Siiri Sisask: Hiiumaa kui imedemaa

Siiri Sisask. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lauljal ja muusikul Siiri Sisaskil jagub häid sõnu Hiiumaa Eiffeli torni linnakule ja selle loojale Jaan Alliksoole.
 

Pean alustuseks siiralt tunnistama, et ma poleks Hiiumaale sõpradele külla sõites midagi niisugust küll osanud oodata. Mitte et ma arvaks, et meie kaunis kodumaa ja tema ilusad saared oleks andekatest inimestest kogunisti tühjaks voolanud, vaid pigem seetõttu, et selliseid ettevõtmisi ei oskagi tavainimene endale üleüldse ette kujutada, saati loota siis veel midagi niivõrd omanäolist, hingekosutavat.

Kõigepealt küsiks ma lugejalt intrigeeriva küsimuse. Mida ta mõtleks, kui korraga näeb mõne maja seinal kadakast viilutatud medaleid, mille ühele poole on kirjutatud sodiaagimärkide nimed ja nende järel «Olen sinu kaitseingel» ning teisele poole «Ootasin sind siin nii kaua». Arvan, et ükskõik millises paigas niisuguse sõnumiga medalid ka ei ripuks, paneksid need mööduja hetkeks peatuma, sügavamalt enesesse vaatama. Nii juhtus minugagi.

Selle imelise paiga, kus käisin, sissekäiguväravas on kõigepealt vana piiripostiputkat meenutav ehitis, kus külastajad soovituslikult lunastavad oma sissepääsu. Putkas istuvad kaks last, üks umbes kümnene, teine mõni aasta noorem. Nad on väga asjalikud, on näha, et tunnevad end hästi, neil on lõbus ja nad naudivad oma suvist päeva. Putka taga on põõsasse kinnitatud kaks võrkkiike. Ning kõnnitee vasakul serval, nii-öelda putka tagatoas, on mingi kummaline kõrgem istepukk, millel punaste dressipükste, valgete froteesokkide, sandaalide, T-särgi ja nokamütsiga habetunud, ülitagasihoidlik mees istudes jalgu kõlgutab. Tervitus tema huulilt kostub nõnda napilt, et külastajal tekib hetkeks kahtlus, kas ta seda üldse kuuliski. Ent kuulis küll. Hiljem selgub, et sama mees ongi kogu siinse ilu süda.

Kahel pool jässakate, halliks kuivanud puidust sammaste vahel on üllatuslikult põneva valikuna istutatud noorte puude allee. Hoolega on puudele samas kohe ka kaitsevõre ümber sätitud, nii tuule kui ka inimsagimise eest, lisaks sellele on igal puul ka oma silt, et anda huvitujale selgem ülevaade, millega/kellega täpsemalt tegu. Mida aga samm edasi, seda enam on külastaja sisenemas kui unistuslikku võlumaailma. Ei oota teda siin lilleaed, kenade klumpide, lõhnavate õite, pilku püüdvate toonimängudega, millega meist igaüks juba omal moel harjunudki on, vaid hoopis üdini mehelik maailm, pulkadeni läbimõeldud ja tõsise visiooniga ehitatud linnak. Selle keskel kroonijuveelina kõrgumas hiiglaslik Hiiumaa Eiffeli torn!

Ühest küljest, mõtleb külastaja, on tõsiselt kujuteldamatu, et üks mees ühe elu jooksul niisuguse paiga on tekitanud. Temas peab leiduma ikka parasjagu julgust, sihikindlust  ja vastuvoolu ujuja vintskust. Teisest küljest oleks vastavate viitade, teadaannete ja soovitustega otsekui lahti rullunud kogu selle imemehe ajutegevus. Unistuslik, ilus, puhas, siiras, selgelt rõõmu ja õnne jagada sooviv. Ütlen ausalt – sellist pühadust pole ma kirikuski kohanud...

Seisan, loen, vaatan. Astun järgmise sildi ette. Loen, vaatan, mõtlen... Selja taga kuulen laste rõõmsaid kilkeid, nad oleks otsesõnu kui paradiisi sattunud. Hõiked annavad aimu, et möllatakse nii, et higi aurab... Muidugi. Kiiged hõljuvad ju ei tea kust olematusest, kõrgelt universumist. Eiffeli ülemistelt korrustelt otse maapinnani. Toolid oleksid kujundatud sisemiselt kuidagi just sellisteks, et inimene, kes end neisse istuma sätib, neist end parema meelega enam välja sättida ei viitsiks. Sedavõrd hubasust, puhkust, mugavust, rahulolutunnet pakuvad nii need kiiged kui ka kütkestava tarkuse ja ilutundega kokku punutud tugitoolid. Kõik see kokku: paik, ehitised, häirimatu lopsakus, kasimata rohupuhmad, inimesed, hääled, jooned, kontrastid loovad parasjagu segase, parasjagu vaba olemise. Nagu oleks mingi kummaline fluidum su üle võimust võtnud. Või mälestus kaunist muinasjutust, mis äkki reaalsuseks on tõusnud. Ja mis peaasi – iga mõte, mida «ammu oodatu» viitadelt lugeda saab, on ka lugejaile endile tänapäeva kiires ja kohati kalgistunud maailmas justkui «ammu oodatud» – armsad, lihtsad, selged, südamlikud.

Tihti ütleme oma ühiskonna ja riigi kohta nii ja naa, on asju, millega saab olla rahul ja millega rahul olla ei saa ega või. Olgugi nii või naa, sellist kaunist inimhinge avatust, nagu Hiiumaa Eiffeli linnak pakub, leidub harva. Eestis, ent ka kogu maailmas. Olen rännanud paljudeski paikades, püüdnud alati külastada ka muuseume, kuid Hiiumaa Eiffeli torni linnak on erakordsem kui enamik, mida kunagi kohanud olen. Isegi Teotihuacan Mehhikos pole nii uskumatu auraga.

Lahkudes näen: punaste dressipükstega mees lesib võrkkiigel, põõsas, silmad mõnusalt unelevalt poolkinnised, tajuda on, et käib vilgas mõttetegevus. Unistatakse. Kes temast mööduvad, ei märkagi selle ulme-imelise paiga loojat, silitavad hoopis hellalt sealsamas maas lamavat suurt musta-valgekirjut koera.

Suur ja siiras tänu, Jaan Alliksoo, Hiiumaa geenius! Elagu Hiiumaa!