Erkki Bahovski: Kreeka ministri otsus lööb järjekordse naela Euroopa solidaarsuse kirstu

Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kreeka justiitsministri Stavros Kontonise otsus mitte osaleda 23. augustil peetaval konverentsil «Kommunistlike režiimide kuritegude pärand 21. sajandi Euroopas» lööb järjekordse naela Euroopa solidaarsuse kirstu ja näitab taas, kui keeruline on Euroopal oma ajaloos mingisuguselegi kokkuleppele jõuda.

Kreeka justiitsministeeriumi täisnimetus on tegelikult justiits-, läbipaistvuse ja inimõiguste ministeerium. Just nimelt, inimõiguste, lugesite õigesti. Inimõigustega tegeleva ministeeriumi juht ei soovi seega osaleda konverentsil, mis tegeleb just inimõigustevastaste kuritegudega. Ometi on ka Kreeka ühinenud «Euroopa põhiõiguste hartaga», mis sätestab inimese põhiõigused.

Tõepoolest, Kreekas möllas omal ajal kodusõda, kus mõlemad pooled saatsid korda päris jubedaid tegusid. Kommunistid said lüüa ja Kreeka astus 1952. aastal NATOsse. Kommunistidele sai ilmselt saatuslikuks lõhe Stalini ja Tito vahel, seevastu nende vastased ei pidanud muretsema lääneliitlaste toetuse kadumise pärast. NATO teatavasti aga oli mõeldud tõrjumaks kommunistide ekspansiooni. Huvitav, miks Kreeka ikka veel alliansis on.

Kuid eks ole üks Euroopa Liidu olemuslikke mõtteid, et ajalugu küll mäletatakse, ent koostöö tegemiseks on vaja liikuda edasi. Kogu Euroopa Liit tahab olla selline Euroopa, nagu ta ei olnud omal ajal, mil nii kommunism kui ka natsism määrasid miljonite inimeste saatuse. Selleks tulebki lahti rääkida ka ajaloo valusad küljed, et neid uuesti ei saaks keerata.

Diplomaatiliselt on Kreeka otsus kommunistlike kuritegude pärandi konverentsilt kõrvale jääda muidugi suur fopaa. Kreeka abistamine mõni aasta tagasi oli väga terav küsimus nii Eestis kui ka mujal Euroopa Liidus. 2012. aastal otsustas riigikohus ülinapi häälteenamusega (10:9), et peamiselt Kreeka võlgade tõttu loodud Euroopa Stabiilsusmehhanism ei riiva Eesti suveräänsust. Poliitikutel oli rahvale väga raske seletada, miks Eesti peab Kreekat aitama, kui Kreeka pensionärid said tasku mitu korda suurema summa kui meie omad.

Kreeka hädad pole sellega veel lõppenud. Riiki on tabanud ka rändekriis – Kreekas ootab umbes 50 000 pagulast, kes peaksid edasi liikuma mujale Euroopa Liitu. Olid ju pagulased Kreekas ja Itaalias need, kelle tõttu Euroopa Komisjon algatas kvoodisüsteemi. Seni on Kreekast ümber paigutatud ligi 13 000 pagulast (mai andmed). Peale registreeritud pagulaste on Kreekas muidugi ka põgenikke ning väidetavalt on Kreeka võimud lasknud ka illegaalsetel immigrantidel oma piiri ületada, et nood saaksid Euroopasse edasi minna.

Kreeka abistamine nii võlgade kui ka immigrantidega toimetulekul on riikidele pannud finantskohustused. Tallinna kommunismikuritegude pärandi konverentsile tulek ei pane Kreekale mingeid kohustusi. Ometi on Kreeka otsustanud mitte osaleda.

Mul puuduvad andmed, kas Kreeka tunneb end võla- ja rändekriisis juba nii kindlalt, et võib teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele vilistada. Ent kui võlakriisi raskeim osa võib olla möödas, siis rändekriis elab edasi. Süürias jätkub sõda ja Liibüas kestab kaos. Kreekat on seni hoidnud rändelepe Euroopa Liidu ja Türgi vahel, kuid arvestades Türgi ennustamatut käitumist, ei maksaks sellele lepingule ka sajaprotsendilist lootust panna.

Ent kõige kurvem osa selles loos on, et Euroopa niigi räsitud solidaarsus saab taas löögi. Jutt ei käi üksnes korraldajariigist Eestist, vaid tervest Ida-Euroopast, mis kannatas kommunismi all. Löögi saab ka mälestus nendest miljonitest inimestest, kes hukkusid kommunistide käe läbi.