Lugejakiri: руки прочь от beehive

Laulupidu. Foto: Eero Vabamägi

Võõrsõnatsemine madaldab teksti kvaliteeti, ütles kadunud akadeemik Uno Mereste.

Aga mis sa teed, kui ekstreemsinistraalsed libaliberaalid ei mõista muud kui võõrsõnarohket uuskeelt. Liba- on siin vastutuleku mõttes neile ebameeldiva täiendsõna äärmus- asemel ja ühtlasi korrigeerimaks fundamentaalset ebatäpsust: nimelt – nagu Lauri Vahtre on osutanud – pole nende puhul üldse tegemist liberaalidega; sinistraalne aga rõhutab – inglise keele toel – minu meelest tugevamini pahempoolsuse mõlemat põhitähendust.

Ühe arvamusliiderdaja (s.t korratuse propageerija, vt sks liederlich) globaaljoobumuses avaldatud vaimustus (rahvusüleste korporatsioonide tegevuse tulemusel) muudkui üha laiemalt avanevast maailmast, millele kõik peaksid ennastunustavalt aplodeerima nagu alamad Kim Jong-unile ja millesse meilgi tuleks hästi kärmelt sobituda, jätab mulje, et tema (või kogu sinistraalne libaprohvetite seltskond) pole kuulnudki, et kirjeldatud joobumusele globalisatsioonist järgneb üpris varsti vältimatu kaater (sks Kater – aju kriipiv «kõuts») ehk pohmelus (vn похмелье «humalauima järgne olek»). Kuigi sellele on tähelepanu juhitud juba mitukümmend aastat.

Need taraksakistid jutlustavad inimeste võililleseemnetena tuuldepuhumist ajal, kui oleks kõige tungivamalt vaja soovitada väikerahva või selle võimekamate osakogumite konsolideerumist arukateks sammudeks kohaliku ravitsuse suunas. Mesitaru ja selle elanik on sellise koondumise võimas sümbol, mis annab lootust ellujäämiseks.

Silmitsegem silmapiiri, siis saab selgemaks, millised laevad on läinud ja millised tulemas.  

Kui mõne ekstreemsinistraalse mõistus siinkasutatud uutest keeleelementidest üle ei käinud, siis ärgu kaotagu lootust – tal on arenguuumi.

Heido Ots, tõlkija ja toimetaja