Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks (40)

Andres Adamson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artur Sirk esinemas vapside kõnekoosolekul Pärnus.
Artur Sirk esinemas vapside kõnekoosolekul Pärnus. Foto: Olaf Esna erakogu

Eesti padupopulistidest poliitikute nõudmised vabadussõjalased rehabiliteerida võiks lihtsalt tähelepanuta jätta, sest Päts on vapsid juba rehabiliteerinud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Suur majanduskriis ägenes Eestis eriti 1931, mil pärast Austria suurpanga Kreditanstaldt suvist pankrotistumist varises kaardimajana kokku Euroopa pangandussüsteem. Sügisel devalveeriti Inglise naelsterling, otsekohe devalveerisid ka Skandinaaviamaad ja peagi Soome. Suurbritannia oli Eesti põllumajandussaaduste peamine väljaveomaa ja nael kõige olulisem välisvaluuta.

Eestil tulnuks loomulikult samuti kohe kroon devalveerida, kuid poliitikuil ei jätkunud selleks kel julgust, kel arusaamist. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal ja järel olid eestlased üle elanud raha viie-kuuesajakordse odavnemise ja säästude haihtumise ning devalveerimine oli väga ebapopulaarne mõte eriti palgasaajate silmis, selle kasu (võlaleevendus kriisi tingimustes, sealhulgas uustalunikele-asunikele, eksportivate põllumajandus- ja tööstustootjate konkurentsis püsimine, majanduse üldine elavnemine) ei osatud näha, valimised ukse ees ning erakonnad võistlesid ligi kaks aastat pigem selles, kes krooni kurssi kõige käredamalt kaitseb.

Sotsidega on asi selge, nemad seisid vähemalt jutu järgi palga- ja toetustesaajate eest, kuid kurssi kaitses ka näiteks Konstantin Päts, sest tema selja taga olid vanapõllumehed, kel ammused talude päriseksostuvõlad juba tasutud. Devalveerimisüleskutsed isegi kriminaliseeriti riigikogu poolt.

Sirku vaevava seljahaigusega võis olla nii või naa, kuid täiesti selge on, et ta kannatas psüühiliste häirete all.

Lõpuks, kui juba isegi dollar oli kolmandiku võrra devalveerunud, nõudis elu oma ja juunis 1933 tuli Jaan Tõnissoni valitsusel kroon ikkagi devalveerida – 35% võrra, Rootsi krooni tasemeni, millega võrdseks oli kroon algselt loodudki. (Sellest nimigi, sest mis asja oli noorel vabariigil muidu krooniga.)

Kuidas rahvas otsuse vastu võttis, eriti pärast kauakestnud ja kooris «kroonikaitsmist», võite ise arvata; «kroonikukutajast» Tõnissonist sai mõneks ajaks poliitiline paaria.

Kuid Tõnissoni neljas (ja viimane) valitsus oli esiotsa võimul edasi ja riigis kääris lisaks majanduslikule põhiseaduslik kriis. Eesti riik sündis Esimesest maailmasõjast ja revolutsioonist ning selle vadereiks olid peamiselt sotsialistliku suunitlusega erakonnad. Nemad lõid uuele riigile ka omas ajas õige demokraatliku põhiseaduse, et revolutsiooni saavutusi kaitsta.

Mõeldud võis see olla hästi, kuid tulemuseks oli halvasti töötav riigimasin. Nimekirjavalimised, valimiskünnist polnud, Riigikogu killustus, «erakondade diktatuur», tagatoad, «lehmakauplemine», alalised skandaalid, lühiajalised koalitsioonivalitsused, puudus valitsuse ja riigikogu ebastabiilsust vähendada võinud riigipea.

Ettepanekuid põhiseaduse muutmiseks hakati tegema enam-vähem kohe, kuid asi jäi venima ja majanduskriisi ajal kõik teravnes. Rahulolematust süvendas rahva üldise meelsuse nihe alul vasakult tsentrisse ja sealt edasi paremale.

Pisut, sest ega päris parempoolseid Eesti Vabariigis õieti olnudki – kelle huve nad kaitsma pidanuks? See nihe oli seotud maareformi jmt protsessidega, mille käigus muutus enne omariiklust valdavalt peaaegu omandita ja seetõttu selle ümberjagamist kõige valjuhäälsemalt tõotavaid erakondi toetanud rahvas suures osas ise väikeomanikeks ning hakkas toetama hoopis omandit kaitsvaid poliitilisi jõude.

Sotsid olid oma kunagise mõju minetanud, kuid võitlesid vanade võitude viljade eest viimseni. Suure majanduskriisi ajal said siiski enam-vähem kõik poliitilised jõud aru, et kauem venitada ei saa. Nagu Päts 1931 ütles: «Asi tuleb ära teha enne, kui kõrvalt tulevad liikumised üle pea kasvavad.»

Ei õnnestunud, kaks riigikogus vastu võetud põhiseaduse muutmise eelnõu kukkusid erinevail põhjusil rahvahääletusel läbi – üks väga napilt ja poolkogemata, teine raginal –, ja üks noid kõrvalt tulevaid liikumisi, vabadussõjalased, kogus jõulise populistliku propagandaga pidevalt plusspunkte.

Artur Sirk esinemas vapside kõnekoosolekul Pärnus.
Artur Sirk esinemas vapside kõnekoosolekul Pärnus. Foto: Olaf Esna erakogu

Sõjaveteranide ühendusena tekkinud ja nende huve kaitsnud liikumine politiseerus suure majanduskriisi ajal, 1929–1933, ja muutus viimasel nimetatud aastal avalikult erakonnaks, hakates liikmeiks võtma ka Vabadussõjas mitteosalenuid.

Vapse on raske tavapärasele poliitilisele skaalale paigutada. Nad polnud midagi väga omapärast ja spetsiifiliselt eestilikku, vaid hoopis midagi täiesti tüüpilist, üleeuroopalikku, ja hinnata saab neid samuti selle taustal, mis mujal samal ajal toimus. Just selle aja, 1930ndate, mitte Teise maailmasõja aegsete õuduste taustal, sest viimaseid ei teadnud ette veel keegi.

Tollal kogu Euroopas levinud endistest rindemeestest tuumikuga rahvuslaste massiliikumisi on tavaks pidada paremäärmuslikeks, kuid mida pidanuks see Eesti oludes tähendama? Tuntuimad neist liikumistest on Itaalia fašistid ja Saksa natsionaalsotsialistid ning mõlemad olid sotsiaalmajanduslikus plaanis pigem vasakpoolsed.

Hitler ja Mussolini / SCANPIX
Hitler ja Mussolini / SCANPIX Foto: /AP

Tollal arvati üsna üldiselt, et parlamentaarse demokraatia aeg on läbi ja tulevik kuulub kollektivismile. Kommunismile, fašismile selle erinevates vormides, sotsialismile, sündikalismile, korporatiivsele korrale... Ka rahvuslus on ju kollektiivne nähe; mõttetu on pead murda, kas see kollektivism teeb tast parem- või pahempoolse ilmingu. Kõik fašistid on alati rahvuslased, millest muidugi ei järgne, et kõik rahvuslased oleksid fašistid.

Järgnenud tosinkonna aasta sündmused ja Teise maailmasõja lõpptulemus vajutasid erilise häbimärgi just natsidele ja üldse fašistidele ning seetõttu on kulutatud palju trükimusta, et tõestada – mõni väline kokkulangevus (rooma tervitus jmt) ja vastastikused sümpaatiaavaldused välja arvatud, polnud vapsid üldse sellised.

Tuginetakse seejuures ühest küljest paarile eelkõige Artur Sirgu poolt üldsuse või välismaise pressi maharahustamiseks antud intervjuule (mis paraku muu tõendusmaterjaliga võrdlemisel kriitikat ei kannata) ja teisalt liikumises kaasa löönud või seda toetanud inimeste elulugudele, kellest enamik polnud kohe kindlasti mitte mingisugused fašistid, vaid ausad eesti mehed ja naised.

Piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate suundumuste ja ideoloogiate vahel on õhuke ja liikuv, selle võis ja võib ületada ka kogemata. Fašism on mõistena üldse lai, veniv ja muutuv. 1930. aastail polnud sel veel nii halba kõla kui hiljem.

Toona peeti vapse üldiselt fašistideks – isegi kui mõni nende juht, seesama Sirk näiteks, seda mõnes intervjuus silmakirjaks, enamate häälte ja poliitilise salongikõlbulikkuse nimel eitama tõttas.

Vapsid rääkisid üldse eri seltskondadele just sellist juttu ja andsid selliseid lubadusi, nagu parasjagu vaja. Ka nad ise pidasid endid siiski kui mitte alati, siis igatahes sageli fašistideks. Nii väitis vapse esindanud advokaat Ferdinand Karlson 14. aprillil 1934 Riigikohtus, kus arutati Vabadussõjalaste Liidu keelustamise seaduslikkust, et pole demokraatia vastane, kui rahvas oma enamuses tahab näha fašistlikku riigikorda, ja seepärast ei saa süüdistada seda organisatsiooni (st vapse), kes leiab, et see kord on sobivam mõnest teisest korrast.

Eeskuju võeti mitte niivõrd Esimese maailmasõja kaotanud Saksamaalt, vaid rohkem ühest võitjariigist – Itaaliast. Ka Soomest. Vapse saab võrrelda näiteks Lapua liikumise ja sellest välja kasvanud Isamaalise Rahvaliikumisega.

Soome Lapua liikumise esindajad poseerimas Benito Mussolini büsti ees.
Soome Lapua liikumise esindajad poseerimas Benito Mussolini büsti ees. Foto: Internet

Ent ega sel, kas kutsume vapse fašistlikeks, profašistlikeks, fašismilaadseteks või veel kuidagi selles suunas, või kohkume sellest f-sõnast ära ja eitame seda sugulust, ju polegi suurt tähtsust. Räägime asjast, mitte nimest.

Ideoloogilised kattumised ei peagi olema täielikud; selge, et näiteks saksa ja eesti rahvusluse puhtrahvuslikud eesmärgid olid erinevad ja kohati lausa vastandlikud. Vapside ja natside kokkupuuted olid üldse juhuslikku laadi, rohkem hingesugulus. Samas arvasid vapsid, et lõpuks tuleb ikka kahe suure naabri, Venemaa ja Saksamaa vahel valida, ja siis on asi selge.

Mõni ideoloogiline komponent võib täiesti puududa – näiteks antisemitism, mille ilminguid oli Eestis üldse vähe – kuna ka juute oli ju vähe – ja mille puudumist vapside tagantjärele kaitsjad kuulutavad. Ehkki vapside ajalehest Võitlus ja nende tegevusest leiab küllaga ka vastupidiseid näiteid – nii keeldus Sirk juutide annetusi vastu võtmast, sest need ju määrisid.

Vapsid olid teravalt marksismi vastu ja ka seda sidusid nad juutlusega, muu hulgas nõudsid nad sotsialistliku erakonna keelustamist (kommunistid olid nagunii keelatud ja põranda all) ja nende löömamehed jagelesid eelkõige sotside vastavate salkadega.

Vapside tänased toetajad rõhutavad, et just sotsid asutasid esimestena need löögisalgad, jättes kahe silma vahele, et veteranide organisatsioon oli sõjaväestatud loomuga sünnist saati. Vapsid kurtsid taga kaotsiläinud Vabadussõja vaimu, rindemeeste solidaarsust, ja propageerisid rahvustervikut, mis ei tunneks klassivahesid ega erakondi.

Loomulikult olid nad ka liberalismi vastased. Nii, loetleme: sõjaväestatus, (äärmus)rahvuslus, rahvustervik, erakondade vastasus, antimarksism, antiliberalism, vägivalla kasutamine poliitilises võitluses, kõva käe ihalus. Mida veel vaja oleks?

Vapsid tunnistasid üldiselt juhiprintsiipi, kuidas siis endiste sõjameeste puhul teisiti, ehkki 1930. aastatel nende peamiseks juhiks kerkinud noor advokaat Artur Sirk seda oma leheintervjuudes vahel eitas. Kihutuskõnedes ta seda aga ei teinud, vastupidi, ja just tema ise oligi see tegelik juht. Ka seda on püütud eitada – et liiga noor (noh, kolmekümnendates siiski juba, peaaegu nagu Mussolini võimule tulles), et ainult alamleitnant (Hitler ja Mussolini olid vaid kapralid).

Artur Sirk / wikipedia.org
Artur Sirk / wikipedia.org Foto: Wikipedia.org

Sirk on Eesti ajaloos omamoodi fenomen. Vabadussõja õppursõdur, erakordne kõnemees, nähtavasti väga karismaatiline isiksus. Nii olid tema põgenemisse Patarei vanglast novembris 1934 kaasatud mitte ainult vangivalvur J. Küttim, vaid ka vanglaülem E. Viikman, peaarsti asetäitja V. Kiss, hulk teisi inimesi nii Eestis, Soomes kui ka Lätis.

Tema toetajad nii omas ajas kui ka tagantjärele ülistavad Sirku Eestile kaotsiläinud suure riigimehena. Kuid oleks üsna kerge näidata tema enda tsitaatide varal tema vastuolulist juttu, üksteist välistavaid lubadusi, mittesõnapidamisi.

Soomes tõotas ta ametivõimudele hoiduda poliitilisest tegevusest, nagu varjupaiga saanud pagulasele kohane – ja asus ette valmistama riigipööret Eestis. Teda vaevava seljahaigusega võis olla nii või naa (ses mõttes, et vanglas simuleeris ta hõlpsama põgenemise huvides omajagu juurde), kuid täiesti selge on, et ta kannatas psüühiliste häirete all. Tal polnuks tegelikult vajagi vanglast pageda, talle pakuti valitsusringkonnist kokkuleppeid, peagi järgnenud kohtuprotsessil saanuks ta vaid lühikese tingimisi karistuse, nagu teisedki vapside juhid, kuid ta oli kindel, et teda tahetakse tappa.

Miks seda siis ei tehtud, võimalusi oleks vanglas leidunud ja ta ise pakkus neid oma haigusejuttudega juurde – seda tulnuks temalt küsida. Läti kaudu Soome jõudnud, pelgas ta paaniliselt kinnivõtmist Eesti kaitsepolitsei poolt.

Vapside riigipöördekatse (millest Päts ja kompanii seejärel maksimaalse propagandaefekti välja pigistasid ja vapsid lõplikult Eesti sisepoliitikast eemaldasid) jäi 8. detsembril 1935 ära muuhulgas seetõttu, et Soomest relvalastis paadiga teele asunud Sirk hakkas merel kartma oma julgeoleku pärast ettevõtmise ebaõnnestumise korral ja käskis tagasi pöörata.

Varjates end järgnevalt Soomes Põhja-Savos ühe aatekaaslasest kirikhärra juures ja esinedes küllatulnud eesti pastorina, olid tema närvid vahelejäämishirmus täiesti läbi; teenijad imestasid, miks kallis külaline magab, püstol voodi kõrval. Purjuspäi oli ta Eestis korduvalt ähvardanud aknast välja hüpata – ja oma seestpoolt lukustatud hotellitoa aknast välja hüpates või kukkudes ta 2. augustil 1937 Echternachis Luksemburgis surmavaid vigastusi saigi.

Haiglas oli ta veel hetke teadvusel ja jõudis arstidele öelda, et «olevat olnud väsinud elust». Tõsiusklikke ei ole võimalik ümber veenda, muidu poleks nad ju usklikud, kuid teie, lugeja, kas teie soovinuks sellist meest Eesti riigi etteotsa?

Vapside ülejäänud juhid – vanemad sõjaväelased välja arvatud – olid valdavalt korp! Sakala vilistlased. See korporatsioon oli suhteliselt üleesindatud kaitseväes, politseis, piirivalves ja Kaitseliidus.

Vapsid ise hindasid oma mõju neis organisatsioonides siiski üle ja võtsid soovitut tegelikkuse pähe. Otsustaval hetkel selgus, et lojaalsus riigi(võimu) suhtes ja ametlik käsuliin olid kaalukamad. Lähemal vaatlusel selgubki, et olulisemate vapside sekka kuulunud tegev-, eru- ja reservohvitserid olid selles seltskonnas vähemalt osaliselt oma karjääriprobleemide tõttu.

Kes tundis, et temast on ebaõiglaselt mööda mindud, pole piisavalt tunnustatud, kes saadeti erru mõne süüteo eest. Näiteks sidepataljoni kauaaegne ülem kolonelleitnant F. Kapsi kroonuostude tõttu oma osalusega firmast, kolonel A. Seiman sõdurite peksmise pärast, mõni teine altkäemaksuvõtmise, purjuspäi laamendamise vmt eest.

Kaitsevägede Staabi ülem kindralmajor J. Tõrvand flirtis vapsidega aga seetõttu, et oli Vabadussõja ajal teeninud hoopis Kornilovi-Denikini-Wrangeli «vabatahtliku armee» staabis, st vene valgete ning «ühtse ja jagamatu» impeeriumi poolel, mistap pidi nüüd olema nii-öelda katoliiklikum kui paavst ise. Taolisi segaseid motiive võis olla veel nii mõnelgi mehel – nii oli vapside juhtkujude seas ka mitu kogu Vabadussõja tagalas mööda saatnud meest, kõige silmatorkavamad neist kindral Andres Larka ja Theodor Rõuk, ehkki eriti viimase ägedas rahvusluses pole mingit kahtlust.

​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval, 12.11.1933. Saabunud kindralit tervitavad Vabadussõjalased.
​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval, 12.11.1933. Saabunud kindralit tervitavad Vabadussõjalased. Foto: www.estonica.org

Vapside kehtiva korra muutmisele suunatud kihutustöö ja kriisiaeg viisid selleni, et riigikogu poolt rahvahääletusele pandud esimene, üldiselt piisavate parandustega põhiseaduse eelnõu lükati tagasi. Selle läbiminekus oli nii kindel oldud, et poldud vaevutud sellele eriti propagandatki tegema.

Nüüd tulnuks rahvahääletusele panna vapside esitatud eelnõu, kuid riigikogus esindatud erakonnad hakkasid trikitama – omaendi uus eelnõu tõsteti sellest ettepoole, muudeti kvoorumiga seotud reegleid jne. Ent seekord ei aidanud ka agitatsioon – ka teine eelnõu kukkus läbi, seekord raginal, ja referendumile tuli panna vapside mitte väga palju teistsugune eelnõu.

Jaan Tõnisson
Jaan Tõnisson Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Taas trikitati kvoorumi jm reeglitega, mis suurendas rahva nördimust. 11. augustil 1933 kehtestas Tõnissoni valitsus aga ülituliseks aetud õhkkonnas kaitseseisukorra ja keelustas üldse nii erakondade sõjaväestatud üksused kui eraldi ka Vabadussõjalaste Keskliidu. 12.–14. novembril 1933 toimunud rahvahääletusel toetas 73% hääletamaskäinuist vapside eelnõud, millega senine parlamentaarne kord asendati poolpresidentaalsega, vähendati riigikogu ja selle volitusi ning muudeti valimisseadust isikuvalimiste suunas.

Rahvahääletuse järel otsustasid vabadussõjalased muidugi ise võimule pürgida ning seada üles oma kandidaadid nii kohalike omavalitsuste volikogude, riigivanema kui ka riigikogu valimistel, mis 1934. aasta talvel ja kevadel uue põhiseaduse jõustumise järel üksteise järel erakorraliselt tulema pidid.

Kiiruga registreeriti suvel ärakeelatu asemele uus katusorganisatsioon, Vabadussõjalaste Liit. Kohe pärast rahvahääletust astus Tõnissoni valitsus tagasi – samuti kiirustades, et ise minna, mitte ära saadetud saada, ja tõsi, desinformatsiooni peale, et ongi juba minetanud riigikogu enamuse toetuse. Sest Päts oli juba tegutsemas, et üleminekuajal nõnda olulist valitsusjuhikohta (peagi, pärast uue põhiseaduse kehtimahakkamist täievolilise riigipea ülesannetes, eks ole) endale võita.

Võimule tuligi Pätsi vahevalitsus, mis osutus järgnevalt sõdadevahelise aja kõige kauem püsinud valitsuseks Eestis. Tõnisson omakorda soovis torpedeerida esimeses järjekorras just oma vana vimmamehe püüdlusi ning tegi ise vapsidele üleminekuvalitsuse moodustamise ettepaneku.

Vabadussõjalaste juhtkond muidugi keeldus – sest kuidas saanuks see valitsus püsida, kui vapsidel istuvas Riigikogus mitte ainult et enamust, vaid üldse ühtegi saadikut polnud!? Sellele oli Tõnissonil vastus olemas: loodagu siis vähemusvalitsus koalitsioonis Rahvusliku Keskerakonna elik temaga.

Muidugi keeldusid vapsid ka sellest, sest just Tõnissonist soovisid nad eristuda esimeses järjekorras, ja tema ebapopulaarsus oli tol ajahetkel nii suur, et isegi ta enda erakond ei pidanud mõistlikuks esitada peatsetel riigipeavalimistel tema kandidatuuri (esitati hoopis Laidoner). See mõte tundub niisiis võimatuna, kuid tehniliselt olnuks ilmselt teostatav – teatanuks vapside juhid, et pooldavad kuni uute valimisteni tehnokraatliku valitsuse moodustamist olemasoleva baasil, poleks Riigikogugi arvatavasti vastu söandanud olla.

Tähelepanu väärib ka Tõnissoni püüd talle nõnda ebasoodsates tingimustes sellist populistlikku ja demagoogilist massiliikumist üldse taltsutama hakata. Sest kuidas sääraste nähtustega toimida? Astud kõrvale ja lased nad võimule nende endi tingimustel, kontrollimatult – ja tagajärjed on etteaimamatud. Või õieti: vägagi aimatavad.

Kui see aga välistada, siis jääb üle kaks võimalust: jõuga mahasurumine (mida Tõnisson oli juba ebaõnnestunult proovinud) või kaasamine – kontrollitult, koalitsioonis võimu juurde laskmine. Selleks, et valija oma silmaga näeks: vahet pole, ja kui ongi, siis mitte tingimata tema eilsete kangelaste kasuks. Seda moodust on ju rohkem kui korra kasutatud ka meie viimase veerandsajandi poliitikaelus, eriti selgelt pärast 2003. aasta valimisi, kuid leebemates vormides päris viimase ajani välja.

President Konstantin Päts kaks aastat enne saatuslikke sündmusi Eesti Vabariigi 20. aastapäeva paraadil kõnet pidamas.
President Konstantin Päts kaks aastat enne saatuslikke sündmusi Eesti Vabariigi 20. aastapäeva paraadil kõnet pidamas. Foto: Repro / Postimees

Muide, ka Päts ja Ko üritasid pärast 12. märtsi 1934 riigipööret veel korduvalt vapsidega kompromissi leida, pakkusid neile mõnd ministrikohta jne, kuid allpool jutuks tulevail põhjustel ei tulnud sest midagi välja. Päts oli üldse kompromisside mees, kes püüdis sildu mitte põletada ja võimalusel ka esmapilgul üsna vastandlike huvide ühisosa leida.

Uues võimustruktuuris tähtsustus eelkõige riigipea, riigivanema roll, kuid vabadussõjalastel polnud nii-öelda loomulikku kandidaati omast käest võtta, sest Sirk oli selleks liiga noor (ka seaduse silmis, vanusetsensus sellesse ametisse pürgimisel oli 40 aastat) ja teeneteta.

Larka juurde tuleme kohe tagasi, kuid juba ette oli selge, et ausat võrdlust, eriti Laidoneriga, ta välja ei vea. Seepärast kaaluti esmalt Pätsi või Laidoneri esitamist üheskoos emma-kumma, Põllumeestekogude või asunikega (tollase nimega Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate Kogu) või mõlemaga.

Mõlemas küsimuses peeti läbirääkimisi, kuid nähtavasti oli isiklikult Sirk Pätsi variandi vastu, sest läbirääkijaks viimasega määras ta kadakasakslasest sõjaväearsti dr Gottfried Dunkeli, ühe vapside põhikandidaadi välisministri kohale. Too ei sallinud Pätsi silmaotsaski, käitus läbirääkimistel tema suhtes mõnitavalt ja ajas need kohe ummikusse. Ametlikuks katkestajaks oli küll Päts.

Laidoneri puhul oli lugu teine ja just Sirk ise leppis asunike juhtidega kokku tema kandidatuuri ühises esitamises. Ent võimuiha pimestas, vapside juhtkonnas mõeldi ümber – st eelkõige Sirk mõtles ümber – ja vabadussõjalaste kongressil Estonia teatris 17. detsembril 1933 kinnitati ilma Laidoneri ette hoiatamata ja teda sügavalt solvates kandidaadiks hoopis Larka. Kohe pärast aastavahetust hakkasid ilmnema selle valikuga seotud probleemid.

Kindral Johan Laidoner
Kindral Johan Laidoner Foto: Eesti Filmiarhiiv

1934. aasta jaanuaris toimusid kahes voorus kohalikud, alul valla-, seejärel linna- ja alevivolikogude valimised. Ajalookirjutuses opereeritakse sageli «faktiga», et vapsid võitsid linnavalimised, saades lausa 60% häältest, ja pööratakse vähem tähelepanu vallavalimistel justkui saadud 10,7%-le. Ehkki need arvud esinevad isegi akadeemilise Eesti ajaloo VI köites, on mõlemad valed.

Paarikümne aasta eest kontrollis ajaloolane Ants Ruusmann valimisprotokollid üle ja jõudis järgmiste tulemusteni: keskmiselt said vapsid linnades mitte 60, vaid ainult 37,6%, sealhulgas Tallinnas 46,1, Tartus 43, Narvas 38,3, Viljandis 35,8, Pärnus 27,8, väikelinnades 15–25%. Ka seda oli väga palju, nii Tallinnas kui ka Tartus tähendas see volikogus üksinda enamuse saavutamist. Ent linnades elas alla kolmandiku Eesti elanikest ja vallavolikogude valimistel said vapsid ainult 8,9% häältest.

Nendest arvudest tulenevad kaks järeldust. Esiteks, vapside tegelik toetajaskond valimissituatsioonis oli oluliselt väiksem kui oli olnud toetus rahvahääletusel nende põhiseaduse eelnõule. Referendum oli omamoodi umbusaldushääletus veidi varem krooni devalveerinud ja ka muidu üpris vastuolulisele Tõnissoni valitsusele, uut põhiseadust olid tuntumatest poliitikutest toetanud ka Päts, Laidoner ja K. Einbund (Eenpalu) ning nende selja taga seisnud Põllumeestekogud ja asunikud.

Nüüd selguski, et erakonnana evisid vabadussõjalased toetust samas suurusjärgus viimase kahega ning selgelt vähem kui need kaks kokku (lausa kaks korda vähem: põllumehed ja asunikud said küll suurtes linnades vähe hääli, kuid võitsid valimised kahe peale kokku veelgi ülekaalukamalt maal, kus elas üle kahe kolmandiku rahvastikust).

Teisisõnu, vapsidel ei olnud erinevalt tavaliselt arvatust selja taga rahva enamust, isegi mitte kolmandikku ega veerandit mitte, vaid pigem viiendik (18%, kuid kõikides valdades nad ei kandideerinud). Võimalik, et ka sellega olnuks nad tulevases riigikogus suurim fraktsioon, uue tulija lisandumine viinuks ju häälte ümberjagamisele, kuid üksinda võimule tulekuks poleks sellest kaugeltki piisanud.

Teine järeldus on vast olulisemgi. Tänapäeval peame tüüpiliseks, arhetüüpseks vabadussõjalaseks tõsist eesti maameest, kes sõdis Vabadussõjas, hiljem pidi aga kibedusega jälgima, kuidas vaba riik saamameeste ja erakonnategelinskite poolt kaaperdatakse. Erakondade diktatuur, lehmakauplemine, kas me sellist Eestit tahtsimegi!

Ka vapsid ise püüdsid endile just sellelaadilist kuvandit kujundada ja paljude lihtliikmete ning osa juhtide osas võis see nii ollagi. Selline – talupoeglik, rahvuskonservatiivne, traditsioonilisi väärtusi toetav jne – kuvand peaks suures osas paika näiteks tollaste soome rahvusäärmuslaste ja nende valijate puhul.

Kuid vapside valijaiks olid mitte talurahvas, vaid eelkõige suurte linnade töölised, eilsed kommunistide (st riigikorra vastu) ja sotsialistide poolt hääletajad, ning kriisis laostunud väikekodanlased. Tegelikult moodustasid nad juba enamuse ka vapside liikmeskonnas, lähendades nõnda kogu liikumist sotsiaalse toetusbaasi poolest mitte niivõrd soomlaste Isamaalisele Rahvaliikumisele, vaid pigem saksa natsionaalsotsialistidele. Ka seal olid eilsed kommunistide löömamehed täna natsid – ja pärast sõda Ida-Saksamaal vastupidi. On osundatud ka sellele, et vapside toetajaskond Tallinnas ja Tartus oli täiesti erinev.

Admiral Johan Pitka iseloomustas vapse oktoobris 1933 järgmiselt: «Nüüd on sinna niipalju mitte-vabadussõjalasi vastu võetud, et vabadussõjalased ise seal kaugeltki kaaluvam ollus ei ole. See on väga kirju kogu, kellel on ühine ainult protest maksva korra vastu.»

Admiral Johan Pitka
Admiral Johan Pitka Foto: Kaitsejõudude peastaap

Esimene kohalike valimiste järgne ehmatus elati üle; mida pidid vapside juhid nüüd edasi tegema? Eeldades muidugi, et nad tulemusi tõlgendada oskasid – kuid ärgem alahinnakem neid. Kõigepealt tuli halva mängu juures hea nägu ette teha ja veelgi valjemalt oma tulevasest võidust pasundada, kihutuskoosolekuid pidada, marssida, lippe sisse õnnistada, protesteerida, ikka selleks, et kõhklejaid, vaikivat enamust, enda poole veenda. Inimesed tahavad olla võitjate poolel.

Ja teiseks tuli saada endi kätte kõige tähtsam, riigivanema ametipost. Eespool jäi oletamata, miks Sirk oma sõnu sõi ja Laidonerile Larkat eelistas. See polnud kongressi enamuse valik, mis talle peale suruti, otsus tehti eelnevalt kitsas ringis. Küllap olid selle taga algselt veendumus vapside laias toetuses, enesepettus ja soovmõtlemine, tahtmatus võimu hiljem asunikega jagada. Kuid nüüd tähtsustus teine moment – kui ei õnnestu võimu võtta enamuse saavutamise teel riigikogus, siis tehkem seda nii, nagu Hitler Saksamaal!

Adolf Hitler
Adolf Hitler Foto: dpa/picture-alliance / dpa/Scanpix

Kui lugeja ei peaks teadma, siis ka natsid ei saanud Saksamaal vabadel valimistel kordagi enamust. Nad said novembris 1932 Riigipäeva valimistel 33% häältest, neli protsenti vähem kui neli kuud varem; liikumise kõrghetk näis möödas olevat, kuid president Hindenburg nimetas jaanuaris 1933 Hitleri koalitsioonivalitsuse kantsleriks; järgnesid uued, märtsikuised valimised, millel natsid ei saavutanud vaatamata oma võimu räigele ärakasutamisele endiselt absoluutset enamust (said veidi alla 44%), kuid uuel katsel novembris, pärast kõigi konkurentide ja vaba pressi tasalülitamist said nad «valimistel» juba üle 92%. Veelgi enama kokkujoonistamine olnuks vist liig nende endigi silmis, siis poleks enam kellegi ega millegagi võidelda olnud.

Pehmeloomuline Larka ei sobinud diktaatoriks, kuid viimane koht polnudki ju mõeldud talle, vaid vapside tegelikule juhile, Sirgule. Larka Hindenburgiks, Sirk tema poolt uue riigikorra oludes määratud peaministriks! Laidoner võinuks sellist ettepanekut ka mitte teha, Pätsist pole mõtet rääkidagi...

See kõik oli ilmne mitte ainult vapsidele, vaid ka nende vastastele. Vaba Maa, 22. veebruar 1934:

«Vabside keskjuhatus on selles teadlik, et põhiseadusliku korra juures ta oma erakonda koos hoida ei saa, sest ära nähes, et antud suuri lubadusi ei täideta, pööravad valijad talle varsti selja. Seepärast ei või vabside erakond kellegagi ka koalitsioonigi astuda. Temal on ainult üks võimalus: kas kõik, või mitte midagi! Kas ... diktaatorlik võim, või – kui ei, siis algab kohe lagunemine. ... Vabside juhtidel ei ole lootust riigikogus enamust saada. Kuid seks tahavad nad kõik rattad käima panna, et saada oma kätte presidendi koha. Vabside presidendi ainukeseks ülesandeks on siis – määrata oma mehed kõrgemate sõjaväe ja administratsiooni kohtadele, kaotada dekreediga ära sõna, trüki, koosolekute ja muud vabadused, muuta erakonna löökrühmad abipolitseiks riiklikul palgal, saata laiali riigikogu ja panna siis toime «Hitleri valimised» uude riigikogusse, mis ka riigikogu peab andma vabside kätte.»

5. märtsil algas riigivanemakandidaatidele soovitusallkirjade kogumise kampaania. Vaja oli neid kümme tuhat, kuid vapsid muutsid selle ägedaks propagandaürituseks ja võistluseks, kes kui kiiresti kui palju kokku saab. 5. märts oli juhtumisi Larka 55. sünnipäev (Pätsi 60. ja Laidoneri 50. juubelisünnipäev olid olnud veebruaris) ja vapsid marssisid sel puhul eriti oma peamistes toetuspiirkondades, suurtes linnades, lausa rivikorras allkirju andma. Larka sai neid esimese päevaga 20 000, kokku enne kampaania katkestamist üle kahe nädala hiljem üle 65 000, veidi rohkem kui teised kandidaadid kokku.

Teised ei läinud võistlusega esialgu kaasa, hilinesid niisiis stardis, ja maapiirkonnis võttis asi katkestamishetkel alles õiget hoogu üles. Need teised riigivanemakandidaadid olid sots August Rei, kel polnud võiduks mingeid väljavaateid, Põllumeestekogude esitatud Päts ning asunike ja Rahvusliku Keskerakonna esitatud Laidoner. Viimased kaks olid kokku leppinud, et loobuvad valimiste teises voorus endi seas edukama kasuks, kelleks eeldatavasti oleks olnud Laidoner. Kuid käima olid lükatud ettevalmistused ka poliitilise kriisi teistlaadseks lahenduseks, milles kui varuvariandis oli Pätsi ja Laidoneri vahel ette kokku lepitud nähtavasti juba sügisel – või veelgi varem.

Sest ehkki teise vooru toimumise korral oleks oma mees üsna kindlasti võitnud ja mõistus rääkis üht, võis vapside sõjakisa saatel alatasa pähe tikkuda häiriv mõte – aga kas ikka tuleb teist vooru? Kas pole toetus vapsidele siiski arvatust suurem? Kordan, et see mõte vaid võis pähe tikkuda. Ka soovitushäälte kogumise kampaania näitas ju selgelt, kust vapside hääled tulid ja kust ei tulnud, ning nende kogumise hoog juba rauges, samas kui Laidoneril ja Pätsil läks kõik tõusvas joones.

Larka ei olnud tugev kandidaat. Kunagine tsaariarmee kindralstaabi (st kõrgema sõjalise haridusega) alampolkovnik Andrei Larko oli 1917/18 formeerinud Laidoneri alluvuses eesti rahvusväeosade suurtükibrigaadi, olnud 1918 Saksa okupatsiooni alguses kuukese kõigi eesti üksuste eesotsas, ülendanud end sisuliselt ise ja sohiga «kindralstaabi ooberstist» (kelle ta väitis end olevat) kindralmajoriks, oli 1918 puhtformaalselt sõjaminister, seejärel Vabadussõja ajal sõjaministri (Pätsi) abi ja siis tagavaravägede ülem.

Rindel ta Vabadussõjas ei viibinud, laiemat tuntust enne vapside etteotsa nimetamist ei evinud, 1925. aasta algusest oli tervise tõttu erus ja sai Eesti riigilt kõrgeimat ühele erusõjaväelasele makstavat pensionit. Vapsid olid juba avaldanud oma kompra Laidoneri kohta (mis taandus sellele, et too oli halb majandusmees ja korra oli riik katnud tema mitte just üleliia suured võlad), ja valmistusid avaldama samalaadset materjali Pätsi kohta; Larka märksa vähem kuulsusrikast minevikku polnud nende poliitilised vastased veel õieti ette võtnud, kuid valmistusid selleks samuti, muu hulgas tema kohtu alla andmiseks oma auastme kohta valetamise eest. Jättes kõrvale Laidoneri suhtes väga verised töölisagulid, polnud Larkal tema vastu rahva seas mingit šanssi. Päevaleht, 27. veebruar 1934:

«Võru, 26.2. Eile peeti Kõlleste vallas ühes koolimajas kõnekoosolekut. Kõneles adv. Rumm Võrust, maha tehes nii Pätsi ja kindr. Laidoneri ja ülistades kindr. Larkat. Jagati rahvale «Võitluse» numbrit, milles sees kirjutis Laidoneri võlgadest, brošüüri Larka pildiga jms. Rahvale see aga ei meeldinud. Väljajagatud kihutuskirjandus ja Larka pildid koguti kokku ja põletati koolimaja ees ära, kusjuures rahvas laulis «Eestimaa, su mehe meel, pole vapsistunud veel». Kõnelejal ei jäänud muud, kui tagasi Võrru sõita.»

Tõenäolisemalt taandus kõik Pätsi ja Laidoneri kaalutlustes seepärast ühele teisele mõttele – mis saab siis, kui vapsidel ei õnnestu Larkast riigivanemat teha? Riigikogu valimisi ei võida nad nagunii.

Kas nad lähevad siis jõuga võimuhaaramise katse teele, nagu paljud nende lihtliikmed kiitlesid, osa toetajaist soovis ja kuuldused väitsid? Päts oli juba referendumi järel tõdenud: hea, et tuli selge tulemus, olnuks alla 50 protsendi, võinuks vapsid oma tahtmist jõuga läbi suruma hakata! Nüüd kiskus sinnapoole, et võivadki hakata, ajalugu ja lähiminevik olid aga palju kordi näidanud, kuidas vägivallaks valmis võrdlemisi väikesearvuline inimhulk suudab end omas heaolus mugava ja isiklikke riske mittevõtva enamuse üle maksma panna. Võetagu või seesama äsjane Saksamaa näide või Itaalia fašistide oma kümnend varem.

Mis saab siis Eesti riigist, mille sünni ja käekäigu eest nii Päts kui ka Laidoner tundsid endid vastutavat – isegi, kui peaks õnnestuma vapside võimuhaaramine tõrjuda!? Nüüd, tagantjärele teame, et 1934. aasta märtsis vapside juhtkonnal tegelikke, ettevalmistatud riigipöördeplaane polnud. Kuid toona seda kindlalt ei teatud. Pealegi – teadaolevalt ei olnud. Veel ei olnud. Hiljem, kui võimule tõesti ei saadud, ju olid.

See eespool mainitud «teine lahendus» tähendas 1934. aasta 12. märtsi veretut riigipööret, järjekordse üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamist ja vapside jõuga mahasurumist kõikide teiste poliitiliste jõudude, riigikogu ja hiljem ka Riigikohtu heakskiidul.

Kõrgemad tegevsõjaväelased olid muide juba paar aastat varem isekesis põhimõtteliselt kokku leppinud, et kriisi süvenemise korral ühiskonnas toetatakse võimaliku riigijuhina, kes siis korda peab looma, just Pätsi.

Riigipööre on toimumishetkel alati ebaseaduslik või oma õiguspärasuselt vähemalt vaieldav, isegi kui «juriidiliselt on kõik korrektne». Seekordne polnud erandiks, pealegi järgnes kriisi lahendusele täiesti õigustamatult pikk autoritaarse võimukasutuse periood, mis ajaliselt päädis iseseisvuse kaotamisega Teises maailmasõjas.

Juunipööre: Punaarmee ja sõjalaevastiku delegatsioonid tervitavad Riigivolikogu I istungjärku, 21.–23. juuli 1940.
Juunipööre: Punaarmee ja sõjalaevastiku delegatsioonid tervitavad Riigivolikogu I istungjärku, 21.–23. juuli 1940. Foto: Eesti Riigiarhiiv

See koos Pätsi ja Laidoneri muude pattude teatavakssaamisega on tekitanud arvamusi, nagu võinuks Eesti saatus vabadussõjalaste võimuletuleku korral (mida demokraatlikul, valimiste teel pigem poleks juhtunud, nagu nägime) olla oluliselt teistsugune. Et ei oleks, on üks teine jutt üks teine kord, sestap veel vaid paarist põhimõttelisemast asjast.

Pätsile ja Laidonerile võib ette heita nii mõndagi, kuid vapside mahasurumine oli üldiselt õige ja õigustatud. Küllaltki kahtlase taustaga seltskonna poolt populistlike ja demagoogiliste loosungite ja lubadustega ülesässitatud pööbli mäss – kuidas sellesse suhtuda, kuidas teie sellesse suhtuksite?

Kuidas suhtub lugeja näiteks vabade üldvalimiste korral kohe võimule tulevate islamistide sõjaväelisse mahasurumisse Alžeerias, Egiptuses jm? Kas demokraatiat – või arengut selle poole, ühiskonda, rahvast, riiklust vm – on üldse võimalik kaitsta ebademokraatlike vahenditega või kategooriliselt mitte? Kas üldise(ma), suurema hüve nimel võib kellegi õigusi kärpida või «pole midagi väärt, kui üksainuski lapsepisar...»?

Vastustest taolistele küsimustele sõltubki, kas lugeda vabadussõjalaste mahasurumist õigustatuks või mitte. Riigiõigusega pole nendes küsimustes mõtet eriti argumenteerida, sest õigus jääb ajale jalgu alatasa, ja mida siis teha? Keerata aega tagasi? Rahva hääl on jumala hääl ses mõttes, et sealtpeale kui võimu ei seadusta enam sellel lasuv jumalik õnnistus, legitimiseerub see rahva enamuse toetuse läbi. Ka tagantjärele. Kõige hullemadki diktaatorid ei saa endile enam lubada, et nad «valitud» ei ole, konkreetselt Pätsi-Laidoneri-Eenpalu režiimi ja selle juhtkujude kohta võib aga vesta nii üht kui ka teist, ent sel tõesti oli igal selle eksisteerimise päeval kuni 1940. aasta juunipöördeni välja eesti rahva enamuse toetus.

Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tervitab 20. Eesti SS-diviisi noorsõdureid. 1944. aasta.
Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tervitab 20. Eesti SS-diviisi noorsõdureid. 1944. aasta. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Vapsid võisid veel märtsis 1934 ju olla või mitte olla fašistid, kuid võimule saades oleksid neiks kohe kindlasti saanud. Sest kõikjal mujal, kus sarnased massiliikumised võimule tulid, oli läinud ja läks edaspidigi just nii, ka siis, kui tulemus mingiks muuks -ismiks on kuulutatud. Need vähesed juhtivad vapside tegelased, kes hiljem Nõukogude tapamasinast pääsesid, tegid Saksa okupatsiooni ajal aktiivset koostööd natsidega, õigustades seda vahel vaid sellega, et «ma olin ju vaps», ja olidki ka ise natsid – dr Hjalmar Mäe muidugi parim näide.

Vapside rehabiliteerimise nõuded võiks rahumeeli tähelepanuta jätta kui sisutud – sest juba Päts taastas 29. juunil 1940 – pärast juunipööret, nõukogudemeelse nukuvalitsuse peaministri J. Vares-Barbaruse ja siseministri Maksim Unti kaasallkirjadega – koos endiste kommunistidest poliitvangidega ka juba üle kahe aasta varem koos viimastega amnesteeritud vapside juhttegelaste kõik need õigused, auastmed ja aumärgid, mida juba niigi polnud taastatud.

Mida muud õiguslikus mõttes veel teha oleks saanud või mida nõudjad rehabiliteerimise all üldse mõtlevad? Vapside rehabiliteerimisnõuded räägivad meile pigem midagi meie endi aja kohta.

Kommentaarid (40)
Copy
Tagasi üles