Karmo Tüür: Vene-sanktsioonide munitsipaalne murendamine

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Venemaa kasutab teadlikult n-ö kesktaseme koostööd, näitamaks lääne sanktsioonipoliitika silmakirjalikkust. Olgu selleks kas riiklikud ettevõtted või kohalikud omavalitsused, eesmärk on üks ja lihtne: tõestada kõigile, et lääne ühtne hinnang Venemaa tegudele pole muud kui tühi jutt.

Kremli mainekujundajatele on antud ülesanne näidata, kuidas tegelikult tahavad kõik Venemaaga koostööd teha. Väga lihtsalt öeldes: iga hinna eest kustutada kõigi mälust olukord, kus Venemaa liider jääb rahvusvahelisel kohtumisel üksi lõunalaua taha konutama (jutuks on piinlik ja kurb seik 2014. aasta G20 tippkohtumiselt).

Näiteid eri tasandi pingutustest selle nimel on palju, kõige lihtsamad nendest on iga taseme investeeringute ligimeelitamistest. Investoreid jahivad kõik, kuid praegu on Venemaal iga sissetoodav välisfirma või -investeering poliitilise tähtsusega ja vastavalt seda ka esitletakse.

Petlikult pehme rohujuuretasand

Kohalike omavalitsuste tasemel koostööd tajutakse tihti ekslikult kui n-ö rahvadiplomaatia osa – midagi pehmet ja süütut nagu laulukooride või spordimeeskondade läbikäimine. Rohujuure tasand või nii. Tegelikult see nii paraku pole.

Kohalikud omavalitsused on samavõrra oma riigi lipu hoidjad kui nt presidendi kantselei või parlament. Toon mõned lihtsad näited, kuidas n-ö süütut ja pehmet koostööd tipptasemel politiseeritakse ja omamoodi streigimurdmisena esitletakse.

Mais toimunud piirialade koostöö foorumil lausus Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvijenko, et selle taseme kontaktid on kõige vähem kahjustatud lääne poliitilisest survest. Parim tõestus sellele on piirialade koostöö leppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel.

Juunis kohtusid Krasnodaris Venemaa ja Saksamaa linnade esindused. Ürituse riikliku tähtsuse rõhutamiseks sõitsid kohale ja esinesid kõnedega mõlema riigi välisministrid, rääkides sõprusest ja koostööst rahvaste vahel.

Riiklik russofoobia?

Selliseid näiteid võiks tuua ridamisi, kuid nende kõigi sõnum on üks: lääneriikide kodanikud tahavad tegelikult hirmsasti Venemaaga koostööd teha, aga ülaltpoolt (loe: Washingtonist ja Brüsselist) peale surutud rumalad piirangud ei lase sellel toimuda. Ja et Venemaa pole midagi valesti teinud, tegu on vaid Ameerika juhitud konkurentsivõitlusega Venemaa vastu. Riikliku russofoobiaga, kui soovite.

2019. aastal toimuvad Pihkvas rahvusvahelised hansapäevad. Otsus anda Pihkvale nende korraldamise õigus sündis veel enne Krimmi annekteerimist. Pärast seda on hulk rahvusvahelisi üritusi Venemaal ära jäetud, seda enam kasutatakse ära kõik allesjäävad.

Pihkva oblasti ja linna esindajad tuustivad praegu kõikjal ringi, täites riikliku tähtsusega ülesannet näidata enda juures kõiki lippe. Riigilippe. Nendesamade riikide lippe, mille riigimehelikumad esindajad räägivad sanktsioonide vajalikkusest karistuseks Venemaa neoimperiaalsete tegude eest. Nendesamade riikide lippe, mille omamehelikumad esindajad torkavad käe pihku ja ütlevad, et tegelikult on kõik hästi.

Rahvadiplomaatia on mõnikord ainus vahend, mille abil hoida lahti suhtluskanaleid. Kuid paraku on ka sellel vähemalt kaks otsa, täpselt samamoodi nagu n-ö suurel diplomaatial. Igasuguses diplomaatias on olulised sõnumid, mida edastatakse, ning oleks hea, kui need oleksid omavahel koosõlas.