Tambet Toomela: mida on sul võrgus varjata?

Tambet Toomela. Foto: Eversheds Ots & Co

Muutunud olustikus on inimestel oluline tunda oma õigusi seoses isikuandmetega ja teada, kuidas liigelda turvaliselt tehnoloogia keskkondades. Elementaarsel tasandil peaks muutuma see, et klõpse «nõustun», «aktsepteerin» ja «I agree» antakse erinevate rakenduste kohta telefonides ja mujal ilma tingimusi läbi lugemata, kirjutab advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co partner ning andmekaitse valdkonna juht Tambet Toomela.

Oleme ära harjunud eluga, kus meil on suhteliselt hea ülevaade sellest, milliseid andmeid on kellelgi meie kohta. Olgu see riik, mõni ettevõte, tuttav või lähedane.

Ka arvutustehnika ja interneti muutumisega meie igapäevaseks kaaslaseks ülemöödunud kümnendi lõpul ja käesoleva sajandi algul ei tuntud suuremat vajadust muretseda selle üle, kas keerukana tunduv algoritmide ja tehnoloogiliste ühenduste süsteem võiks kuidagi piirata meie privaatsuspõhiõigust, sealhulgas otsustada, kas ja kuidas meie kohta käivad andmed levivad. Põhiliselt tõstatati küsimusi hoopis süsteemide usaldusväärsuse ja töökindluse kohta: paberit või perfokaarti ei saa ära kustuda, andmeid arvutist aga küll! Mäletame hästi ka e-hääletamise tuleku valu 2005. aastal, mille järellainetust on päevapoliitilistel põhjustel olnud tunda peaaegu kõigil valimistel ka hiljem.

Mida aeg edasi, seda keerukamaks (loe: nutikamaks) on muutunud meid regulaarselt saatvad tehnoloogilised lahendused. Kui Nokia tõi 1998. aastal turule oma hitt-toote 5110, oli juba ainuüksi toode ise nii revolutsiooniline, et seda võis turustada justkui nõukogude ajal Žigulid. Asi oli hea ja õnnelik see tarbija, kes sai seda endale lubada. Täna oleme jõudnud ajastusse, kus tihedas turukonkurentsis võideldakse eesmärgiga sihtida oma toode või teenus kindlale isikule või isikuterühmale.

Nutitelefonid ei paku ainult juurdepääsu internetile, vaid võimaldavad end varustada olulisel hulgal eluks ja tööks kasulike teenustega, alates allkirjastamisest ja igapäevapangandusest ning lõpetades nutikate büroo- ja kodulahendustega (niinimetatud asjade internet).

Sellistele lahendustele on omane korjata lugematul hulgal kasutajainfot. Reguleerimaks nutitelefoni abil maakoju talviseks perioodiks sobiva temperatuuri, peab selle süsteemi sisestama, salvestades andmed administraatorile. Et selgitada nädala kõige kiirem jooksukilomeeter, tuleb salvestada süsteemi kõik nädala jooksul ette võetud jooksukatsumused.

Kuid sellega asi ei piirdu. YouTube, Instagram, Facebook ja isegi kodune nutiteler soovitavad meile ainult sellist sisu, millele sarnast oleme hiljuti klikanud, eeldades, et tarbimegi ainult sellist sisu. E-poes tehtavad toidu- või muud ostud jätavad samuti jälje, mille abil tulevikus uuesti külastades justkui arvatakse, et me muud ei söö ega tarbigi.

Inimestel on oluline tunda oma õigusi

Ühelt poolt võiks küsida, et mis on sellega kõigega siis valesti. Õige hõlma ei hakka ju keegi, seega ei peaks ühelgi normaalsel inimesel olema põhjust karta, et mõni teenusepakkuja tema kohta andmeid kogub. Ega see ju tükki küljest ära võta, sest tegu on ainult infoga.

Teisalt näitavad uuringud, et nutikate võrgupõhiste teenuste levikul andmekaeveprotsesside üha massilisemaks muutudes ei piirdu mõju kitsalt isikuandmete üle kontrolli kaotamisega, vaid sellised teenused mõjutavad inimeste mõttemaailma tervikuna. Kui meile pakutakse meie seniste käitumismustrite alusel ette üksnes kindlaid teenuseid ja antakse ainult kitsastes piirides valikuid, kahaneb inimese iseseisev vabadus otsustada, mida, millal ja kui palju ta tarbib.

Vähem problemaatiline pole kindlasti ka suurte teenusepakkujate (eriti sotsiaalmeedia teenuste pakkujate) kasvav võimekus inimesi profileerida, sealhulgas automatiseeritud andmetöötluse teel.

Sellises muutunud olustikus on inimestel oluline tunda oma õigusi seoses isikuandmetega ja teada, kuidas liigelda turvaliselt tehnoloogia keskkondades. Elementaarsel tasandil peaks muutuma see, et klõpse «nõustun», «aktsepteerin» ja «I agree» antakse erinevate rakenduste kohta telefonides ja mujal ilma tingimusi läbi lugemata. Kui teenuse sisu ja selle mõju privaatsusele ei ole üksikasjalikult selgitatud, tasuks kindlasti sättida kõik privaatsustingimused selliselt, et andmeid jagatakse üksnes minimaalselt vajalikus ulatuses.

Kaks tervitatavat põhimõtet

Alates 25. maist 2018. aastast kehtiva isikuandmete kaitse üldmääruse alusel tasub kindlasti küsida teenusepakkujatelt seda, milliseid teie kohta käivaid isikuandmeid teenusepakkujad töötlevad. Teenusepakkujad on kohustatud selle info väljastama, mis annab ülevaate, millises mahus teavet inimese kohta omatakse. Sellise tervikpildi saamisel võib kindlasti tekkida ka mõttekoht, kas teenusepakkuja teab ehk põhjendamatult palju, mis võib viia mõttele privaatsusnõuete tugevdamiseks, sealhulgas teatud andmete kustutamiseks.

Oluline on teada, et andmetöötlejad on kohustatud täitma ka isiku nõude ebaõigete isikuandmete parandamiseks ja andmete kustutamiseks. Andmete kustutamine võib sõltuvalt asjaoludest tähendada ka teenuse osutamise lõpetamist.

Uue isikuandmete kaitse üldmääruse kontekstis on tervitatavad kaks uut andmekaitsepõhimõtet, millega kõik toodete ja teenuste pakkujad peavad arvestama: vaikimisi ja lõimitud andmekaitse.

Vaikimisi andmekaitse kohaselt peab toote või teenuse algseadistuseks olema maksimaalne andmekaitse. Näiteks kohustus juba teenuse algseadistustes keelata mistahes jagamise funktsioonid (tarbija peab jagamiseks selle seadistuse ise aktiivselt käivitama).

Teine, lõimitud andmekaitse põhimõte tähendab, et teenuse privaatsusküsimustega tegelemine, näiteks krüptimine ja autentimine, peab olema igas arenduses kesksel kohal, millele tuleb asetada rõhk juba arendusprojekti algfaasis.

Kõige tähtsam on aga inimestel muuta oma mõtteviisi, mille kohaselt isikuandmed võrgus ei mõjuta meie igapäevast eluolu, mõtteid, soove ega tundeid. Robotid meie maailma veel valitsema ei hakka, kuid tehnoloogiaohud inimestele on juba tänaseks reaalsus, mis nõuab kõigilt tähelepanu ja kohanemist.