Raul Rebane: Savisaar pole oma valijatele inimene, vaid müüt

Raul Rebane. Foto: Elmo Riig / Sakala

Edgar Savisaart on veel vara maha kanda, sest oma valijate jaoks on ta ennekõike müütiline tegelane, mitte lihast ja luust inimene, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.

Selle loo aluseks on veendumus, et Savisaare nimekirja moodustumine kohalikeks valimisteks ei ole mitte vana haige mehe kius ja kättemaks, nagu seda on pidevalt üritatud valgustada, vaid tegemist on viimaste aastakümnete ideoloogia loogilise jätkuga ja tähtsa sündmusega Eesti tänapäeva poliitikas.

Tausta

Sündmusteahela ja koos sellega nimekirja loomise vajaduse kutsus esile IRL. Koalitsiooni minek eelmise aasta novembris muutis põhjalikult IRLi senist ideoloogiat, mille tuum oli olla Keskerakonnaga teisel pool jõge, eriti pärast pronksiööd.

Rubico ületamine kaotas küll ära IRLi enda missiooni ja hääled, aga tõi riigis kaasa arvestatavaid muutusi, kuna muutis radikaalselt Keskerakonna positsiooni. Vastuste nõudjast muututi valitsusparteina selgituste andjaks ja avalikkus hakkaski küsima riigikaitse, välispoliitika, korruptsiooni ja Tallinna kohta.

Erakonna juhtkond sattus nüüd pidevalt olukorda, kus tuli eetika piiril ja üle piiri laveerida, sest silmas oli vaja pidada koalitsiooni moodustamise kokkuleppeid ja veel midagi.

See «veel midagi», mis kogu aeg vastuseid mõjutab, on erakonna kullavaru – venekeelsete valijate hääled. Kui suur see reserv on, aitab seletada järgnev valimisaritmeetika. See puudutab 2009. ja 2013. aasta kohalike valimiste tulemusi, ainult Keskerakonda ja Tallinna.

Mõlemate valimiste tulemused on hämmastavalt sarnased. 2009 hääletas Keskerakonna poolt 114 013 inimest, neli aastat hiljem 115 101, seega vahe on alla protsendi. Mõlemad tulemused andsid Tallinnas ainuvõimu.

Edgar Savisaarele Lasnamäel antud häälte arv on samuti peaaegu sama – 38 974 ja 39 979. Vahe on sees eestikeelsete kandidaatide häältes, sest 2013 hääletas nende poolt Tallinnas umbes 4000 inimest vähem kui 2009 ja venekeelsete kandidaatide poolt 3000 rohkem. Küll aga oli silmatorkav, et Lasnamäel ei saanud eestikeelsed erakonna kandidaadid peale Savisaare 2013. aastal enam hääli (44 969 häälest said nad vähem kui tuhat ehk kaks protsenti).

Veel imelisi fakte. 2009 osales valimiste KE kandidaatidena Tallinnas ca 40 staari, kes said kokku 2100 häält ehk kaks protsenti. 2013 said ca 20 staari 1600 häält ehk 1,5 protsenti. 2009 näiteks Arvo Haug 20, Diana Klas 38, Riho Rõõmus 26, Andres Oper 53, Hendrik Norman 46, Marju Kuut 10, Kaie Kõrb 97, Tony Sal-Saller 3 jne. Seega tuntus, kuulsus ja teened erakonna hääletustulemust Tallinnas ei mõjuta.

Ka ei anna häältelisa eestikeelses meedias osalemine. Erakonna telekanal Tallinna TV kajastab ju massiliselt omade tegemisi, aga hääli ei tule. Iganädalastest primetime-saadete tegijatest sai Urmi Reinde 2013. aastal 58, Mart Ummelas 68 ja kanali tolleaegne juht Toomas Lepp 25 häält. Kui teisiti öelda, on tuntav osa Eesti kultuurieliidist KE valijate segmendis kokku väärt viis protsenti Edgar Savisaarest! 

Arvud tõestavad, et vähemalt 80 protsenti Tallinna valimiste venekeelsetest häältest läksid KE-le, neist 35 protsenti tõi Savisaar üksi – ja seda osalemisega ainult ühes piirkonnas. Mis oleks tema saak olnud üldnimekirjas, ei kujuta ette, aga ilmselt 70 000 – 80 000. Seega oli ühel inimesel pealinnas erakordne toetus, lausa keskaasialik usaldus. See ongi erakonna suurim varandus, raha pangas, mille PIN-koodi Savisaar teab.

Edu põhjustest

Loodan, et keegi ei kujuta ette, et ühe elanikkonna grupi nii massiivse häälte-eelistuse toovad tasuta ühistransport, korras teed ja hea elukeskkond.

Suure toetuse põhjust tuleb otsida hoopis sügavamalt ja kaugemalt, konfliktist ida-lääs. Kohe iseseisvumise algusest peale otsustas Eesti elanikkonna enamik, et kuulutakse läände, Euroopasse, ja kohe sündis ka probleem.

Samuel Huntingtoni «Baltikum on tsivilisatsioonide murdepunktis» osutus vägagi tõeks, sest elanikkonna rahvuslik koosseis määras tihti erinevate arusaamade olemasolu. Muide, terminit «tsivilisatsioon» tarvitatakse praegu palju just Venemaal, kus räägitakse ida, õigeusklikust ja isegi vene tsivilisatsioonist.

Just selles murdepunktis leidiski Edgar Savisaar enda loodud erakonna võimaluse ja võimsa häälteressursi. Pärast eestikeelsete valijate vähenemist 2000. aastate alguses positsioneeris ta ennast ja oma erakonda idasuuna esindajaks ja kaitsjaks. Ta alustas koos Jakuniniga pühamu ehitust Lasnamäele, käis pidevalt Moskvas, käitus idamaa liidrile kohaselt, ehitas Tallinnast riigi kõrval seisvat moodustist koos oma meediasüsteemi ja jõustruktuuriga, andis iga sammuga mõista, et tema läheb teises suunas.

Pärast pronksiööd muutuski ta oma valijate segmendis poliitikust müütiliseks sümboliks – see on erakordne ja võimas psühholoogiline seisund. Väga paljudele on ta seda tänini, alles mõni nädal tagasi võrdles venekeelse Postimehe ajakirjanik Nikolai Karajev teda Chuchilliga…

Nimekirjast ja segadustest

Eespool toodu peaks veenma, et Savisaare liidu tekkimine oli loogiline ja isegi vältimatu. Selle mittetegemine oleks oma valijate enamiku usalduse petmine – idahuvi vajab katmist. Mujalt tal ju eriti toetust saada ei ole, sest nende inimeste hulk, kes peavad teda ainuisikuliseks vabaduse toojaks, väheneb pidevalt ja on juba sisuliselt tähtsusetu.

Tema praeguse võitluse toetusplatvorm on sama mis varem – müüt venekeelsete valijate seas ja kui tugev see on, see on otsustav küsimus. Kui see on alles, siis  praegustel juhtidel muret piisab. Kui kujutada ette olukorda, kus Edgar Savisaar ja Jaanus Karilaid kutsuvad Lasnamäel rahvast endale järgnema, kelle järel inimesed läheksid?

See on ka põhjus, miks Savisaare teemal on erakonnakaaslastel suu vett täis ning nad kiidavad tema suuri teeneid Tallinna ees ja maksavad ajaloonõuniku palka. Kui halb see sürrealistlik poliitiline kombinatoorika kõrvalt vaadates välja paistab, tundub tähtsusetu olevat.  

Kommunikatsiooniteoorias on elementaarne tõde, et müüti ei saa parandada, müüti saab ainult asendada, ehk tuleb pakkuda uus ja võimas lugu. Savisaare lugu asendada pole sugugi lihtne. Ilma temata oleksid Mihhail Kõlvart ja Maria Jufereva tema loogiliste erakondlike järglastena teinud Lasnamäe suures häältelaos puhta töö, aga nüüd pole kindel. Vaene valija peab mõistatama, miks meie iidol pole samas rivis teiste keskerakondlastega ja kas need teised siis ei pea enam täitma Savisaare korraldusi?

Savisaarest lahtisaamise lootus – et vana, haige ja korrumpeerunud – ei pruugi ka teostuda, sest ega valimistel ei valita inimest, valitakse tema müüti. Tema sihtgrupile ei pruugi kohtuga väntsutamine üldse mõjuda, sest kergesti võib jääda mulje, et võim tahab süütut kangelast kõrvaldada. Märtri kuju loomisel võib sellest kõigest isegi kasu olla. Ka ei ole paljude jaoks korruptsioonisüüdistus mingi suur asi, sest osa valijaid on veendunud, et normaalne poliitik ongi korrumpeerunud – millest ta siis elab, kui ei varasta? Selles punktis, poliitiku imago kujundamises, on idanaabri telemõju eriti tuntav.

Seega terendab perspektiiv, et kui midagi ei muutu, võib Keskerakond olla oktoobri keskel erakond ilma suure osa häälteta. Teiselt poolt, osa Savisaare aktiivsetest toetajatest (Loone, Lenk, Toom, Ernits jne), kes on aastate jooksul tema ülistamisele kulutanud palju hinge ja eetriaega, on üle jooksnud. Kas erinevate arvamuste tõttu või seepärast, et elu tahab elamist, näitab aeg.  

Seega, kaks kuud enne valimisi on seis segasem kui varem. Mõni uus tegur (loobumine, ühinemine kellegagi, haigus) võib kaardipaki jälle segamini lüüa. Kindel on ainult see, et Savisaare nimekirja moodustamine on eelkõige jõuline sõnum, et nn omasid ei jäeta. Kes need omad selles nimekirjas olema saavad, ei ole veel teada, aga ilmselt ei tule enam sellist eesti kultuuriparaadi, nagu oli 2009 ja 2013.  

Asja teeb keerulisemaks, et praegu jälle esile toodud ida-lääne valikus pole asi selge ka Savisaare-järgses Keskerakonnas, erinevaid signaale tuleb igast nurgast ja tuli hõõgub tuha all. Eelkõige tundub vene keele põlistamise staatus Eestis suureks teemaks muutuvat.  

Kui siit keerulisest ajast midagi õppida, siis teised erakonnad võiksid suurte sammudega natukene oodata ja lasta Keskerakonnal läbi teha vähemalt ühed valimised, et aru saada, kelle käes ja kus on erakonnas tegelik võim.