Evelyn Kaldoja: terroristide pikk pidurdusteekond

Evelyn Kaldoja. Foto: Postimees

Ilmselgelt olid Madridi sahtleis valmis kriisiplaanid sündmuseks, mis juhtus neljapäeval Barcelonas. Alates hetkest, kui peaminister Mariano Rajoy ja teised vajalikud valitsuse liikmed mõne tunniga Barcelonasse kihutasid, said need kui õlitatult ellu viidud.

Politseijõud uurisid ja vahistasid. Poliitilised ja ametkondlikud juhid pidasid nõu ja andsid pressikonverentse. Asepeaminister Soraya Sáenz de Santamaría, kelle üks rolle on pisut põliseestlase olekuga Rajoyd inimkeelde tõlkida, käis ja kuulas ka traumeeritud Cambrilsi rahvast ning kuningapaar väisas Barcelona haiglas vigastatuid.

Isegi praegu Kataloonias võimul olevad iseseisvusmeelsed saadi vaguralt riigi esindajate kõrval seisma ja esimesed õelusilmingud laupäeval suudeti veel vaiba alla lükata (teema väärib eraldi lahkamist, aga Kataloonia võimude enda viimaste küsitluste järgi on iseseisvuse poolt 41,1 ja vastu 49,4 protsenti rahvast).

Täiesti kindlalt võib öelda, et Hispaania on 2004. aasta Madridi rünnakutele järgnenud kanapäisusest õppinud. Küllap teati sedagi, et tõenäoliselt tuleb pauk Katalooniast kui vahistamiste poolest ammu suurimast terroripiirkonnast.

Miks seda siis ära ei hoitud? Sest ärahoidmine on võimalik vaid populisti jutus. Fantaasia paremäärmuslikus versioonis peaks «nendega» tegelema «otsustavalt». Vasakpoolse versiooni järgi on «ahne sekkuv lääs» ajanud «õilsad metslased» meeleheitele. Reaalses maailmas on see juba 1960ndail koloniaalsüsteemide lagunemise ja Gastarbeiterʼite saabumisega liikuma hakanud rong, mille pidurdusteekond võtab veel palju aastaid.

Kui piltlikustada rändekriisi kontrolli alla saamise rolli asja juures, siis sellega on umbes nagu suitsetamise mahajätmisega pärast vähidiagnoosi saamist. Kindlasti kiiduväärt, sest kergendab organismi koormat ja vähendab pisut uuesti haigestumise tõenäosust tulevikus. Ometi ei vabasta see ühe hoobiga pikast ja keeruka raviga võitlusest.

Jutt, et praeguse terrorilaine tähed pole mitte 2015. aastal Kosi vetes kummipaadist välja hopsanud, vaid ELi kodanikud ja alalised elanikud, on ühtaegu nii osaliselt õige kui ka parajalt silmakirjalik. Kui ühesugune terrorismijuuretis kerkib nii 1960ndail Prantsusmaale tööle tulnud alžeerlase lapselapse kui 1990ndail Taani pagulaseks võetud somaallase lapse peas, tundub õigustatud peljata, et järgmisel rongil üritavad eurooplastest üle sõita ka mõned täna saabuvate süürlaste lapsed.

Lisaks näib kehtivat seaduspära, et teemat iga päev uurivad terrorismianalüütikud räägivad rünnakute põhjustest kuid, nädalaid ja päevi enne või pärast nende juhtumist. Kui nad üldse avalikult räägivad. Esimestel tundidel võib aga leida tõelisi põhuarvamusi, kus edevus on enesekriitikale pommi pannud ning parimal juhul ei anna meeleheitliku «pildil püsija» jutt mingit asjalikku lisateavet, halvemal aga otsesõnu eksitab.