Aadu Jõgiaas.

FOTO: Heiko Kruusi / Õhtuleht

Mitte ainult mälestuste, vaid ka ajalookirjutistega on sageli loodud müüte. Enamasti jutustavad need lood kangelastegudest, mida tegelikult ei ole toimunud. Paraku leidub ajaloofaktide moonutamise näiteid ka Eesti iseseisvuse taastamise ajajärgust aastatel 1988–1991, ning neidki on avaldatud suurtes tiraažides ja isegi õpikutes, kirjutab 1991. aastal valitsuse sidekeskuse ülem olnud Aadu Jõgiaas.

Mitte ainult mälestuste, vaid ka ajalookirjutistega on sageli loodud müüte. Enamasti jutustavad need lood kangelastegudest, mida tegelikult ei ole toimunud. Paraku leidub ajaloofaktide moonutamise näiteid ka Eesti iseseisvuse taastamise ajajärgust aastatel 1988–1991, ja neidki on avaldatud suurtes tiraažides ja isegi õpikutes.

Tabavalt on sellest kirjutanud professor Rein Ruutsoo: «Ajaloo võltsimine tabab reeglina kõige tundlikumaid piirkondi, pöördelisi aegu, millel on tähendus. Seega võetakse rahvalt võimalus mõista omaenda ajaloo väga olulisi sündmusi. Ajaloo osalistelt võetakse nende väärikus. Eesti ajaloo mastaapne väänamine ei näi vaibuvat.» («Ajalugu ei andesta võltsimist», Kesknädal 14.01.2004.)

Kahjuks selline tegevus senini ja ei näita vaibumist ja seda isegi valitsuse poolt. Nüüd võetakse mälust stereotüübid ja arvatakse, et see on tõsi!

Teletorni esimese korruse aparatuurisaal.

FOTO: Dmitri Prants/Rahvusarhiiv

Minu arvates on eestlastes iseseisvuse taastamisest augustis 1991. aastal kõige rohkem segadust põhjustanud stsenarist ja režisöör Ilmar Raagi fiktiivne dokumentaaldraama «August 1991», milles kellaajaliselt jälgitakse sündmuste kulgu kolmel augustipäeval 1991. aastal. Filmitegijad on küll lisanud tutvustusse: «Aus oleks öelda, et mitte kõik ei juhtunud täpselt nii, nagu selles loos kirjeldatakse, aga...oleks võinud.» Tegelikkuses oleks võinud kõik nii tõepoolest juhtuda, aga filmiloo aluseks on siiski väljamõeldud stsenaarium. Nii luuaksegi müüte, kuid reaalsus oli midagi muud.

Tuntud ajakirjanik Urmo Soonvald on selle filmi kohta kirjutanud: «Ilmar Raagi naiivne dokumentaaldraama «August 1991» oli vajalik, et meenutada, kuidas 14 aastat tagasi Eestis kokku hoiti. ...Stseenid idealistlikust vaba Eesti ootuses elanud eestlastest mõjuvad kui õppefilm noore riigi ohvriteta vabadusvõitlusest. Filmi tarvis saavutatud rahvuslik sinisilmsus oli uskumatult tõepärane.»  (25. veebruar 2005, SL Õhtuleht SEISUKOHT)

Isegi president Toomas Hendrik Ilves eksis, kui ütles 20. augustil 2009: «Need neli (meest) seisid selle eest, et Pihkva dessantväelastest ümbritsetud Tallinna Teletorni saatekeskus jätkas tööd ja edastas tõest informatsiooni siin toimuva kohta.»

Dessantdiviisi soomukid teel Tallinna suunas.

FOTO: Kaido Jakobi/Rahvusarhiiv

Tegelikkuses – need neli meest ei omanud tegelikult puudet teletorni saatekeskusega, mis asus teletorni alumisel korrusel. Kõnealused neli meest asusid 22. korrusel. Edastatavad programmid loodi aga ER ja ETV stuudiotes.

Kauaegne raadio ja televisiooni saatekeskuse peainsener Rein Ruudi on öelnud: «Teletorni kaitsesid neli vaprat meest – see puudutab ainult üht, 22. korrust. Ülejäänud korruseid kaitsesid teised, kes kaitsesid ühtlasi ka 22. korrust. Teisel meetodil. » Ma lisaksin, kogu Teletorni, Tallinnat ja Eestit kaitsesid teised inimesed kolmandal moel ja see ei ole müüt.

Rein Ruudi: «Teletorni RRL (raadio-releeliin – A.J.) ei olnud ainus võimalik sidekanal Soomega. Oli ka merekaabel Tallinn–Porkkala. Kuigi see oli KGB kontrolli all, olid Eesti kaugsidelased loonud kaks illegaalset sidekanalit Helsingiga. Oletan, et just nende kanalite kaudu helistas Arnold Rüütel putši ajal Rootsimaale ja kõigi Nõukogude Liidu vabariikide juhtidele.»

Teletorni ülem Georgi Morozov (vasakul), peainsener Ants Erendi (keskel) ja ultralühilaine tsehhi ülem Igor Lukas (paremal).

FOTO: AS Levira

Uskumatult palju on kirjutatud ja avaldatud viimase 26 aasta jooksul ajakirjanike, ajaloolaste ja teiste poolt sarnast teksti: «21. augusti hommikul ründasid dessantväelased teletorni ja hõivasid selle alumised korrused. Telesaated katkesid, kuid raadio jätkas tööd.»

Kõik sellised tekstid näitavad kirjutaja pealiskaudsust ja sündmustest mitte arusaamist!

Tegelikult ei saanud raadiosaateid mõnda aega edastada, sest kogu teletornis lülitati  sõjaväelaste käsule alludes välja elektrivarustus. Samuti viibisid nad reaalselt terves tornis, väljaarvatud 22. korruse ruumid, kuhu ei pääsetud läbi suletud terasukse.

«Vikerraadio» oli valitsus määranud «kriisiraadioks» ja edastama erakorralisi teateid. Selleks olid sidemehed loonud salajase liini Toompea lossist Tallinna Teletorni, valvesolijad tehnikamehed teadsid seda ning pidid eriolukorras kommuteerima saatja sisendi sellele ühendusele.

Dessantvägede lahkumine Teletorni juurest.

FOTO: Erik Prozes

Ultralühilaine tsehhi ülem Igor Lukas: «Saabusin 21.08.1991. hommikul tööle ja teletorni ülem rääkis: «Situatsioon on säärane: sõjaväelased siin tahavad, et sa lülitaksid sisse Kesktelevisiooni saatja… Me kõik räägime, et me ilma sinuta ei oska. Vastasin siis, et Ruudi soovitas täita kõik nende korraldused, aga püüda igal juhul Vikerraadio sisse lülitada, samuti salajane liin Toompeale. Seejärel ma lülitasin tööle Vikerraadio saatja.»

ULL tsehhi vanemelektromehaanik  Uno Tükk: «Oleks seal juures olnud keegi saatjaid jagav vend, siis see oleks meid kohe seina äärde rivistanud – ta oleks kohe aru saanud, mis on televisioon ja mis on raadio. Televisioonist helistati, et kui te juba raadiosaatjad tööle panite, siis pange ka televisioon. Aga meil käis automaadiga tüüp järel ja oli väga aktiivne.»

Ometi pole Tallinna teletorn asjata saanud meie vabaduse sümboliks. Seal toimusid 1991. aasta augustikriisi ajal reaalsed, olukorda radikaalselt mõjutanud sündmused.