Tiina Kangro: kingapaar ühe jalaga mehele

Tiina Kangro Foto: SCANPIX

Seadus kohtleb erivajadustega laste koole erinevalt, mistõttu pole kõigile puuetega lastele tagatud turvaline õpi- ja kasvukeskkond, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.
 

Kait (15) vahetas veel kord kooli 7. klassi sügisel. Sellele eelnenud õppeaasta oli ta läbinud koduõppel. Koduõpe tähendab aga vaid kaheksat, õpetajaga silmast silma veedetud koolitundi nädalas, ja vanemate arvates jäi õppimine sel moel siiski vaeslapseossa. Varem käis Kait tavakoolis, sellises pisemas, linnaääre taga, kuhu ema-isa poissi ennastsalgavalt aastaid sõidutasid. Ehk jagub väikses kollektiivis mõistmist ja head tahet, et lapse erivajadustele vastu tulla, lootsid nad. Kuid ka seal tõusis teeots lõpuks püsti.

Nüüd, uues koolis, teiste erivajadustega laste seas algas kõik paljutõotavalt. Õppimine edenes omal tasemel kenasti ja poisi edusammudega olid rahul nii eripedagoogidest õpetajad kui ka vanemad. Kuigi viimaste treenitud silm aimas järjest enam, et lapse sisemuses kasvavad pinged.

Kaidu erivajadused said alguse juba imikueas, kui poisil tekkis justkui põhjuseta paar krambihoogu. Arstid midagi konkreetset ei öelnud ja diagnoosini asi ei jõudnud, kuid perele sai selgeks, et päris tavalist õppurit Kaidust ei pruugi tulla. Loodeti, et omamoodi olek, halb pingetaluvus ja oskamatus eakaaslastega suhelda mööduvad ehk vanuse lisandudes

Ka uues koolis arvati, et harjutamine teeb meistriks ja küll suurem kollektiiv nihutab asjad varsti paika. Kait on terane noormees ja adub nii hariduse hädavajalikkust oma tulevaseks eluks kui ka seda muret, mida tema pidevad kooliprobleemid perekonnale valmistavad. Nii jätkas ta visalt igapäevaseid eneseületamisi. Siis tabas teda koolipingis epilepsiahoog.

Kuidas on võimalik, et noore õppuri olukorda ei sekkutud enne saatuslikku kokkukukkumist? Kaidul on olemas nii rehabilitatsiooniplaan kui perearst, kontaktid eriarstidega, pühendunud õpetajad ja hoolitsev perekond. Vajalikus olukorras jäi ta aga professionaalse abita. Häiritud psüühikaga õpilane oleks koolis vajanud lisaks haridusele ka meditsiinilist jälgimist ja sotsiaalset tuge, aga see jäi saamata, sest koolides vastavaid spetsialiste ei ole. Eestis on haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne kolm erinevat asja.

Kaidu juhtum annab omamoodi kõneka vastuse küsimusele, kui hästi on Eesti koolisüsteem valmis pakkuma lahendusi hariduslike erivajadustega lastele.

Vaadelgem tegelikkust. Kaidu koolis õpib üle 200 lapse. Enam kui pooltel neist on puue, eranditult kõigil hariduslikud erivajadused ja individuaalne õppekava. Hästi, niisuguses koolis on väiksemad klassid, raskemates gruppides on õpetaja kõrval abiõpetaja ja koolis töötab ka psühholoog. Viissada diagnoosi, mis lastel hulga peale kokku tuleb, pakuvad aga igasse koolipäeva kuhjaga «olukordi» – osa lapsi vajab ka päeva vältel ravimeid või esmaabi. Selle kõigega peavad tegelema õpetajad, kel pole selleks mingit erialast ettevalmistust, jooksva õppetöö kõrvalt.

Varasematel aegadel olid niisugustes koolides arstid ja medõed. Nüüd näeb medõdegi neis vaid kui kuuvarjutust. «Uus seadus seda ei võimalda,» sain lühikese vastuse Tallinna linnavalitsuse ametnikult, kui mullu oktoobris asja uurima hakkasin.

Tõepoolest, koolimeedikute töömahud paneb uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses paika selle lisaks olev sotsiaalministri määrus nr 54. Seal seisab, et täiskohaga kooliõe norm on 600 õpilast. Erivajadustega laste koolid on aga väiksemad, mõnekümne või mõnesaja lapsega, nii käibki seal medõde heal juhul paar tundi nädalas. Teeb vaktsineerimised ja täidab vajalikud paberid, kuid lastesse ja nende keerulistesse tervisemuredesse süveneda ta ei jõua, temast pole tuge meeskonnatöös. Kooliarst on aga tänapäeval vaid selleks, et külakorda käivaid medõdesid juhendada, tema lastega kokku ei puutugi.

On üks erand. Riiklikele puuetega laste koolidele näeb määrus ette täiskohaga medõe juba alates 200 õpilasest. Eestis ongi üks niisugune – Tartu Hiie kool, kus õpib 309 kuulmispuudega last. See on väga hea kool, iroonia on vaid selles, et kurtidel pole meditsiiniabiga suurt peale hakata, neile on oluline õige õpe ja sotsiaalne rehabilitatsioon. Ülejäänud riigikoolid on väiksemad.

Linnade-valdade ja eraalgatusel loodud erivajadustega laste koolid, kus kokku käib mitu tuhat last ja millest viies-kuues õpilasi ligi 200 või enam, kuulutab seadus aga võrdseks tervete laste koolidega. Neis on aga ülekaalus vaimse ja psüühilise arengu häirete, sageli keeruliste liitpuuetega lapsed, keda tuleks ka meedikupilguga jälgida, et õigel ajal appi jõuda.

Hariduspoliitiliselt on meil aga siht, et puudega lapsed tuleb integreerida ühiskonda ja tavakooli. Kõige lihtsam on selleks kuulutada nad juba täna võrdseks tervetega!

Et võrdõiguslikkus pole see, kui kõigile jagatakse võrdselt, vaid hoopis olukord, kus igaüks saab, mida tal vaja, pole määruse välja andnud sotsiaalminister Hanno Pevkur kuulnudki. Tema käest saaksid järgmises kampaanias ka pimedad endale prillid ja ühe jalaga mehed kahest jalavarjust koosneva kingapaari.

Selgus, et koolijuhid on püüdnud arstide-õdede kadumise vastu protestida, kuid ülemustele ja riigivõimule alla jäänud. «Vajalikud terviseteenused on Eestis kõikidele lastele tagatud,» vastati nende murele juba enne määruse jõustumist.

Koolidega suheldes tuli välja, et Tartu erikoolides on täiskohaga medõed ja arstid-psühhiaatrid siiski ametis, kuid selle nimel on asjaosalised end lausa kringliks keeranud. Seaduse seljatamiseks on appi võetud ka kohaliku maksumaksja rahakott – osa koolides töötavaid hädavajalikke spetsialiste on palgal lausa linnavalitsuses.

«Kui riigil ja seadusandjal on siin mingid omad arusaamad, siis meie peame selle karjuva vajaduse ikkagi lahendama,» selgitas Tartu Herbert Masingu kooli direktor Tiina Kallavus, tänades jumalat, et nende linnavalitsus on teema tõsidust mõistnud. Tema juhitud edumeelne, psüühiliste arenguhäiretega lastele mõeldud kool, millest prestiižilt saanud midagi inglise kolledži või prantsuse lütseumi taolist, suudab gümnaasiumi lõpuks kaks kolmandikku oma õppureist koguni ülikooliteele aidata. Selle kooli pärast kolivad murest murtud perekonnad viimasel ajal kas või Tallinnast või mujalt Eestist Tartusse.

Kutsusin pealinna koolijuhid ja linnavalitsuse tegelased Tartusse õppekäigule. Ehk mõtleme seal heade eeskujude vaimus üheskoos midagi välja. Päeva lõpuks oli selge, et kõik on ühel meelel: meedikud on vaja erikoolidesse tagasi saada.

Koostasime Tallinna erikoolide direktorite poolt pöördumiskirja ministeeriumidele. Viitasime vajadusele muuta määrust nr 54, et medõde saaks täiskohaga töötada igas vähemalt saja lapsega erikoolis. Palusime kaaluda ka arstikohtade taastamist ja selgitasime, et sellest sõltub, kui hästi probleemsed lapsed tulevikus eluga toime tulevad või mil määral ühiskond neid ülal pidama peab. Haridust ja tervishoidu kureerivad linnaametnikud kirjaga ei ühinenud. Nemad on poliitilised figuurid ega tohi midagi nõuda. Isegi siis, kui ilmselgelt näevad, et asjad vajavad sekkumist.

Toona haridusministri toolil istunud Tõnis Lukaselt saabus toetav vastus. Nemad olevat jätnud kooliõe määruse juba eelnõu tasandil kooskõlastuseta. Ometi muutus akt ka haridust kureeriva ministri aktseptita seaduseks. Lukas teadis siiski, et nüüd plaanib sotsiaalministeerium määrust muuta.

Sotsiaalministeeriumist kuulsime, et muudatuste ettevalmistamisega tegeldakse ja vastus tuleb veel enne valimisi. Veebruari keskel saabuski asekantsler Ivi Normetilt kiri, kus seisis, et kooliõe töömahtude laiendamine ka erivajadustega laste munitsipaalkoolidele on võimalik, kuid hetkel mitte otstarbekaks. Praegustest mahtudest täiesti piisab, kui medõde jääb määruses sätestatud liistude juurde. Kui koolid aga tahaksid õelt põhjalikumat tervishoiuteenust, siis seda ei võimalda sama määrus niikuinii.

Ka olevat takistuseks, et pole teada, kas linnade liit ja maaomavalitsuste liit seda muutust üldse lubaksid. Samas viidati, et juba praegugi võib iga kool ise arsti palgata, ka sotsiaaltöötaja või salga tugiisikuid, kui tal selleks raha on. Ja et tegelikult pole ühelgi linnal ega vallal üldse kohustust erivajadustega lastele koole teha. Seaduse järgi on see riigi töö ja omavalitsused võivad soovi korral sellised lapsed riigi kaela visata.

Seda vastust oodates olin vahepeal kohtunud Tallinna linnavalitsuses haridusteemat kureerinud abilinnapea Yana Toomiga. Toom oli jahmatuses: kuidas ma saan oma ametis jätkata, kui koolides toimuvad sellised õudused!

Ta võttiski teema oma südameasjaks, ajas jalule teised abilinnapead, kutsus välja inimesed linna sotsiaal- ja tervishoiuametist. Lepiti kokku, et probleemile leitakse lahendus. Mitte ainult õe, vaid ka arstide teenuse osas.

Aasta alguses juhtuski ime ja kui nõiaväel sai Tallinna koolitervishoiu sihtasutus (seal töötavad kõikide pealinna koolide medõed) haigekassalt lepingu, kus kõigi kuue pealinna erivajadustega laste kooli jaoks nähti ette täiskohaga medõde.

Ent rõõm oli üürike. Vaevalt kuu pärast valimisi, 8. aprillil sai sihtasutus haigekassast uue, seekord vabandava kirja: andke andeks, lõpetame teiega lepingu 1. aprillist, tegemist oli eksitusega, kuna sotsiaalministri määrus nr 54 ei näe linnakoolidele ette täiskohaga medõdesid.

Jurist, kes lepingu tegi, oli võtnud andmed Eesti hariduse infosüsteemist (EHIS), kus kõik säärased koolid, kuhu lapsed suunatakse nõustamiskomisjoni otsusega, kajastuvad võrdsetena. Erinev omandivorm ei tee neid sisu poolest erinevaks.

Lootusekiir, kuigi väike ja mõneti irooniline, kumas läbi vaid kirja viimasest lõigust, kus haigekassa Harju osakonna juhataja soovis südamest jaksu edasisteks võitlusteks puuetega laste võrdse kohtlemise eest.

Mis saab edasi? Määrusemuudatuse mustandid, mis siseringi sõnul enne valimisi ametkondades juba tiirlesid, on praeguseks kadunud. Yana Toom on suundunud riigikokku ja Tallinna linnavalitsuses istub tema toolil keegi järgmine, kes vaevalt et teemast kuulnudki on. Haigekassa tahaks ehk endiselt aidata, kuid seadusi rikkuda nad ei tohi. Õed said pika nina, ja ametnikel on käed-jalad endiselt tööd täis.

Kait, kelle lugu pole kahjuks erandlik, istub kodus diivanil, loeb ajalehtedest päevauudiseid ja ootab kaks korda nädalas enda juurde mõneks tunniks külla koduõpetajat. Uue krambihirmuga ei julgeta teda koolipinki saata.

Oma erilise mäluga teab ta küll peast kõikide busside ja trammide sõidugraafikuid (nii talviseid kui suviseid), kuid sõita pole tal kuhugi, sest tema jaoks pole kohta. Kaidu ema plaanib kirjutada kirja uuele haridusministrile. «Neli aastat tagasi ma ise valisin Aaviksood ja ta on tubli mees. Minul rohkem valikuid ei ole, aga lapsele on vaja tulevikku,» mõtiskleb ta.

Ise pöördun täna õiguskantsleri poole, et paluda arvamust, kas koolimeedikute tööd reguleeriv seadus, kus erivajadustega laste koole koheldakse erinevalt ja mis ei taga puuetega lastele turvalist õpi- ja kasvukeskkonda, on kooskõlas põhiseaduse ja normaalse mõistusega.

Kooliõed oleksid olnud vaid esimene ja pisike samm pikal teekonnal lapsi arvestava koolikeskkonna poole, kuid riigimasin ei suutnud seda jahvatada. Kuigi õdede palgale oleks riigil kulunud mitu korda vähem kui toimetulekuraskustes inimeste sotsiaalhoolekandele tulevikus, pole see praegu argument. Tulevikus juhivad seda riiki ju hoopis teised inimesed.

Autor on Linnalehtede Grupi peatoimetaja ja telesarja «Puutepunkt» produtsent. Loos esineva lapse nimi on tema kaitseks muudetud.