Juhtkiri: Korea tupik

Põhja-Korea liider Kim Jong-un (vasakul) ja USA president Donald Trump. Foto: SAUL LOEB/AFP/Scanpix

Hirm tuumasõja ees on põlvkondadele pärast külma sõja lõppu võõras olnud. Viimastel aastatel toimuvat jälgides võib aga jääda mulje, et vanad vaimud on uuesti pinnale tõusnud. Kui võrrelda praegust aega kõige tulisemate külma sõja momentidega, ei kõlanud toona ähvardusi tuumarelva kasutada ei Kariibi raketikriisi ajal ega ka 1983. aasta Able Archeri õppuse ajal, kui osa nõukogude juhtkonnast oli juba veendunud, et lääs on alustanud tuumalööki NSV Liidu vastu.

Toona lihtsalt teati ja kardeti tagajärgi, milleni viiks tuumasõda. Kui aga tuumariigi president praalib oma kodanike ees sellega, kuidas ta piltlikult öeldes olevat näppu nupul hoidnud, valmis tapma sadu tuhandeid inimesi, jääb paraku mulje, et ohutunne on külma sõja aegadega võrreldes oluliselt langenud. 

Põhja-Koreaga on teised lood. Tuumarelv peaks Kimide dünastiat kaitsma režiimivahetuse eest ning sellel on ühtlasi suur propagandaväärtus. Põhja-Korea juhid ja sõjaväelased teavad, et vaese riigi sõjavägi, mis oma tehniliselt tasemelt on jäänud pidama 1960.–1970. aastatesse, ei peaks konventsionaalses konfliktis Lõuna-Korea või Ameerika Ühendriikidega vastu.

Samas ei tasu arvata, et Pyeongyangis on võimul enesetapjad. Kim Jong-uni selja taga seisab tuhandetest inimestest koosnev Põhja-Korea eliit oma huvidega, kes soovib ellu jääda ja rikastuda, mitte tuuma-Armageddonis tuhaks põleda. Põhja-Korea juhtkonna ähvardused välisele maailmale lähtuvad hirmust ja ebakindlusest, mitte tugevusest.

Muidugi on nii Kimi kui ka Ameerika presidendi Donald Trumpi puhul tegemist etteaimamatute tegelastega, kuid sellegipoolest annavad mõlemad endale suurepäraselt aru, et tegutsevad täiesti erinevates kaalukategooriates.

Põhja-Korea on üks maailma vaesemaid riike, kus ei jätku toitu ega elektrit. Kuidas oleks see riik võimeline väljakutset heitma hästi toidetud Ameerika või Lõuna-Korea sõduritele? Samuti on üks asi katsetada rakette ja teine asi toimetada Ameerika või kas või selle Vaikse ookeani sõjaväebaasini Guamis tuumalõhkeseadeldis, mis kaalub ekspertide hinnangul kaks-kolm tonni ja võtaks enda alla terve toa. Põhja-Korea raketid võivad küll teha uusi rekordeid senises lennuulatuses, kuid sellist koormat need ei kanna.

Sõda Korea poolsaarel ei viiks kuhugi ja sellest saavad hästi aru mõlemad pooled. Põhja-Korea eliit mõistab, et see viiks nende hävinguni, Lõuna-Korea võimud aga teavad, et võidu korral poleks kusagilt võtta ressursse poolsaare põhjaosa laastatud majanduse ülesehitamiseks. Ka tekiks probleem sellega, mis saaks edasi 25 miljonist infantiilsest põhjakorealasest. Olukord Korea poolsaarel on seetõttu tupikus ning praegune konflikt eelkõige psühholoogilise iseloomuga.