Vahur Kersna

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Ekspeaminister Taavi Rõivas võttis superstaar Luisa Värgi kära ja müra saatel naiseks. Kõik on väga tore, kuid nn sajandi pulm räägib meile üht-teist tänasest Eestist, kirjutab telemees Vahur Kersna.
 

Taavi ja Luisa keerasid osutid punasesse. Seda võis oodata ja nii ka läks. «Sajandi pulm» näitas omas žanris siinmail seninägematut taset mitmeski mõttes. Eriti tähelepanuväärsena kajastas see aega, mida meile on antud õnn oma silmadega näha. Sõltub suhtumisest, kas pead vangutades või tänulikult ohates.

Tõenäoliselt jääb ühe käe sõrmedest puudu, et üles lugeda neid, kelle jaoks show ise, eriti aga selle massiivne kajastus olid «edevuse laada» maksimaalne kontsentratsioon, too much ja over the top igas mõttes.

Aga nii nagu Bob Beamon Mexico olümpial 1968. aastal, ükspäev tuleb keegi ja hüppab kõrgelt üle teiste uued jäljed liivale. Kindlasti on viimastel aegadel šampuseojade kaldal rahalõkke valgel peetud Eestis parasjagu overkill-pulmi.

Rõivaste julgus oma edukat ja ilusat elu sedavõrd väljakutsuvalt tähistada on siiski teine tase. Kui kitsekarjus pihku itsitava meedia trummipõrina saatel abiellub starikʼi isiklikult grillitud poliitbroileriga, on see lõbus vahepeala meie karmivõitu argipäevas.

Ekspeaministri ning superstaari kauaoodatud «igavese liidu» sõlmimine väljendab aga hoopis enamat. See on statement. Sotsiaalsühholoogilises mõttes isegi riikliku tähtsusega sündmus, arvestades, kui paljud kodanikud võivad nüüd lõpuks rahus surra. See on siis tehtud ja nähtud.

Jättes igaühele õiguse isiklikule suhtumisele, peame tunnistama ühte: kõik oli viimase peal. Maitsekas. Peaaegu perfektne. Absoluutsest maksimumist jäi puudu ehk vaid Arvo Pärdi isiklikult akordionil esitatud «Ukuaru valss».

Eemalt jälgides kumas igast detailist läbi põhjalik ettevalmistus, kuulikindel läbimõeldus. Kuuldavasti sõlmiti olulisemate meediaväljaannetega diilid juba pool aastat tagasi. Et kes, kus, kuipalju ja mida.

Pikka ja põhjalikku hoovõttu kinnitas neil päevil ka Eesti esimoekunstnik Kristina Viirpalu, öeldes, et pulmakleidi esimesed visioonid said paberile juba aasta tagasi. Seda kõike teades tundub üsna tõenäoline, et kaks nädalat enne pulmi tehtud paparatsofotod Weekendi festivalil lavastati eelmänguks, kloppimaks vahtu peatselt sisse kärutatavale pulmatordile. Seninägematult kõrge meediatsunami kohal eristas tundlikum haistmismeel küll kodumaiste PR-geeniuste töö kirbet higilõhna, aga see polnud kõige suurem mure.

Tõsisemat ohtu võisid ürituse korraldajad aimata üsna prognoositavas mainekujunduslikus vastureaktsioonis. Oli karta, et kõik see kokku süvendab avalikkuse lõviosas levinud kujutelma häbematu ahnusega lihtrahva verd kaanivatest poliitikutest. Kuidas nad oma suhteliselt mõistlike ametlike sissetulekute juures võivad lubada endile sedavõrd muinasjutulist elu?

«Obinitsa poisile» on keeruline arusaadavalt seletada, et... kust need võimalused õieti tulevad? Ja kui taustal tiksub katkematu järjejutuna Savisaare protsess oma vähem või rohkem tülgastavates detailides, siis – muidugi, muidugi...

Usinad ajakirjanikud on kokku arvutanud, et 38-aastane ekspeaminister ei pidanud paljuks investeerida pulmadesse hinnanguliselt oma pooleteise aasta palka. Sügavalt tema isiklik asi, aga no ikkagi – kandes samal ajal majandushuvide deklaratsiooni kohaselt õlgadel 335 000-eurost võlga?

Kuigi raha tuleb ja läheb ning on armastust puudutavate küsimuste puhul alati teisejärguline teema, võiksid mõned kodanikud oma parema ööune nimel mõista, et sellise sündmuse puhul ei pruugi tegu olla mitte just märkimisväärse finantsilise hävinguga. Küll aga väga koorese mainevõiduga.

On üsna tõenäoline, et tugev produtsent – ja seda Kaupo Karelson kahtlemata on – suutis voolida talle korraldada usaldatud showʼ eelarve positiivseks. Mismoodi?

Usutavasti ei kirjutanud Rõivastele arvet ei elegantseid Mercedeseid tarninud Väino Kaldoja ega uhke tordi küpsetanud Angeelika Kang. Raske uskuda, et 2Quick Start, Koit Toome või Tanel Padar söandasid seekord «kulude katteks» isegi bensiiniraha teemaks võtta. See oleks olnud ka erakordselt mage. Igaühele neist ning kümnetele teistele «õla alla panijatele» oli «sajandi pulmas» osalemine ühelt poolt suur au, teisalt aga publicity, millist ei osta ka oi kui suure raha eest!

Lepime teadmisega, et praegune aeg võimaldab vähemalt ühel osal ühiskonnast anda mõnuga gaasi, keerata volüüminupp põhja ja kõrvetada rehve. Kui põlvkond vanem peaminister Ansip talus üheksa aasta jooksul lugematuid töölende tihtipeale ka turistiklassis, siis uut põlvkonda, mõtlemist ja suhtumist esindav Rõivas ei pidanud laristamiseks tellida Brüsseli-komandeeringuteks eralennukit. Sellega saadeti nii Põlvasse kui Pariisi selge sõnum: jah, olemegi nüüd sealmaal, olemegi sedavõrd edukas riik, et võime seda endale lubada.

Ons kellelgi kobisemist?! Nojah. Me kõik teame, et kui mingi aparaat suudaks mõõta kadeduse kontsentratsiooni eestlaste organismis, siis... Oi-oi.

Pole kahtlust, et nii Luisa kui ka Taavi on aastate jooksul Eesti elu tipus avaliku tähelepanu erinevate aspektidega kohanenud ja teadsid täpselt, mis neid ees ootab. Nii heas kui ka halvas. Arvutasid kokku plussid ja miinused, vaatasid teineteisele silma ning otsustasid mängida suurelt. Kasutada vähestele antud võimalust, mille saatus nende elurannale tõi.

Urmas Ott ütles 20 aastat tagasi: «Teletöö on nahaalsete inimeste töö ja sinna pole midagi parata. Tagasihoidlikkus on viimane asi, mis selles töös maksab.»

Kas ei kehti see tõdemus praegugi? Ja mitte ainult poliitika kui meelelahutuse ühe vormi, vaid mingil määral igasuguse avaliku tegevuse kohta.