Avo-Rein Tereping

FOTO: SCANPIX

Võluva ja targa Anna Malvara lugu meenutab meile, et kuitahes heal leiutisel, uuendusel, vaimustaval tehnikavidinal on pahupool, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Võluva Anna hullutatud Facebooki sõprade lugu (tõenäoliselt enamikus mehed) viitab loomulikult inimeste kergeusklikkusele, usalduslikkusele, järelemõtlematusele ja naiselike ahvatluste kõikvõimsusele. Ometi oli see kõik ka enne FBd, tasub vaid lugeda kuulsatest naisspioonidest. Vaid tehnilised vahendid olid teistsugused.

Pea alati on nõnda, et uuega kaasnevad hüved ja mugavused, kuid lisanduvad ka senitundmatud ohud. Inimeste osaks jääb kohaneda, et muutuvas maailmas ellu jääda. Nagu ikka – mõnel õnnestub see paremini, mõnel nadimalt, mõni jääb kogunisti hammasrataste vahele. Sama on juhtunud ka erinevate piirangute kadumisel nii suhtlemises kui eri objektide eksponeerimisel, mida sageli on hakatud nimetama piiride laiendamiseks.

Eks igal asjal ole hind, naudingut pakkuvatel võib see olla üsna kõrge.

12-aastaste pornotarbijate probleemidest oli juttu Paide arvamusfestivalil, mureks põhiliselt see, et teismelised saavad teadmisi seksuaalelust pornomaailmast, kuid sealt hangitu ei vasta sageli reaalses maailmas toimuvale. Veidi ehk üllatav, et isegi Jänku-Juss sobib pornotegelaseks! Mis siis selles ikka hullu, võiks arvata. Eks elu õpetab!

Olid ajad, mil porno oli sügaval põranda all. Muidugi levisid ka siis fotod ja filmid, kuid see oli üsna rangelt seadustega reguleeritud/piiratud. 1960–70ndatel aastatel lõdvenesid piirangud, porno (sh ka naiste suhtes vägivaldse sisuga) hakkas levima ning sellega koos suurenes järsult vägistamiste hulk. Näiteks Hawaiil tõusis vägistamiste arv 1960. kuni 1974. aastani koguni üheksa korda. Ja nõnda mujalgi.

Seda ei toimunud siiski neis riikides ja regioonides, kus porno oli kontrolli all. Tõsi küll, erandiks oli Jaapan, kus – vaatamata agressiivse sisuga porno levikule –  ei täheldatud naistevastase vägivalla tõusu. (Ääremärkusena: on leitud, et lastevastaseid kuritegusid toime pannud pedofiilid on ka aktiivsed pornotarbijad.)

Kas porno oli põhjus vägivalla kasvuks? Jaapani näite põhjal võib ju põhjuslikus seoses kahelda. Ehk on tegu vaid erinevate tegurite kokkusattumusega? Kahe nähtuse omavaheline korrelatsioon ei pruugi tõepoolest tähendada põhjuslikku seost. Võib leida üsna kummastavaid korrelatsioone, mille puhul isegi teadusliku ettevalmistuseta inimene on veendunud, et kumbki korreleeruvatest nähtustest ei ole teise põhjuseks.

Näiteks on üsna tugev korrelatsioon iga-aastase Miss Ameerikaks valitu vanuse ja kuuma auru või kuumade esemetega toime pandud tapmiste vahel – korrelatsioonitegur on 0,87 (maksimaalselt saab see olla 1,0). Vaevalt küll keegi usub tõsimeeli, et sellisel viisil tapmiste hulk sõltubki USA iludusvõistluste võitja vanusest!

Kõige paremini aitab põhjuslikke seoseid selgitada eksperiment. Ühes niisuguses katses jaotati 120 meesüliõpilast kolme gruppi. Esimesele grupile näidati neutraalse sisuga filmi, teisele – erootilist, ja kolmandale – agressiiv-erootilist (vägivaldsete stseenidega).

Pärast paluti neil osaleda õppimiskatses. Nad pandi n-ö õpetajateks, kes karistasid oma «õpilasi» elektrilöökidega, kui need ei suutnud meenutada etteloetud sõnu. Elektrilöögi tugevuse valisid «õpetajad» ise (loomulikult ei olnud elektrilöögid eluohtlikud, kuid siiski ebameeldivad).

Selgus, et nii erootilise kui agressiiv-erootilise sisuga filmilõigud mõjutasid karistuseks antavate elektrilöökide tugevust. Agressiiv-erootilise sisuga filmi vaadanud «õpetajate» antud elektrilöögid olid tugevamad kui neutraalse sisuga vaadanute grupis. Kuid tähelepanuväärne oli see, et kui karistatavateks «õpilasteks» olid naised, jagasid «õpetajad» neile märksa tugevamaid elektrilööke kui meessoost «õpilastele».

See viitab otseselt agressiiv-erootilise sisuga filmi vahetule mõjule eksperimendis osalenud meesüliõpilaste agressiivsuse kasvule naiste suhtes.

Kuid loomulikult ei ole pornodžinni enam võimalik pudelisse tagasi toppida. Esiteks sellepärast, et sellest on saanud suur äri ja meelelahutus, teiseks – pornol võib olla ka positiivseid külgi (eks neid võib leida ju ka alkoholitarbimises ja muudes riskiga seotud tegevustes). Ei jäägi muud üle, kui tuleb kohaneda, et ellu jääda. Et kohanemine on võimalik, näitab ka statistika.

Paljudes riikides on vägistamisjuhtude arv langustendentsiga. Tõsi küll, eri riikides on see aastatega muutunud erinevalt. Hämmastav on siiski see, et meile eeskujuks olevates põhjamaades Soomes, Rootsis ja Norras oli 2010. aastal vägistamisjuhtumite arv 100 000 elaniku kohta suurem euroliidu keskmisest ja ka Eestist. Ja tendents on tõusev.

Kahtlemata on televisioon võrreldamatult oluline hüve. Helendav ekraan toanurgas näib olevat nii harjumuspärane, et praegused keskealisedki ei kujuta ette elu ilma selleta, lastest rääkimata. Ometi sai kodune teler laialt kättesaadavaks suhteliselt hiljuti. 1950ndate alguses nautisid telepilti vähesed pered. Laiem levik algas 1957. aastast. Ja kohe ilmnes selle leiutise tumedam pool.

Nimelt näitas kuritegude statistika, et aastatel  1957–1974 suurenes tapmiste arv USAs kaks korda. Sealjuures toimus see suurenemine sünkroonis  televisiooni levikuga – neis osariikides, kus telerid said kättesaadavaks varem, avaldus see tendents varem, osariikides, kuhu telepilt jõudis hiljem, algas ka kuritegude arvu tõus hiljem.

Lõuna-Aafrikas jõudis telepilt kodudesse alles 1975. aastal. Sealgi kasvas tapmiste hulk – sarnaselt USAga – kahekordseks pärast seda. Kanada põllumajanduspiirkondades televisiooni ja agressiivsuse seoseid uurinud teadlaste analüüs näitab, et televisiooni tulekuga kahekordistus agressiivsus spordiväljakutel.

Ehk oli siin tegu juhusega? Jälle aitasid selgust tuua eksperimendid. Eri riikides tehtud katsed kinnitasid, et agressiivse sisuga filmide näitamise järel suurenes vaatajate agressiivne käitumine.

Ühes niisuguses eksperimendis näidati ühes Belgia hälbiva käitumisega noorte kasvatusasutuses agressiivse sisuga teleseriaali. Pärast selle vaatamist suurenes kaklustega lõppenud konfliktide hulk, võrreldes seriaali näitamisele eelneva nädalaga, samuti võrreldes teise grupiga, kus vaadati mitteagressiivse sisuga filmi. 

Telesaadete vaatamine muudab inimeste käitumist. Märulifilmid (sarnaselt pornograafiliste filmide ja videolõikudega) ei peegelda reaalses elus toimuvat. Näiteks keskmine Chicago politseinik tulistab oma relvast kurjategija kahjutukstegemisel keskmiselt üks kord 27 aasta jooksul (!), märulifilmides võib aga näha neid vapralt paugutamas pea igas kuriteoepisoodis.

Suurem osa inimesi suudab siiski vahet teha reaalse elu ja filmides kujutatu vahel. Kuid siiski mõjutab teles nähtu tugevasti inimeste hoiakuid. Egas muidu püüa võimu juures olijad telekanaleid oma kontrolli alla saada niipalju kui vaid võimalik. Ühest Pennsylvania ülikoolis tehtud uuringust selgus, et televisioonihundid, kes veedavad ekraani ees päevas neli tundi ja enam, ülehindavad ühiskonnas valitseva vägivalla taset, võrreldes päevas alla kahe tunni vaatajatega. Nii kujuneb pikapeale kõikehaarav hirm ümbritseva keskkonna suhtes ja püüd end kõige vastu kindlustada.

Suurepäraselt kirjeldab seda tuntud Ameerika kinorežissöör Michael Moore filmis «Bowling for Columbine». Aga loomulikult ei ole võimalik televisiooni kinni panna, seda enam, et televisioon pakub enamasti siiski positiivset käitumist toetavat sisu.

Muutuv maailm muudab ka sõnakasutust suhtlemises. Kunagised ebatsensuursed sõnad saavad tasapisi igapäevasteks. Kui 30 aastat tagasi saatis keegi avaliku diskussiooni käigus argumenteerimise asemel oponendi p-tähega kohta, võeti ta enamasti rajalt maha. Praegusajal saab niisugune persoon vahel isegi kiituse osaliseks julge väljaütlemise eest ja haritlase tiitli külge.

Sic transit gloria mundi, võiks hüüatada mustas masenduses. Siiski on mõistlikum püüda toime tulla ja edasi elada. Eks maailma muutumine on (vähemalt mingil määral) juhitav ja sõltub meist endistki.