Politseijõud uurisid ja vahistasid. Poliitilised ja ametkondlikud juhid pidasid nõu ja andsid pressikonverentse. Asepeaminister Soraya Sáenz de Santamaría, kelle üks rolle on pisut põliseestlase olekuga Rajoyd inimkeelde tõlkida, käis ja kuulas ka traumeeritud Cambrilsi rahvast ning kuningapaar väisas Barcelona haiglas vigastatuid.
Isegi praegu Kataloonias võimul olevad iseseisvusmeelsed saadi vaguralt riigi esindajate kõrval seisma ja esimesed õelusilmingud laupäeval suudeti veel vaiba alla lükata (teema väärib eraldi lahkamist, aga Kataloonia võimude enda viimaste küsitluste järgi on iseseisvuse poolt 41,1 ja vastu 49,4 protsenti rahvast).
Täiesti kindlalt võib öelda, et Hispaania on 2004. aasta Madridi rünnakutele järgnenud kanapäisusest õppinud. Küllap teati sedagi, et tõenäoliselt tuleb pauk Katalooniast kui vahistamiste poolest ammu suurimast terroripiirkonnast.
Miks seda siis ära ei hoitud? Sest ärahoidmine on võimalik vaid populisti jutus. Fantaasia paremäärmuslikus versioonis peaks «nendega» tegelema «otsustavalt». Vasakpoolse versiooni järgi on «ahne sekkuv lääs» ajanud «õilsad metslased» meeleheitele. Reaalses maailmas on see juba 1960ndail koloniaalsüsteemide lagunemise ja Gastarbeiterʼite saabumisega liikuma hakanud rong, mille pidurdusteekond võtab veel palju aastaid.
Kui piltlikustada rändekriisi kontrolli alla saamise rolli asja juures, siis sellega on umbes nagu suitsetamise mahajätmisega pärast vähidiagnoosi saamist. Kindlasti kiiduväärt, sest kergendab organismi koormat ja vähendab pisut uuesti haigestumise tõenäosust tulevikus. Ometi ei vabasta see ühe hoobiga pikast ja keeruka raviga võitlusest.