Kindral Lee jätkuv lahing

Kindral Robert E. Lee Foto: Andres Peegel

Mõni tund pärast rünnakut Barcelonas oli USA president Donald Trump esimeste riigipeade seas, kes terrori hukka mõistsid. «Ühendriigid taunivad terrorirünnakut Hispaanias Barcelonas ja teevad abistamiseks kõik võimaliku. Olge vaprad ja tugevad, me armastame teid!» teatas USA president.

Paljude ameeriklaste arvates pidanuks president reageerima sama kiiresti ja kindlameelselt ka läinud laupäeval Ühendriikides Virginia osariigis Charlottesville’is toimunule, kus autoga rahva sekka sööstnud Hitleri-ülistajast nooruk tappis ühe ja vigastas ligi 20 inimest.

«Täpselt sellist keelt keeldus ta (Trump – toim) kasutamast USAs, kus ründajaks oli KKK,» kirjutas ajaloolane Anne Applebaum, viidates endiselt tegutsevale valgete ülemvõimu propageerivale rühmitusele. «Kui see kõik saab läbi, ei taha ma kunagi enam midagi kuulda sellest, kuidas ärimees juhib valitsust poliitikutest paremini,» lisas Applebaum.

Charlottesville’ist laia maailma jõudnud kaadrid näivad uskumatu farsina. Natsilippude, haakristide, sirbi ja vasara ning muude kannatusi tähistavate märkide koht on mäluasutustes. Koos vajalike selgitustega, mis paljastavad olulisi üksikasju kurjuse kohutavast labasusest ja ajaloolisest ebaõiglusest, peavad need sümbolid aitama mõista mitte ainult minevikku, vaid looma meile ka selgema ettekujutuse tulevikust.

Vastasseis Charlottesville’is, mille ajendiks sai linnavõimude kohtus vaidlustatud otsus eemaldada USA kodusõjas orjanduse jätkumise eest seisnud Konföderatsiooni kindrali Robert E. Lee monument, näitas taas, kui haavatav ja lõhenenud on väljapoolt nii võimsana näiv riik.

Kodusõda jätab rahva mällu sügava haava. Soomlaste jaoks on 1918. aasta kodusõda endiselt hell teema, millest räägitakse tundlikumalt kui Talvesõjast ja Jätkusõjast ning mille põhjustatud paineid ja järelmõjusid on suurepäraselt avanud kirjanik Kjell Westö.

Kuigi kodusõjal on Ühendriikide kollektiivses identiteedis suur roll, võib Lee monumenti pidada sümptomiks, mitte põhjuseks. Ka kõigi Ühendriikides asuvate kujude avalikust ruumist eemaldamine ei kaota lõhet sealses ühiskonnas.

Koos sisepoliitilise vastasseisuga saame rindejoone, kus eri poolel on lepitamatud vastased. Seda ühiskondlikku konflikti iseloomustab fundamentaalne antagonism – on sõbrad ja vaenlased. Leppimine nende vahel muutub üha raskemaks.

Riigimees otsinuks leeride vahel lepitust. Trumpi instinkt oli süüdistada konfliktis mõlemat poolt. Tavaolukorras ehk mõistlik otsus, kuid mitte tahtliku mõrva puhul. Sellega seadis Trump Hitleri-fanaatikust roimari samale moraalsele pulgale tema vaateid vastustava meeleavaldajaga.

Kui Westö suutis pooli valimata näidata minevikudeemonite käes piinlevaid katkisi hingi mõlemalt poolt rindejoont, siis Trump valis tahtmatult või tahtlikult poole. President, kellel on kriisiolukordades veelgi suurem vastutus, kukkus lepitajana läbi. Liitjast sai lõhestaja, kes haavale soola raputas.

Lõppeval nädalal kõlas korduvalt, et aastatel 1861–1865 väldanud Ühendriikide kodusõda, mille ühe viimastest lahingutest pidas seesama väejuht Lee Appomattoxis, kus ta hiljem presidendiks tõusnud kindral Ulysses S. Grantile alla andis, pole tegelikult lõppenud.

«Üle kogu riigi asuvad linnad heitlevad mineviku lahingute ja liidrite kujudesse raiutud pärandiga. Appomattoxini viinud rõhumine ja trauma ei lõppenud seal. Nendel lahinguväljadel rivistuvad endiselt vaimud. Ja jätkuvalt on ohvreid,» kirjutas kolumnist Michael Gerson.

Enam ei pea lahingut kindralid Lee ja Grant ning nende juhitavad sõdurid, vaid tavalised ameeriklased. Loodetavasti ei tähista Charlottesville’is toimunu ja Trumpi moraalne õigustus vägivalla kasutamiseks oma vastase suhtes ränka harjumist vastastikuse hävitamise verise loogikaga. Selles duellis jääksid kaotajaks mõlemad pooled.