Nils Niitra

FOTO: Sille Annuk

Politsei tegeleb meil juba pikemat aega varguste menetlemise, mitte nende lahendamisega. Menetlemine seisneb kuriteoavalduse registreerimises ja seejärel kogu loo riiulile asetamises. Menetlejad ei jõua enam nädalate jooksul sündmuskohale isegi siis, kui ohver teeb nende eest suure osa uurimistööst ise ära.



Mina ei süüdista aga politsei naerunumbriks muutumises politseinikke, vaid politseiprefekte ja poliitikuid. Prefekte seepärast, et nad ei ole tahtnud end ametisse pannud poliitikuid pahandada ja on lasknud juba aastaid politsei eelarveid muudkui kahandada.

Poliitikuid aga seepärast, et praegune politsei on nende loodud tegelikkus. Sellesse tegelikkusesse kuulub valikuline lähenemine kuritegude lahendamisele. Vargustega tegelemine nõuab palju raha ja aega ning toob erinevalt tapmiste või narkokuritegude lahti harutamisest vähe au ja kuulsust. Tühja siis sellest. Ja ärge tulge jälle oma moonutatud statistikaga vehkima! Ajakirjaniku ja maaelanikuna ma ju näen, mis ümberringi toimub! Suur osa varguseohvritest ei kirjuta enam politseile isegi mitte avaldusi!

Kui maal pole enam riiki näha, siis haaravad meeleheitel inimesed ise ohjad ja hakkavad kohapeal kohut mõistma. Ja ausalt öeldes ei suuda mina endale valetada ega öelda, et mõistan nad hukka. Kus ei ole riiki, seal ei menetleta. Seal lahendatakse asju omal moel, just nii, nagu seda on sadu aastaid tehtud.