:format(webp)/nginx/o/2017/08/16/6995605t1hbd1f.jpg)
Washingtonis elav Karina Orlova seletab oma värskes kirjutises Venemaa opositsioonilise raadiojaama Ehho Moskvõ blogis üksipulgi lahti, millisesse jamasse on sattunud Ameerika Ühendriikide 45. president, mida ta ise ja tema lähikondsed on selleks teinud ning millega see kõik tõenäoliselt lõpeb.
Aasta tagasi alustas Föderaalne Juurdlusbüroo (FBI) Donald Trumpi valimisstaabi suhtes juurdluse seoses võimaliku sobinguga Venemaaga, et mõjutada valimistulemusi. See sai, muuseas, teatavaks alles sel kevadel, kui nüüdseks juba endine FBI direktor James Comey kongressi ees tunnistusi andis.
Pärast seda, kui president Trump vallandas Comey – tolle isikliku tunnistuse kohaselt seoses Venemaa-suunalise juurdlusega – määrati toiminguga tegelema Robert Mueller.
Mueller oli enne Comeyt kaheteistkümne aasta jooksul FBI direktor, kes asus ametisse nädal enne 11. septembri terrorirünnakut. Tema ajal büroo transformeerus ja muutus kuritegude uurimisorganist ka luurestruktuuriks, mille eesmärk on kuritegusid ennetada – seda eriti terrorismivallas.
FBI direktori määrab Ameerika president ametisse kümneaastaseks ametiajaks, samas võib riigipea ta igal ajal ametist vabastada – nagu see juhtus Comeyga. Muelleri määras ametisse George W. Bush, ent kui ta ametiaeg 2011. aastal lõppes, palus Barack Obama tal veel kaheks aastaks ametisse jääda.
Pärast ametist lahkumist sai Muellerist partner Washingtoni advokaadibüroos WilmerHale. Pärast seda, kui Trump vallandas Comey, nägi ta just Muellerit FBI uue (vana) direktorina. Ent 17. mail, päev pärast vestlust presidendiga, määrati Mueller eriprokuröriks Trumpi staabi võimaliku Venemaa-sobingu küsimuses.
/nginx/o/2017/08/16/6995641t1h293a.jpg)
Muelleri määras ametisse Ühendriikide peaprokuröri asetäitja Rod Rosenstein. Tavaolukorras on sellised määramised peaprokuröri enda pädevuses, ent tänavu kevadel taandas peaprokurör Jeff Sessions end kõigist Venemaaga seotud juurdlustest.
Sessions oli selleks sunnitud, kui selgus, et ta oli senatis vande all valetanud, justkui poleks ta kunagi kohtunud Venemaa ametiisikutega. Sessions kohtus mõne korra Venemaa suursaadikuga Ühendriikides Sergei Kisljakiga, sealjuures ka senaatorina omaenda kabinetis. Puhkes poliitiline skandaal, koitis Sessioni ametist tagandamine ja ta valis taandamise. Seetõttu määras eriprokuröri ametisse tema asetäitja Rosenstein.
Juunis kaasas Mueller juurdlusse kuusteist juristi – rahapesu ja finantsmahhinatsioonide ala ühed paremad eksperdid.
Eelkõige on juurdluse eesmärgiks vastata küsimusele: kas Venemaa valitsus aitas kellelgi Trumpi staabist läbi viia häkkerirünnakut demokraatide partei serveritesse ja varastada elektronkirju ning kas Trumpi staap sai oma kampaania läbiviimiseks Venemaalt abi.
Algselt, kui juurdlus oli veel FBI pädevuses, uuris büroo võimalikku sobingut Venemaa ja Trumpi valimiskampaania meeskonna liikmete vahel, mitte kandidaadi, hilisema Ameerika presidendi enda seost sellega. Comey pidi mitmel korral presidendile tolle tungival nõudmisel kinnitama, et Trump ei ole FBI uurimise all.
Pärast seda, kui Trump oli Comey vallandanud, andis FBI eksdirektor kongressis tunnistusi, mille käigus rääkis ta vande all, kuidas president palus teda korduvalt lõpetada uurimine seoses kindral Michael Flynniga ja üldse uurimine seoses Venemaaga. Donald Trump saavutas aga selle, et tema endaga seoses alustati juurdlus – võimaliku vastutegevuse tõttu õigusemõistmisele Comey vallandamise näol. Hiljem lisandus sellele episoodile veel teisi. Õigusemõistmise takistamine on Ühendriikide seaduste järgi raske kriminaalkuritegu.
/nginx/o/2017/06/08/6762911t1hc206.jpg)
Seega on Muelleri juurdluse subjektideks kindral Flynn, Trumpi valimiskampaania eksjuht Paul Manafort, tema vanem poeg Donald Trump Jr, väimees Jared Kushner ja Ameerika president ise.
Flynn astus veebruaris, pärast seda, kui selgus, et ta oli Kisljakiga telefonitsi arutanud Venemaa-vastaste sanktsioonide võimalikku lõpetamist ja Trumpi tulevast Venemaa-poliitikat, presidendi julgeolekunõuniku kohalt tagasi. Vestlus toimus vahetult pärast seda, kui president Obama oli Ameerikast välja saatnud kolmkümmend viis Vene diplomaati ja konfiskeerinud mõne Venemaale kuulunud diplomaatilise kinnisvaraobjekti.
Hämmastaval kombel langes Flynni vestlus Kisljakiga kokku sellega, et Putin kutsus vastužestina Kremli nääripeole kolmekümne viie Ameerika diplomaadi lapsed ja kedagi riigist välja ei saadetud.
Lisaks sellele «unustas» kindral Flynn end 2016. aastal võõrriigi agendina registreerida – pärast seda, kui oli Türgi valitsuselt saanud 530 000 dollarit dokumentaalfilmi tootmise eest, mis diskrediteeris president Recep Tayyip Erdoğani peamist vaenlast Fethullah Güleni.
Flynni kohtuasi on juba mõnda aega suure vandekogu staadiumis, aga kindral sai üldse esimesena kohtukutse.
/nginx/o/2017/08/16/6995691t1h32a6.jpg)
Suur vandekogu koosneb kahekümne kolmest inimesest, kelle prokurör kutsub kokku tunnistajate ülekuulamiseks, asitõendite uurimiseks ja nii edasi. Suur vandekogu tähendab teisisõnu, et kuriteokooseis on tuvastatud.
Paul Manafort juhtis Trumpi kampaaniat 2016. aasta augustini, kuni oli sunnitud seoses skandaaliga taanduma. Tollal selgus, et Manafort oli töötanud endise Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši heaks, esindades Ameerikas tema huve – ja seda lisaks teistele ainuvalitsejatele nagu Filipiinide ja Kongo Demokraatliku Vabariigi president.
Tänavu selgus, et Manafort oli töötanud ka Vene oligarhi, Jeltsini «perekonna» liikme Oleg Deripaska heaks, ent nagu teatab Associated Press, ei esindanud ta ärimehe enda, vaid Venemaa huve.
Trump Jr-i suhtes toimub juurdlus rahapesu ja teiste finantsmahhinatsioonide tõttu. Temast sai Muelleri juurdluse objekt pärast seda, kui meediale sai teatavaks tema kohtumine Natalia Veselnitskajaga, kes on omakorda seotud Venemaa peaprokuröri Juri Tšaikaga.
/nginx/o/2017/08/16/6995843t1hdee6.jpg)
Trump Jr nõustus kohtuma Veselnitskajaga pärast seda, kui tema sõber, Briti muusikaprodutsent Rob Goldstone, rääkis, et nende ühine sõber Emin Agalarov on valmis korraldama kohtumist «Vene valitsuse juristiga», kellel on Hillary Clintonit kompromiteerivat infot. Goldstone seletas, et kompromiteerivad materjalid hankis Emini isa, Vene ärimees Aras Agalarov, kes on olnud Trumpi partner iludusvõistluste korraldamisel ja lihtsalt sõber, «Venemaa peaprokurörilt».
Trump Jr vastab, et «on õnnelik», kui saab kõnealused materjalid.
Pärast seda, kui New York Times sai enda käsutusse Trump Jr-i elektronkirjad, ei jäänud tollel muud üle, kui avaldada kõik kirjad ise.
Kohtumisel osales, nagu hiljem selgus, kaheksa inimest: Veselnitskaja, Trump Jr, Kushner, Manafort, nn Magnitski akti tühistamise nimel tegutsev lobist Rinat Ahmetšin, tõlk, Aras Agalarovi esindajana Gruusia-päritolu Vene ärimees Irakli Kaveladze ja Goldstone.
/nginx/o/2017/08/16/6995923t1h51f9.jpg)
Kui Trump Jr avaldas kirjavahetuse, justkui näitamaks oma ausust ja avatust, vaikis ta maha Ahmetšini, Kavaladze, Goldstone'i ja tõlgi kohaloleku.
Kommenteerides kohtumist Veselnitskajaga tegi Trump Jr veel enne kirjavahetuse avaldamist avalduse, et kohtumise teemaks oli Venemaa-poolse keelu kaotamine, mis ei lase ameeriklastel vene lapsi lapsendada. Täpselt sama väitis Veselnitskaja. Millisel moel saaks ameeriklased Vene võimude tehtud otsuseid mõjutada ja miks Veselnitskaja viis kohtumise läbi New Yorgis, aga mitte Moskvas, keegi ei täpsustanud.
Hiljem, kui ta oli sunnitud kirjavahetuse avaldama, muutis Trump Jr tunnistust ja ütles, et talle tõesti pakuti Clintonit mustavaid materjale – kes siis oleks sellest keeldunud? –, ning sestap ta nõustuski kohtumisega. Ent selgus, väidab ta, et Veselnistkajal ei olnud mingeid materjale ja kõneldi niinimetatud Magnitski aktist.
Nädal tagasi teatas Washington Post, et valeliku avalduse dikteeris talle isa. Trump dikteeris pressis avaldamiseks mõeldud teksti, viibides lennuki pardal, millega ta naasis G20 tippkohtumiselt.
Kui Washington Posti informatsioon osutub tõeks, süvendab see Trumpi kimbatust. Selgub, et sobingusse Venemaaga, kui selline aset leidis, polnud segatud ainult tema staabi kaastöölised, vaid ka ta ise.
Kushner, kes lisaks Veselnitskajale kohtus ka riikliku ettevõtte Vnesheconombank (VEB) juhi Sergei Gorkoviga ja arutas suursaadik Kisljakiga salajase sidekanali võimalikku sisseseadmist Vene võimudega nende alal, vastutas Trumpi kampaania küberasjade eest. Täpsemalt palkas ta firma Cambridge Analytica, et koguda internetikasutajate andmeid, mida kasutada hiljem sihitud valimisreklaami tegemiseks.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/16/6996009t1h1b3a.jpg)
Hämmastav kokkulangevus on, et venelased kasutasid oma desinformatsioonikampaanias Clintoni vastu valijate mõjutamiseks sama meetodit ja tegid seda edukalt. Muelleril tuleb välja selgitada, kas venelaste edu taga polnud mitte Trumpi staap.
Eelmisel neljapäeval tuli CNN välja sensatsioonilise teatega, et Mueller ei uuri ainult Venemaa sekkumist valimistesse, vaid ka Donald Trumpi finantse seoses Vene sidemetega. Täpsemalt uuritakse venemaalaste rahapesu eesmärgil Trumpi hoonetes tehtud kinnisvaraoste, aga samuti iludusvõistlustega, mida Trump koos Agalaroviga 2013. aastal Venemaal korraldas, seotud rahavoogusid.
Mueller uurib kahte asja: kas Trumpi kampaanias rikuti finantsalaseid seaduseid ja kas tal olid või on venelastega finantssidemed, mis võivad teda asetada olukorda, kus teda saab šantažeerida.
Kaks nädalat tagasi sai teatavaks, et Mueller nõudis Deutsche Bankilt, mis andis viimase kahekümne aasta jooksul Trumpile kokku nelja miljardi dollari (3,5 miljardi euro) ulatuses laene, dokumentatsiooni. Mitme meediaväljaande sõnul olid hiljutised laenud Deutsche Bankist väljastatud Vene riiklike pankade antud garantiide alusel.
On oluline lisada, et rohkearvuliste pankrottide tõttu, mille Trump pidevalt maksude vältimiseks välja kuulutas, keeldus Wall Street temaga koostööst. Laenu Trumpile ei antud ja vaid Deutsche Bank aitas ta alati kitsikusest välja.
Muu seas pidi Deutsche Bank hiljuti seoses Vene rahapesuskandaaliga USA-le ja Ühendkuningriikidele maksma 600 miljoni dollari suuruse trahvi.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/21/6571805t1hb58b.jpg)
Ja loomulikult uurib Mueller võimalikku Trumpi sekkumist õigusemõistmisesse. Äsja sai teatavaks, et tunnistuste andmiseks võidakse välja kutsuda FBI tipptegelased – teiste seas uus direktor Andrew McCabe, kelle Trump äsja ametisse määras. McCabe teavitas ise meedia teatel oma alluvaid, et nad kõik, kaasa arvatud ta ise, peavad käsitlema end antud kaasuses kui tunnistajaid.
Eelmisel neljapäeval sai pommuudisena teatavaks, et Robert Mueller kutsus seoses Vene juurdlusega kokku suure vandekogu, mis saatis juba välja ka esimesed kohtukutsed. Neil, kelle on kogu välja kutsunud, pole võimalik tunnistuseandmisest keelduda.
Suur vandekogu tähendab, et Mueller võib olla valmis süüdistusi esitama. Asjade tõsidusest kõneleb ka see, et suur vandekogu on kokku kutsutud Washingtonis, mis tähendab, et Mueller ei hakanud koostööd tegema juba varem Michael Flynniga seoses kokku kutsutud vandekoguga Virginias.
Kui eriprokurör Mueller leiab kinnitust kellegi süüle Trumpi lähikonnast, on tal õigus esitada neile kriminaalsüüdistus.
Samas ei Ühendriikide põhiseaduses ega muudes seadustes pole kirjas, kas eriprokurör saab ametisoleva presidendi vastu süüdistuse esitada. Riigi ajaloos pole sellist pretsedenti veel olnud, sestap võib vastuse sellele küsimusele leida vaid teaduslikest aruteludest. Kui Mueller esitab Trumpi lähikonna vastu süüdistuse, seisab Ameerika president enda jaoks hirmsa valiku ees. Kas lasta süüdistatul vanglasse sattuda, tähendab sõlmida õigusemõistmisega sisuliselt diil ja «reeta» kedagi teist presidendi lähikonnast või teda ennast. Või anda, kasutades oma presidendivolitusi, sellele inimesele armu, ent samas põrkuda kongressi, kes muu seas teeb omaenda paralleelset juurdlust, äärmiselt negatiivse poliitilise reaktsiooniga.
Üle-eelmisel nädalal, kui meedia teatas järjekordsest uurimiskäänakust, purskas Trump välja säutsudeseeria, kus teatas, et «kõik on nõus, et president võib armu anda kellele tahab» – isegi endale.
Seega vaid nädalaga muutus teade «Venemaa keiss on fabritseeritud» väiteks «ma võin ka endale armu anda». Ka selle kohta, muide, puudub õiguslik pretsedent.
Kui Mueller leiab seoses Trumpiga kuriteotõendid, siis kõige usutavamalt esitab ta need kongressile, kus need oleks aluseks tollele umbusalduse avaldamiseks.
/nginx/o/2017/08/16/6996037t1he409.jpg)
Reeglite kohaselt (ent mitte seaduse järgi) võib Muelleri vallandada vaid see, kes määras ta ametisse, käesoleval juhul on selleks peaprokuröri asetäitja Rosenstein. Ent selleks on seaduses loetletud rida põhjuseid: ülesannete mittesobiv täitmine, lohakus, suutmatus ülesandeid täita, huvide konflikt või mõni muu mõjuv põhjus.
Juunis kongressi ees tunnistust andes teatas Rosenstein, et vallandab Muelleri vaid siis, kui selleks on mõjuv põhjus ja kui talle tuleb kõrgemalt poolt käsk eriprokurör vallandada, ta seda ei tee.
Meediauudiste järgi otsib Trumpi administratsioon Muelleri kohta pingeliselt kompromiteerivaid materjale ja soppa.
Trumpil on vähemalt otsene võimalus ilma igasuguse seletuseta vallandada Rosenstein, nagu ta võib vallandada iga võimuharus oleva ametniku.
Ent on selge, et Muelleri vallandamine viiks poliitilise sõjani kongressis. President Richard Nixon pidi pärast eriprokuröri vallandamist lõpuks erru minema.
/nginx/o/2017/05/19/6679279t1hc513.jpg)
Seetõttu püüdis Trump minna teist teed, sundides peaprokurör Sessionsit erru, et võiks siis määrata uue peaprokuröri ja tema asetäitja.
Trump korraldas justiitsministeeriumi suunal (peaprokurör juhib justiitsministeeriumi) Twitteri-rünnakute seeria ja kritiseeris Sessionsit intervjuus. Trump teatas The New York Timesi ajakirjanikele, et poleks kunagi Sessionsit ametisse määranud, kui oleks teadnud, et too end taandab. Ja seda taandamist nimetas ta enese suhtes ebaausaks.
Jeff Sessions, üks ustavamaid Trumpi toetajaid, elas rünnakud üle ja erru ei läinud.
Lõppude lõpuks oleks Trump saanud oma korraldusega muuta aseprokuröri ametisse määramise ja tagandamise korda.
Kongressis adutakse samal ajal, et Trump võib nagunii Muelleri vallandada – näiteks praegu jälgivad kõik hinge kinni pidades presidendi reaktsiooni suurele vandekogule ja rahaasjade uurimisele.
Seetõttu andsid kaks senaatorit äsja sisse seaduseprojekti, mida toetavad mõlemad parteid, mis keelaks presidendil eriprokuröri vallandada ja annaks selle õiguse justiitsministeeriumi kõrgemale esindajale. Ent kui Mueller siiski vallandatakse, saab ta oma vallandamise vaidlustada föderaalkohtu kolmes astmes.
Seadus evib tagasiulatuvat jõudu ja see hakkab kehtima 17. maist, mil Robert Mueller määrati eriprokuröriks.
Kui president Nixon mõistis, et tema vastu on kogutud piisavalt tõendeid, et süüdistada teda kuriteos, astus ta ametist tagasi. Presidendiks sai asepresident Gerald Ford. Ametisse asus too 9. augustil 1974, aga 8. septembril andis ta Nixonile armu.
Arvestades seda, milline löök oleks Vabariiklaste parteile nende enda presidendi ametist tagandamine, pole välistatud, ja see on mu isiklik arvamus, et kui Mueller leiab piisavalt tõendeid Trumpi süü kohta, pakub kongress Ameerika presidendile täpselt sama skeemi. Trump lahkub ametist ja 17 päeva pärast annab järgmine president Mike Pence talle armu.
Tõlkinud Teet Korsten
/nginx/o/2015/07/09/4261249t1hca1e.jpg)