plaane.

Kommunistide rahupropaganda maskeeris nende tegelikke sihte ja aitas leevendada maailmarevolutsiooni hirmu. Lääne valikud olid napid, sest rahvad olid Esimese maailmasõja tapatalgute tõttu sõjavastaselt meelestatud. 1933. aastal sõlmis Nõukogude Liit diplomaatilised suhted Ameerika Ühendriikidega ja võeti 1934. aastal Rahvasteliidu liikmeks.

Teise maailmasõja aegne Briti karikatuur «Kohutavad armastajad». Autor Ralph Soupault. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

1939. aasta 23. augustil vahetas Nõukogude Liit poolt ja sõlmis kokkuleppe Saksamaaga. Saksamaast oli saanud Euroopa supervõim ja Hitler tegi Stalinile palju parema pakkumise kui lääneriigid, kellega Nõukogude Liit pidas samuti läbirääkimisi.

Kaht totalitaarset riiki ei kammitsenud deklaratsioonid vabadusest, demokraatiast, suveräänsusest ja enesemääramisõigusest ega häirinud ka varasem teineteisele hävingu kuulutamine. Ida-Euroopa jaotati omavahel. Sõprust jätkus vähem kui kaheks aastaks, kuid selle hinnaks oli Balti riikide ja Poola suveräänsus ning miljonite inimeste küüditamine, vangistamine ja mõrvamine.

1941. aasta suvel ründas Saksamaa Nõukogude Liitu, mistõttu viimane vajas uusi liitlasi. Suurt liitlast vajas ka lääs ja järk-järgult sündis allianss, mis määras uue maailmakorra pärast Saksamaa, Itaalia ja Jaapani purustamist 1945. aastal. Kommunistlik režiim kehtestati peaaegu kõigis riikides, kuhu oli astunud punaarmeelase saabas. Kolme Balti riigi suveräänsust ei taastatud. Teistest said Nõukogude Liidu satelliitriigid.

Noorusideaalid teevad südame soojaks paljudel

Poliitilised teooriad, ka kõige dogmaatilisemad, peavad end võimu nimel kohandama kohalikele oludele. Kommunistlik valitsus Aasias vajas teistsuguseid meetodeid kui Ida-Saksamaal, nagu erines Eesti elu sovetiajal elust Tadžikistanis.

Diktaator vajab palju suurema hulga alamate näilist poolehoidu kui demokraatlik peaminister ning enamiku diktaatorite võim on toetunud masside tegelikule või teeseldud ja hirmuga tagatud vaimustusele. Selleks tuleb massidele anda, mida nad usuvad oodanud olevat – natuke leiba ja veidi rohkem vaatemängu.

Arenenud lääneriikides leidis kommunismiteooria palju toetajaid haritlaskonna seas ja seda juba bolševike võimuhaaramise ajal.

1970. aastate eurokommunistid proovisid kommunistliku õpetuse kooskõlla viia oma aja tegelikkusega, mis kasvatas nende šansse sisepoliitikas, kuid pälvis Moskva pahameele. Ilma Moskva toetuseta ei saanud nad läbi ja pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lagunes enamik parteisid.

Kommunistliku teooria arendused Aasias olid edukamad. Esimees Mao õpetust ei suutnud Moskva talitseda. Pool sajandit pärast kultuurirevolutsiooni on Hiina kommunism üle elanud kõik oma eeskujud ning ühendanud kommunistliku teooria ja üheparteilise juhtimise turumajanduse elementide ja üliriiklusega.

Kommunistlik õpetus pakkus esmapilgul lihtsaid lahendusi peaaegu kõigile maailma probleemidele. Teooria väitis end olevat avastanud ühiskonna arenemise seaduspärasused, mis õigustas väidet kommunismi saabumise paratamatusest, millesse tuli lihtsalt uskuda. Revolutsiooniline vägivald, proletariaadi diktatuur ja ekspluataatorlike klasside eksproprieerimine või ka füüsiline hävitamine oli tulevase õndsuse hind ja pidi olema aktsepteeritav.

Kaader nõukogude diafilmist «Aastal 2017». Tekst: «Lapsed kuulsid diktori häält: «Siin näeme Beringi väina paisu. Näete, üle selle tuhisevad aatomrongid. Tamm takistab Põhja-Jäämere külma vee voolamise ja nii on Kaug-Ida kliima paranenud.»

FOTO: Sergey Pozdnyakov, VK

Nagu paljud religioossed õpetused oli kommunismiõpetus kõige halastamatum oma väidetavate ketserite vastu, isegi kui erinevusi oli ainult detailides, nagu trotskismi puhul.

Kommunismi võidukäik jätkus külma sõja ajal hoolimata lääne tõrjevõitudest. Arengumaadele, kus «tootlike jõudude ja tootmissuhete» areng ei olnud teooria järgi piisav kommunismiehitamise alustamiseks, leiutati rahvademokraatia. Selle tee valisid idabloki toetusel ja rahastusel kümned riigid Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikaski. Räägiti Aafrika sotsialismist ja Araabia sotsialismist. Täna on osa neist riikidest läbikukkunud riikide kategoorias. Teistel on läinud paremini, kuid rahvademokraatiast on järel ainult mõne riigi nime osa.

Ladina-Ameerika kommunistid Raúl Castro ja Ernesto «Che» Guevara.

FOTO: Wikimedia

Kommunistliku õpetuse populaarsus kasvas läänes 1960. aastatel, kui heaoluühiskond oli kindlustunud. Nõukogude Liidus oli loobutud kõige jõhkramast vägivallast oma alamate vastu. Noored haritlased olid altid sotsiaalse õigluse kehtestamise ideedele ja otsisid uusi lahendusi. Mõned ei kohkunud idee nimel tagasi ka vägivallast.

Ehkki noorusest on tänaseks vaid mälestus, teevad noorusideaalid südame ikka soojaks paljudel, kes omal ajal lõputuid mõttekodasid pidasid, tsiteerides kommunistlikke pühakuid nende piltide all.

Kommunistliku süsteemi kehastust näeme lähemalgi

Tänagi on Euroopas hulk kommunistlikke parteisid eurokommunistidest ja maoistidest trotskistide ja stalinistideni. Nendel, kes poole sajandi eest hakkasid looma uut maailmakorda terroriga, olgu siis Euroopa suurlinnades või Ladina-Ameerika džunglites, on olnud valitud rajalt juba raske kõrvale astuda.

Teised arutavad kommunismist kui heast ja teostamisväärsest ideest, mille Stalin koos oma Venemaa järglaste ja Ida-Euroopa käsilastega tuksi keeras. Euroopas näeks hulk põhivoolu poliitikuidki meelsasti, et kommunistlike režiimide kuriteod seostuksid ainult Stalini ja tema käsilastega ning kommunistlikule ideoloogiale põhinev maailmasüsteem saaks osaks maailma positiivsest minevikust ja võib-olla isegi tulevikust.

Nõukogude Liidu viimased hingetõmbed. Venemaa president Boriss Jeltsin kutsub rahvast üles putšistidele vastu hakkama. 19. august 1991. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kommunism on surnud, kuid keegi pole näinud tema laipa, öeldi 1990. aastatel. Ka täna on maailmas poliitilisi liikumisi, mille teooria dogmaatilisus, propaganda kõikehõlmavus, vahendite jõhkrus ja ennekõike totaalse võimu iha on väga sarnased sajandi eest alguse saanud kommunistlikele liikumistele.

Kuid me ei pea vaatama ainult mägede ja merede taha, kus toimuv meile ehk korda läheb, kuid kaugeks jääb. Kommunistlikus süsteemis edukalt võrseid ajanud poliitikategemise viise alates poliitpropaganda pooltõdedest ja lausvaledest kuni suurte otsusteni, mille on langetanud väikesearvulised poliitbürood, mille liikmeid pole keegi valinud, näeme lähemalgi.