Artemi Troitski: uus võlusõna: russofoobia

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Sildikleepimine oli nõukogude propaganda üks põhivõtteid ja palju pole muutunud ka nüüd, kui propaganda teeb Venemaal läbi jõulist taassündi, ehkki sildid on muidugi teised, tõdeb kolumnist Artemi Troitski.

Nõukogude ajal oli kasutusel ja äärmiselt populaarne üks õige kurjakuulutav sõna, õigemini lausa terve portsjon ühest tüvest tuletatud sõnu: nõukogudevastane, nõukogudevastased, nõukogudevastasus. Neid kasutati kõige erinevamas kontekstis, aga alati millegi võõra, vaenuliku, ideoloogiliselt, mõnikord suisa esteetiliselt kahjuliku kohta.

Nii näiteks arvati mind kooliajal kaks korda (eri koolides) pioneeride seast välja. Mõlemal korral «nõukogudevastasuse» eest. 6. klassis oli põhjuseks see, et mängisin suurel vaheajal kooli raadiosõlmes nõukogudevastast muusikat (Beatles, Rolling Stones), 7. klassis aga juba nõukogudevastane propaganda: rääkisin nimelt klassikaaslastele, et olen Tšehhoslovakkia interventsiooni vastu, ja keegi kandis sellest ette.

Väga sageli liitusid «nõukogudevastasega» juba palju tõsisemat laadi sõnad: agitatsioon, propaganda, ideoloogia, diversioon, kirjandus. Aga oli ka leebemaid versioone, nii võis nõukogudevastane olla anekdoot (näiteks Brežnevist) või laul (Võssotski või Galitši oma) või isegi välimus! Kord, kui kandsin uhkelt säravaid sinivalgetriibulisi Ameerika teksaseid, öeldi minu kohta: «Kuidas sa küll riides oled… nõukogudevastaselt!»

Mitukümmend aastat edukalt ideoloogilise kasvatuse lilleväljal õilmitsenud «nõukogudevastane» kadus 1990. aastate algul peaaegu täielikult käibelt, mis ei ole muidugi sugugi imekspandav, sest kadus ka nõukogude kord tervikuna ning «nõukogudevastasus», kuidas öelda, sai lausa elunormiks.

Tänapäeval tarvitatakse seda mõistet äärmiselt harva ja ainult retro kontekstis. Pikka aega ajasid Venemaa ühiskond, ajakirjandus ja publitsistika läbi negatiivsete ideoloogiliste tähistajateta. Sõnad «kodanlik», «kapitalistlik», «antidemokraatlik» ei tahtnud selles rollis kuidagi juurduda. Sõnal «kommunistlik» oli liiga lokaalne iseloom.

«Bandiitlik», «korrumpeerunud» oleks nagu Venemaale märksa paremini sobinud, aga neil mõlemal on rohkem kutsetegevusega seotud kui ideoloogilise või intellektuaalse sisuga täidetud tähendus… Aga ikkagi: loodus juba tühja kohta ei salli! Nullindate teisel poolel hakkas «nõukogudevastasuse» tühjusest haigutavat nišši jõuliselt üle võtma uus võlusõna – «russofoobia».

Analoogia on siin peaaegu sajaprotsendine: kui panna kreeka «foobia» asemele ladina «anti», siis ei saagi aru, et midagi oleks muutunud! Russofoobne propaganda ja russofoobiahõng, «kooparussofoob» ja «russofoobsed elemendid»: kõik nõukogude ideoloogiatöötajate stereotüüpsed sõnaühendid ja klišeed on taas ellu äratatud, ilma eranditeta, täies mahus, isegi «russofoobne huumor» on jälle tõusuteel.

Need, kellele kangesti meeldib vastastele standardseid silte külge kleepida, võisid kergendatult hingata. Ei armasta Nõukogude Liitu, järelikult oled nõukogudevastane; ei armasta Venemaad, järelikult oled russofoob! Mis võiks olla veel lihtsam? Ent siiski on ses «nõukogudevastasuse» ja «russofoobia» loos üks imepisike iseärasus, kusjuures ääretult oluline iseärasus, mis ei luba neid mõisteid täiel määral samastada.

Nimelt on sõna «nõukogudevastane» esijoones seotud nõukogude võimuga, see tähendab riigikorraga. Konkreetsemalt kommunistliku totalitarismi ja sellele vastava ideoloogiaga. Seepärast ei tulnud minul ega mu sõpradel isegi pähe solvuda, kui meid nimetati «nõukogudevastaselt meelestatud elemendiks» – vastupidi, me kandsime seda silti uhkusega!

Mõistel «russofoob» on aga sootuks teine varjund: rahvuslik, kultuuriline, etniline. See tähistab kõige veneliku vihkamist ja põlgamist, selja keeramist mitte ainult Venemaa institutsioonidele, vaid ka venelastele endale. Nii et mina kui päritolult, kodakondsuselt, kultuurilt, verelt (vähemalt suuremalt jaolt) vene inimene ei ole russofoobia korral mitte subjekt, vaid pigem hoopis objekt! Ning võimalikule küsimusele või süüdistusele, kas ma olen russofoob, vastan mõistagi erutatult: «Ei, kindlasti mitte!» Ma ei kahtle, et ka kõik mu sõbrad vastavad samamoodi.

Kusjuures russofoobid on ühed salapärased tegelased! Ma kahtlustan, et pole terve elu jooksul ühtegi sellist kohanud ega isegi silmaotsast näinud. Tuntav ja kaugeltki mitte halvim osa venelastest nii Venemaal kui ka piiride taga ei armasta president Putinit ja mõistab hukka tema poliitika. Esmajoones neile üritataksegi külge kleepida russofoobi kehva kõlaga silti.

Ent mida ei räägiks Putini tallalakkujad, ei ole Putin veel kaugeltki sama mis Venemaa! Hullemgi veel: just seepärast pööravadki Putinist ära need kurjakuulutavad «russofoobid», et ta hukutab nende kalli kodumaa – just Putini tõttu on Venemaad tabanud isolatsioon, majanduslikud hädad ja elatustaseme langus ning tulevikus terendab täielik katastroof.

Muidugi, asi ei ole siin ainuüksi Putinis: kogu Vene riik, äraostetav, valelik ja andetu, nagu see on, tõukab meie imekena maad tiidsalt allamäge. Sealjuures nimetab kogu see kuritegelik ametnikebande ennast patriootideks, oma vastaseid aga russofoobideks. Kõik on täpselt vastupidi!

«Ma armastan kohutavalt oma maad, aga vihkan riiki,» laulab rahva seas hitiks saanud loos Vene punkbänd Lumen. Väga oluline on tõmmata piirjoon maa ja riigi vahele. Sama oluline on näiteks eristada religiooni ja kirikut. Papid püüavad igati meile sisendada, et nemad ongi usk ja lunastus, nii nagu riigiaparaadi ja jõuametkondade esindajad üritavad sisendada, et nemad ongi Venemaa. Selleks otstarbeks ongi nad endale appi võtnud väljamõeldud sõnakese «russofoobia» (selle välmis juba 19. sajandi keskel poeet Tjuttšev).

Mehhanism on lihtne: sulle ei meeldi Venemaa mendid? Ei meeldi müüdavad kohtunikud? Pistisevõtjatest ametnikud? Kasuahned oligarhid? Näkku valetamine otse televiisorist? Järelikult oled russofoob! Sest vihkad kõike seda meie oma, venelikku!

Nii et sisuliselt kogu praeguse režiimi kõdu ja saasta esitletakse tüüpilise «venelikkusena», ilma milleta justkui üldse ei saakski elada. Aplus, vargus ja lausvale tahetakse muuta ühiskonda vaevavatest mädapaisetest millekski, mille vastu saavad olla ainult vaenlased ehk russofoobid. See pole just kõige nupukam lahendus, aga kui pidada silmas, milline puder valitseb enamiku inimeste peas, avaldab see ometi mõju. Pole lojaalne, järelikult oled reetur, ei armasta venelasi…

Selline on russofoobialõks «sisetarbimiseks». Aga mõeldud on ka välismaa peale. Juba ülemöödunud sajandi slavofiilide seas tärganud traditsiooni järgi peetakse russofoobia kasvulavaks Venemaa enda intelligentide nõndanimetatud läänlaste leeri. (Tänapäeval, tõsi küll, kutsuvad padupatrioodid euroopaliku orientatsiooniga inimesi enamasti liberaalideks või viiendaks kolonniks.)

Ent viimasel ajal on saanud eriti populaarseks hirmutada meie inimesi piiritaguse russofoobiaga, rääkides ja kirjutades sellest, kuidas venelasi vaikselt või ka lärmakalt läänes vihatakse. Mõni isamaaline seltsimees (näiteks riigiduuma spiiker Volodin) on jõudnud lausa kinnituseni, et anglosaksid ja teisedki vihkavad üldse kõike slaavilikku, see vihkamine olla neis geneetilisel tasandil (!) ja «patoloogilist» laadi. Niisugusel agitatsioonil on kaks eesmärki.

Esiteks peaks see aitama veel enam koondada vene rahvast sisse piiratud kindluse mentaliteedi ja loosungi «meie üksi kõigi vastu» taha. See on Venemaa praeguse omaalgatusliku isolatsiooni teatav psühholoogiline õigustus: «Mida me ikka nendega sõbrustame, kui nemad ei suuda meid isegi välja kannatada?»

Teiseks võib lääne «patoloogilisuse» arvele kirjutada kõik reaktsioonid Venemaa poliitika pöörangutele ja trikitamistele: mitte sellepärast ei kehtestata meile sanktsioone, ei koostata häbiposti seadmise nimekirju ega võeta vastu ärritavaid otsuseid, et meie oleksime sitta kokku keeranud ja ise süütukest mängiksime, vaid seepärast, et alatud jänkid ja nende tallalakkujatest geirooplased lihtsalt geneetiliselt vihkavad meid ja püüavad meile keerata, kuis ainult suudavad. Putin aga pole milleski süüdi ja tema mõtted on puhtad kui prillikivi.

Kas see «välismaine russofoobia» on täielikult propaganda või on selles terakegi tõtt? Ma veedan praegu suurema osa elust Euroopa Liidu riikides ja võin kätt südamele pannes kinnitada: mitte ühegi russofoobia ilminguga ei ole ma siin ega Ameerikas veel kordagi kokku puutunud. Teiselt poolt olen siiski kuulnud korduvalt kaebusi kohaliku venekeelse vähemuse segregatsiooni ja õiguste ahistamise kohta – ja ma ei usu, et need on päris tühja koha pealt tekkinud.

Aga siin on tegu Eestiga, «piiririigiga», millel on pikad ja traumaatilised suhted Venemaaga, selja taga kõik need okupatsioonid ja venestamised, nii et meie ees on (koos Ukraina, Poola, Läti, Leeduga) erijuhtum, väga keeruline ja ebatüüpiline juhtum.

Mis puudutab suuremat osa Euroopat ja Põhja-Ameerikat, ei ole ma kunagi kordagi kuulnud, et Vene emigrandid või turistid oleksid pidanud kannatama süstemaatilise diskrimineerimise või rõhumise käes. Vastupidiste näidetega, täpsemalt sümpaatia- ja huviilmingutega meie maa, kultuuri ja rahva suhtes, olen aga lakkamata kokku puutunud.

Parema meelega unustaksin sõna «russofoobia» üldse. Samamoodi, nagu olen peaaegu unustanud kunagise lööksõna «nõukogudevastane». See on olemuselt võlts, tühi ja sisuta ning 21. sajandil taaselustatud nurjatute eesmärkide nimel, milleks on Putini samastamine Venemaaaga, kerjusteks muudetava vene rahva samastamine end kõrini täis õgiva Vene riigiga ning suure vene keele, kultuuri ja iseloomu samastamine Venemaa kuritegeliku agressiooni, korruptsiooni ja valega.

Kõik see on muide sajaprotsendiselt russofoobne kava, mis laimab ja mõnitab venelasi ning on igale korralikule venelasele sügavalt alandav! Kui juba hakata nurjatuid russofoobe päevavalgele tirima, siis tulebki esimese hooga pöörata pilk nende enda poole: patriootlikku kila-kola täis riputatud rahvusliku vaenu õhutajate poole. Neid aga, kes on praeguse Venemaa võimuga opositsioonis, nimetaksin ma pigem Vene riigi põlgajateks ehk verifoobideks. Kõlab ka täitsa hästi.

*Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.