Juhtkiri: arvestada tuleb tegelike laste, nende emade ja isadega

Pirita promenaad. Foto: Liis Treimann

Terav vaidlus võiks tulla ja seda on Eestil sisuliselt vaja. Enne olgu aga öeldud, et Eesti vanemahüvitis – tuntud ka kui emapalk – on väga tore ja hea.

Erakordselt huvitav küsimus, mis puudutab süvitsi Eesti riigi poliitikate kujunemist, on see, miks ülepea tegeletakse ühe suhteliselt hästi toimiva lahenduse detailidega, selmet hakata lahendama probleeme, mida päriselt olemas olevad Eesti inimesed, väikelaste emad ise riigi vigadeks peavad.

Üks selge ja peaaegu kõiki puudutav süsteemi viga on näiteks see, et kaheksateist kuud emapuhkusel olnud naine avastab ühe ta tulusid drastiliselt mõjutava reegli alles siis, kui ta lasteaeda läinud järeltulija esimest korda nohu või köha tõttu koju peab jääma – ja esimesel lasteaia-aastal on kõigi me järeltulijad suure osa ajast nohused-köhased. Miks on siis reeglid sellised, et haige lapsega koju jääv ema avastab, et haigekassa hüvitist ei arvestata talle mitte selle palga järgi, mis ta sai enne lapse sündi, vaid hoopis ootamatu keskmise järgi?

Põnev oleks süvitsi aru saada, miks ei ole sotsiaalministeerium oma ettepanekutes seadusandjale tähele pannud näiteks seda kõiki peresid, kõiki emasid puudutavat probleemi, mille lahendamiseks oleks vaja seaduse kohendamist ja üksiti ilmselt lisaraha haigekassalt.

Vaieldes detailide üle, tuleb meeles hoida mõnda elementaarset, ent kergesti ununevat asjaolu. Esiteks tuleb küsida, mis on poliitiliste valikute siht või sihid, ja teiseks aru saada, et ideaale kirjeldav loogiline arutlus ja tegelikkust jõudumööda kirjeldav statistika täiendavad, mitte ei asenda teineteist.

Teiseks, vanemahüvitis on kõigest üks vahend, tööriist mingite suuremate eesmärkide saavutamiseks. Seejuures oli vanemahüvitise algne siht selgelt sündimuse kasv ja emade, perede toetamine sellel ajal, kui perekond (või ka üksikema, -isa) on majanduslikult kõige haavatavam. Naiste ja meeste võrdsed õigused on olnud Eesti riigi kandev väärtus ja õigusloome siht kogu meie iseseisvusaja vältel. Klassikaline perekonnaõigus kaitseb lapsi ja ema.

Oluline ongi aru saada, et küsimus ei seisne selles, kas emale-isale on armsam õde või vend (kõik lapsed on vanematele ühtviisi kallid). Iga vähegi arukas täiskasvanuks saanud laps mõistab, millise erakodselt väärtusliku töö tema vanem (olgu see öeldud sooneutraalselt) ära tegi.

Muidugi võime ühiskonnas edendada kujutlust, et tublisid perekondasid, emasid ja isasid pole üleüldse tarvis, inimeste maailm kestab kuidagi iseenesest edasi...