Taavi Kotka: ministritel ja kantsleritel on e-teenustest siiralt suva

Endine MKMi asekantseler Taavi Kotka Foto: Toomas Tatar

Arvamusfestivali arutelu «Kas kõik eestimaalased mahuvad e-Eestisse?» algas üldisema küsimusega, kui palju on ühiskonnal veel minna, et vabaks saada nõukogude okupatsiooni taagast, ent muutus teravaks riigi poolt pakutavate e-teenuste suunas.

Endine majandus- ja kommunikatsiooni IT-ala asekantsler Taavi Kotka tõi välja probleemi, et riigi e-teenuste kasutamise rahulolu ei mõõdeta. Riigiasutustest tunnevad tema sõnul kasutajamugavuse vastu huvi vaid maanteeamet ning maksu- ja tolliamet. «Aga see on kõik, ma ei oska rohkem nimetada ühtegi riigiasutust,» ütles Kotka.

Kotka sõnul ei muutu seetõttu teenused ka paremaks. «UK-s käis iga teenus ministri laualt läbi. Eesti ministreid ja kantslereid ei huvita, neil on siiralt suva, kas te saate hakkama või ei saa. Mitte kellegi palk ei sõltu sellest. Keegi ei saa teada ka, et te hakkama ei saanud,» oli Kotka kriitiline.

Lisaks tõi ta välja, et avalikus sektoris puudub konkurents, mis toob kaasa mõttelaiskuse. Samas erasektor mõtleb pidevalt, kuidas teenust parendada, et rohkem kliente võita ja raha teenida. «Ehitusregistrit ei pea mugavaks tegema, sest teist sellist ei ole. Kui ei meeldi, kannata ära,» tõi Kotka näite.

Arutelus vabakuulajana osalenud endine poliitik Liia Hänni kõiges siiski poliitikuid ei süüdista. Tema sõnul peaks e-Eestist rääkima kui ühiskonna ühisprojektist, mitte millestki, mida tehakse kuskil kaugel, mis pole tavainimese jaoks.

Diskussioonis osalenud näitleja ja lavastaja Ain Mäeots tõi siinkohal välja n-ö nõukogude taaga, sest okupatsiooni ajal mõtles inimene, kuidas «riigist hoolimata ära elada». E-Eesti puhul tuleb eriti selgelt välja, et riiki kujundabki inimene ise.  

Mäeots sõnas, et nõukogude ajast on inimestel ka teatav immuunsus loosunglikkuse ja kampaanialikkuse suhtes. Ka e-Eestil on olemas teatav kampaaniamaik, ehkki e-Eesti ei ole omaette eesmärk, vaid vahend, kuidas elu mugavamaks muuta.

Kotka sõnul on loomulik, et nõukogude ajal sirgunud põlvkonnad tegelevad oma vajaduste rahuldamisega, seejärel mõtlevad, kuidas ühiskonnale tagasi anda. «Minu põlvkonnas ei ole inimest, kes ütleks «nii nagu minu ettevõtjast isa ütles». Me kõik krabame oma esimest miljonit, tegeleme korilusega – tahaks rohkem raha kontole, tahaks reisida. Meil ei ole aega tagasi anda. Kui mammonat on piisavalt, siis tuleb küpsus, et me ehitame koos väikest riiki edasi, mis meil on,» arvas Kotka, kelle sõnul kiputaks e-Eestit üldse üle müstifitseerima. «Et on olemas inimesed, kes on e-Eestis ja inimesed, kes ei ole,» selgitas Kotka, kelle sõnul on digitaalne lõhe küll olemas, aga see ei tähenda, et kõik inimesed ei saa osa e-Eestist.

«Me ei märkagi seda e-Eestit, see lihtsalt on. Hirm, et tiiger magab, meil pole uusi ideid – vabandust, aga kui palju inimene üldse vajab?» küsis Kotka, kelle hinnangul on e-Eesti muutunud osaks eestlase identiteedist ning eestlane tunneb hirmu, mis saab, kui teised ühiskonnad jõuavad meile järgi.

Mäeotsa sõnul viib aga rahulolematus just edasi. «Eesmärk ei ole, et vanaema progreks koodijuppi, aga Facebooki kontot ta võiks osata ise teha,» pakkus Mäeots.  «Meie probleem on just see, et kui vanaema ei progre, siis on tohutu digitaalne lõhe ühiskonnas,» arvas Kotka.