Andrus Karnau: vallad, raha ja ruutkilomeetrid

Andrus Karnau Foto: Pm

Haldusreform on nüüd tehtud, aga üks asi on ikkagi tegemata. Omavalitsuste rahastamispõhimõtteid pole muudetud. Praegune mudel hoiab enamiku omavalitsustest näljapajukil, vaba raha investeeringuiks või uuteks algatusteks jätkub väga vähestel. Omavalitsus korjab maamaksu, maavarade kaevandamise tasu, võiks võtta müügimaksu, aga peamine allikas on üksikisiku tulumaksust laekuv pisku.

Üksikisiku tulumaksul omavalitsuse peamise tuluallikana on mitu häda. Esiteks ei ela inimesed enam oma talus või vabriku kõrval kortermajas. Tööl käiakse kaugel, aina enam rahvast saab lubada endale suvekodu, elatakse kärgelu. Peale selle pole reaalset kontrolli selle üle, kas inimene tõepoolest elab selle omavalitsuse territooriumil, kuhu on rahvastikuregistri järgi sisse kantud.

Kui meenutame, siis Tallinna tasuta bussiliiklus pole mitte transpordiprojekt, vaid inimeste linnaregistrisse meelitamise plaan. Registrikandega sai inimene tasuta bussipileti, aga vastu tuli anda enda tulumaksuosa. Väiksemate võimalustega omavalitsused kasutavad leebemaid mõjutusvahendeid, kes loosib sissekirjutuse teinud elanike vahel televiisori või arvuti, kes annab soodsama lasteaiakoha.

Kolmas suur mõjur on tööstusettevõtete olemuse muutus, vähem inimesi, rohkem tööpinke ja roboteid. Kallis ja head tulu teenivas tuulepargis ei tööta näiteks ühtegi inimest. Üleilmastumine ja üleriigistumine on viinud juhtide ametikohad suurlinnadesse.

Keskerakonna juhitud valitsus raporteeris äsja, et suurendas pisut protsendimäära, mis tulumaksust omavalitsusele läheb. See on õige, aga see ei lahenda põhiprobleemi. Võib-olla Tallinnas, Viimsis või veel mõnes suure rahvaarvuga vallas see süsteem töötab ja toimib, aga kusagil mujal Eestis, kus tuul ajab põldude ja metsade vahel tühja taga ja nelja aasta pärast tuleb 5000 elaniku kriteeriumi täitmiseks uuesti ühinema hakata, vajaks elu hoopis teistsugust lahendust.

Kodanikupalk võiks inimestel asendada sotsiaaltoetuste keeruka süsteemi. Omavalitsustel võiks seda teha ruutkilomeetritulu. Mida suurem, seda rikkam. Vallavalitsus peab teid hooldama, sotsiaalhoolekannet korraldama ja lapsi koolitama. Kõik need teenused on hajaasustusega aladel üha kallimad, sest inimesi jääb aina napimaks.

Aga kui omavalitsuse eelarve üks tähtis tuluosa tuleks suuruse järgi, siis oleks hõredamalt asustatud vallal viimaste kuhugi metsa ja põllusiilu vahele elama jäänud inimeste hoidmiseks palju rohkem võimalusi. Saaks teid ehitada ja hooldada, koole mõne lapse heaks elus hoida või sotsiaaltöötajat vanuri juurde saata.

Loomulikult võiks ka asuda ettevõtteid maksustama näiteks nende käivete ja teenitud lisaväärtuse järgi, sundides nii omavalitsusi võistlema mitte odavate õmblejate (kes kõik maksavad tulumaksu), vaid kalliste inseneriettevõtete nimel. Eks inseneridki maksavad, aga ütleme nii, et rahvarohke õmblusvabrik ei suuda kunagi anda võrreldavat lisandväärtust näiteks puidumassitehasega.

Ettevõtete maksustamine on Eestis tabu. Nagu ka vara. Näiteks maamaks, mis üsna põhjendamatult nuumab hinnatud piirkondade rikkaid maaomanikke. Aga näiteks omavalitsuste vastuseis suurte tööstusettevõtete vastu on suuresti põhjendatud sellega, et valla või linna eelarve ei saa ühest kallist tehasest õiglast osa.

Niisamuti tundub õiglane see, et kui tehaste kohale meelitamiseks peavad omavalitsused ja ka keskvalitsus tegema kulutusi – teid, elektriliine, reoveepuhasteid –, siis hiljem ei pea sellise soodustuse saanud ettevõte oma tulu jagama teda stardihetkel toetanud kogukonnaga.