/nginx/o/2016/03/18/5173759t1hd600.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/12/01/3567951t1ha56c.jpg)
Meie ajalugu on haaratud meie vastu peetavasse infosõtta ning me ei tohi seda nii kergekäeliselt ära anda, nagu oleme seda kippunud tegema, hoiatab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).
Eerik-Niiles Kross: metsavendade sõda kestab edasi (57)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olin seitsmeaastaseks saamas, 1974. aasta suvel, kui kuulsin esimest korda metsavendadest. Vanemad olid mind suveks vanatädi juurde maale saatnud, Keila lähedale Kumnasse.
Rebasel oli alles vana rehielamu ja lagunenud ait. Kunagise suure talu, minu ema esiisade kodukoha maadel tegutses sovhoos ja Rebase 60 lehmast oli alles üks. Rebasele tuli külla ka teine vanatädi, kes oli abielus onu Fritsuga. Onu Frits oli pärit Võrumaalt Koorastelt. Nüüd tean, et see pidi olema pärast 2. juunit.
Igatahes, Rebase aia taga tädi Benitaga metsmaasikaid korjates see toimus. «Kas sa tead, et metsades on veel mehi, kes meie eest võitlevad?» küsis tädi Benita. Ma ei teadnud ega saanud ka küsimusest lõpuni aru. Ja vanatädi rääkis mulle, kes metsavennad olid.
/nginx/o/2017/08/15/6994223t1h2e0f.jpg)
Muidugi ei olnud see 1974. aastal tegelikult päris tõsi. Metsas või kuskil metsatalude tagatubades oli veel ehk kümmekond meest, keda venelased polnud kätte saanud. Aga usk, et neid veel on, oli nii tähtis, et see tuli ühele poisile selgeks teha, et ta seda meeles peaks, kui kooli läheb. 2. juunil 1974 oli Koorastes tulevahetuses miilitsatega langenud üks viimaseid metsavendi, Kalev Arro. Minu esimesed metsvennaajutud tädi Benitaga pidid toimuma vahetult pärast seda. Alles hiljem kuulsin ma lugusid Koovikust, Pihlapuudest, Sprengist.
Vanadest metsavendadest on praegu elus üksikud. Aga nende sõda käib edasi. 11. juulil avaldas NATO oma kodulehel lühikese dokumentaalfilmi Balti riikide metsavendadest. Läinud aastal avaldas kindral Richard Shirreff, NATO eelmine Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja ehk DSCAEUR, raamatu «Sõda Venemaaga».
Üks mitmest viimasel ajal ilmunud lähituleviku sõjastsenaariumist räägib Venemaa rünnakust Leedule ja NATO probleemidest sellele vastu hakkamisel. Sõda ikkagi võidetakse ja suurt osa selles mängib raamatus Balti metsavendade traditsioonile tuginev vastupanu vaenlase tagalas.
Sama traditsiooni rõhutab üks Tom Clancy viimaseid raamatuid «Ülemjuhataja», kus sõda toimub samuti Leedus ja Balti metsavendade kogemus koos USA eriüksuste efektiivsusega aitab seda võita. On selge, et liitlaste peakorterites on teadvustatud metsavendluse olulisus ka meie praeguse kaitsevõime seisukohalt. Et Balti riikide metsades suudeti aastaid okupantidele vastu panna, sel on tänapäevalgi nii sümboolne, psühholoogiline kui ka praktiline väärtus.
Et seda mõistab ka Moskva, näitab reaktsioon NATO dokfilmile. Metsavennad on Moskva narratiivil risti jalus. Nad ei sobi kuidagi jutuga Balti riikide vabatahtlikust liitumisest NSV Liiduga. Nad ei sobi absoluutselt väitega «okupatsiooni ei olnud» või jutuga meie «vabastamisest».
Moskva on kogu Putini aja taaskonstrueerinud oma riikliku identiteeti, kasutades võitu fašismi üle. Nende sõdurite aus võitlus oma maa ründajate ja Hitleri purustamise nimel pannakse küüniliselt ühte patta nende tollaste ja praeguste vallutuslike ambitsioonidega Euroopas. Sellepärast on vaja rääkida fašistlikust valitsusest Kiievis, fašistlikus valitsusest Gruusias, fašistidest Baltikumis. See pole midagi uut. Juba aastail 1945–46 hakkasid nad rääkima Trumanist ja Churchillist kui fašismi toetajaist.
13. juulil reageeris NATO dokfilmile Vene välisministeerium. Pressiesindaja Maria Zahharova teatas: «See [film] on NATO poolt teadlikult levitatav ajaloovõltsing, mis tahab revideerida Nürnbergi kohtu tulemusi. Ja see tuleb maha suruda (пресекать).» Muide, see sõnakasutus, nii nagu Kremli sellesuvine metsavendadega seotud sõnakasutus üldse, on tähelepanu väärt näidis stalinistlikust sõnamaagiast. Sõna «пресекать» esines sageli KGB-le antud ülesannete nimistus. Seda kasutati «lääne imperialistlike luureteenistuste kuritegevuse vastu», nende kavatsuste paljastamise järel.
Teine oluline fraas, mida samas seoses kasutas metsavendade kohta nii Vene välisministeerium kui asepeaminister Rogozin, on «fašistlikud jäänused» (фашистские недобитки). Fašistlikud jäänused, kes võimutsevat Ukrainas, lubas 2015. aastal tribunali ette tuua toonane Krimmi prokurör Natalja Poklonskaja, kes praegu on riigiduuma liige. Fašistlikud jäänused korraldasid 1956. aastal ülestõusu Ungaris. «Jäänus» selles kontekstis ei kuulu niivõrd KGB kui politrukkide ja enamliku ajakirjanduse leksikasse. See on pigem Lenini, mitte Dzeržinski sõna. «Vrangellikud jäänused» olid süüdi suures osas bolševike ebaõnnestumistes 1920ndail–1930ndail. Neil oli suur roll ka Vabadussõjas.
Võitlus fašistlike jäänuste vastu õigustas ükskõik milliseid kuritegusid kõigil NSV Liidu poolt Teise ilmasõja järel anastatud maades. Fašistlikud jäänused hakkasid 1980ndate Eestis taastama Vabadussõja mälestusmärke ja punavägi sai korralduse need hävitada. «NATO populariseerib Euroopas fašistlikke jäänuseid,» kõlas 12. juulil pealkiri NewsBalt.ru-s.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/31/6946871t1h2fba.jpg)
Sõnavara on Vene reaktsioonide puhul tähelepanuväärne, ent siiski sekundaarne. Stalinlike fraaside taaskuulmine peab ilmselt mängima nõukogude reaalsust omal nahal tundnud, aga ka aastakümneid Suure Isamaasõja teemalisi liturgilise tekste lugenud inimeste alateadvusel. Tekitama nii hirmu kui ka viha. Stalinlikud fraasid seovad Kremli praegused heitlused üha kestva võitlusega Venemaa ja teda kõikjal ümbritsevate vaenlaste vahel.
Pisut emotsioonitum, kuid samadel alustel oli Vene Föderatsiooni ametlik avaldus NATO video kohta OSCE alalises nõukogus 20. juulil. See sisaldas lisaks fašismisüüdistusele ka muid väiteid. Algatuseks rõhutasid venelased mõistagi, et metsavennad olevat olnud liikumine, mille tuumik koosnenud endistest SSi sõduritest. Aga nende hulgas olnud ka «kohalikke natsionaliste», kes «organiseerisid seal juudipogromme, mis oma barbaarsusega ületasid natside vägivallatsemised». Metsavendade tegevust ei saavat loomulikult pidada vabadusvõitluseks, sest «nende peamise sihtmärgid» olevad olnud «kohaliku elanikkonna liikmed».
Lisaks saanud metsavennad «aktiivset toetust mõne lääneriigi luureteenistuselt, kes kasutasid ära pettunud isikute olemasolu NSV Liidu territooriumil». Lühidalt kokku võttes, lääs, nii nagu nüüd NATO, toetab natse ja nende abiliste hirmutegusid, mille sihtmärgiks on Balti riikide elanikkond. Seega, Vene positsioon on absoluutselt identne Stalini-aegse NSV Liidu ametliku positsiooniga.
Balti riikide saadikud esitasid OSCEs venelastele soliidse vastulause. Selles rõhutati, võimalik, et sellisel foorumil meie poolt esimest korda, et Balti metsavendade võitlus oli mitte ainult üllas, vaid ka legaalne, õigustatud ja suunatud okupatsioonist vabanemisele.
Balti riikide avaldus meenutas ka NSV Liidu süstemaatilisi ja laiaulatuslikke repressioone Balti riikide elanike kallal ja viitas Euroopa kohtu otsustele, mis on need hukka mõistnud.
Kodusele publikule võib tunduda, et venelaste avaldused on nii üle võlli, et neile ei peagi reageerima. Diplomaatidele tundub sageli, et Teise ilmasõja ja okupatsiooni teema ning Eesti roll selles on nii keeruline, et meil ei jätku ressurssi selle äraseletamiseks ja lihtsam on rääkida tulevikust. Praegu on metsavendlus teema saanud osaks NATO kaitsepaneerimisest ja NATO-Vene informatsioonilisest vastasseisust. Eesti, Läti ja Leedu saadikuid võib ainult kiita, et nad vähemasti meie diplomaatilisest tavast eristudes oma olulise avalduse tegid.
Metsavennad ennast enam ise kaitsta ei saa. Küll aga muudab nende pärand paljude kaitseplaneerijate silmis meie kaitstavuse ja kaitsevõime usutavaks. Metsavendade mälestuse määrimine on üks neid suundi, millega venelased on aastaid tegelenud. Nad kuuluvad nii venelaste kui nüüd ilmselt ka NATO arvates meie rahvusliku identiteedi vundamendikivide hulka. Umbes nagu laulupidu, Vabadussõda, Päts ja Laidoner ja eesti keel. Kõiki neid on püütud viimasel ajal uuristada.
Erinevalt muist on see metsavendade puhul ehk rohkem õnnestunud. Pärast Mart Laari pole riik neile suuremat tähelepanu pööranud. Riiklikult on metsavendi ja nende rolli tunnustatud üksikute aktivistide tõukel hooti ja ajuti. Päramine aeg on see asi korda ajada.
Kuigi meil on mitu riigikohtu ja Euroopa kohtu otsust, mis määratlevad metsavendade võitluse õiguspärasuse, puudub metsavendluse õiguslikus seisundi korralik analüüs rahvusvahelise õiguse ja Eesti õiguse seisukohalt. Leedus peetakse nende nüüdset armeed metsvendade otseseseks õiguslikuks järeltulijaks. Kas ka meie ei peaks lugema metsavennad põrandaaluseks Kaitseliiduks, kogu sellest tulenevaga?
Eestlasele ei ole vaja seletada, et metsavennad polnud fašistid. Maailmale võib-olla on mõnikord vaja. NATO on sellest aru saanud. Aga Vene trollid möllavad. Korralik inglisekeelne ülevaade metsavendade poliitilistest seisukohtadest, nende otseset seosest Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Eesti Vabariigiga, nende lootustest demokraatliku maailma võidule totalitaarse Venemaa üle oleks hariv nii meile kui ka muule maailmale. Kasvõi lihtne mõte, et iga mees, kes sõdis mõnes Saksa üksuses ja jäi pärast sakslaste taandumist Eestisse, oli ju Saksamaa silmis desertöör.
/nginx/o/2017/08/15/6994231t1h425b.jpg)
Eesti metsad on täis metsavendade ristideta haudu, aga Eesti Vabariik loob suure hädaldamisega ühe ilma autota töökoha, et neid haudu otsida. Nii nagu enne sõda oli enesestmõistetav, et iga kihelkonna Vabadussõja langenutele oli mälestusmärk, peaks see olema enesestmõistetav metsavendadele.
Ühesõnaga, metsavennad peaks kuuluma mitte ainult meie legendide ja rahvajuttude valdkonda, mitte olema ajalooliselt ripakil ja venelaste lörtsida, vaid enesestmõistetavalt Eesti Vabariigi sõjaajaloo osa. Uuritud, publitseeritud, muuseumides eksponeeritud ja kirikuaedades kividesse raiutud.
Nemad kaitsesid meid, nende pärand teeb ka täna meie kaitsetahte usutavaks ja nende töö ajab vaenlasel siiamaani harja punaseks. Meie kohus ei ole mitte ainult nende tööd jätkata, vaid neid ka tehtu eest väärikalt tänada. Seda enam, et nad pakuvad meile veel pikka aega püssirohtu. Tädi Benita oleks selle eest tänulik.