/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)
/nginx/o/2008/07/06/54812t1hb020.jpg)
Poisid, pange ennast valmis. Emad-isad, pange ennast valmis. Ei lähe kaua aega, kui teil kõigil tuleb harjuda mõttega, et teie või teie pojad saavad osa suurepärasest pakkumisest minna Liibüasse sõdima.
Jüri Pino: tere tulemast uude sõtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kõik läheb nii, nagu siin maal ja maailmas asjad viimasel ajal ikka lähevad. Juba Liibüasse ninatoppimise operatsiooni nimi «Odyssey Dawn» peaks tähelepanelikuks tegema igaühe, kel aimu inglise keelest ja kes koolis kirjandusajaloo tunnis lausa ei maganud. «Odüsseia koidik», mida võiks ka tõlkida ju odüsseia alguseks. Peaks meelde tulema, et Odysseus tuias mööda meresid ringi kümme aastat, enne kui lõpuks koju jõudis.
On sellesse nimesse ehk kodeeritud, kaua seekordne jant kestma hakkab? Võib-olla. Võib-olla mitte. Võib-olla teatatakse kolmandal, viiendal Liibüa-aastal: aga me ju hoiatasime teid, ei oleks vaja olnud koolis magada. Kõik oli ju kirjas, vaja vaid pihta saada. Ei lähe nii, et sips ja valmis.
Igal juhul on äärmiselt tõenäoline, et niisama see ei lõpe. Kui ikka vahva koalitsioon kavatseb asja tõsiselt võtta ja, nagu seda seekord nimetatakse, tsiviilelanikkonda rünnakute eest kaitsta. Kuigi oli kummaline kuulda 21. märtsil telepurgis meie kaitseministrit rääkimas, et on paratamatu, kui operatsiooni käigus tsiviilid pihta saavad. See meenutab kellegi ameeriklase – andeks, ei tule nimi meelde – lauset Vietnami sõja ajast: küla turvalisuse tagamiseks tuli küla likvideerida. Või kindral Curtis LeMay alalist soovi vaenlased «kiviaega tagasi pommitada».
Veider, kogu oma aina pöörasema võimsuse man ei ole õhujõud ühtki sõda võita suutnud. Üks juhtum on teada, 1943. aastal Pantelleria saare nii hoogne pommitamine, et Itaalia garnison otsustas parem kapituleeruda. Muidugi on Hiroshima-Nagasaki, aga katsugem ikka enam-vähem mõistuse juurde jääda.
Aga Saksamaad pommitati hoolega, Vietnami veel hoolsamalt, ometi läks sõda edasi. Esimesel juhul võitsid sõja ikkagi arvutud Punaarmee pindevillemid, kuidas teisel korral läks, on ju teada. Lisaks oli inglasel pärast teist ilmasõda mõnevõrra piinlik valimatu pommitamise pärast, nii et õhumarssal Harris, erinevalt teistest väeliikide komandörides, ei saanud tiitlit ja pommituslenduritele ei vermitud oma mälestusmedalit.
Meenutagem lähemast ajaloos, et Iraagi kohale kehtestati ka ju pärast esimest Iraagi sõda lennukeelutsoon. Saddam pahvis aga sigarit ja gaasitas kurde edasi, ei mingit muret. Ikka pidid peoonid, mis vanaprantsuse keeli jalaväelast tähendab, peale minema.
Siin, on karta, tuleme jälle mängu meie. See ei mahu vahel ülepea pähe. Meie, kurikuulsalt ja praalivalt väike rahvas, peame suurtele jalaväelasi andma, sest neil endal ei jätku. Meid pole ennast ollagi, aga ikkagi. Liitlaste värk. Hädaajal kraabitakse ka potipõhjast.
Meie ohjurid löövad kannad kokku ja ütlevad, jah, muidugi, liitlassuhete nimel ei ole teiste poegadest kahju...
Kuigi juba sakslased nurisesid kunagi, et on tüdinud olemast sõjasulased USA uhketele aatomirüütlitele. Nüüd oleme meie need piigilohistajad.
Sest rüütlid ei ole enam nii uhked. Nende tegevus teeb inimesed ainult asjatult vihaseks. 1986. üritati Gaddafist lennukitega lahti saada. Mis välja tuli – siiamaani lehvitab mees oma tolles rünnakus hukka saanud kasutütrega.
Vaja ikka mehed maale saata. Jalaväelane näitab paremini kui üle pea mörisev lennuk: me oleme siin.
Kui muidugi koalitsioonil on tõsi taga ja tahtmine end Liibüas sisse mässida.
Nii et, emad, hakake oma poistele igaks juhuks pakse sokke kuduma. Rommel arvas kah, et saab Põhja-Aafrika kuumas oma selja paremaks ja oli üllatunud, et seal olla öösiti pagana külm.
PS Kirjutasin selle teksti 22. märtsil. 14. aprillil NATO välisministrite kohtumisel viitas USA riigisekretär Hillary Clintoni suu läbi võimalusele pruukida Liibüas NATO maavägesid.