Ülo Tuulik: kurjusest

Adolf Hitler Foto: dpa/picture-alliance / dpa/Scanpix

Kirjanik Ülo Tuulik võtab kokku oma mõtted Maimu Bergi novellikogu «Hitler Mustjalas» lugemise järel.

Teine maailmasõda algas sakslaste tungimisega Poolasse 1. septembril 1939 ning dokumenteeriti lõppenuks marssal Georgi Žukovi allkirjaga Berliini äärelinnas Karlhorstis tund enne südaööd vastu maikuu 9. päeva 1945.

Karlhorsti jäid seejärel aastakümneiks paiknema üht osa Saksamaast okupeerivate Nõukogude relvajõudude olulisemad sõjalised, poliitilised, majanduslikud, propagandistlikud komando- ja sunniorganid, haldamise ja valitsemise tarvilik raamistik. Karlhorstis oli seetõttu hoitud ka suure sõjavõidu esemelisi ja dokumentaaltunnistusi kui pühi säilmeid, mille tutvustamist asjahuvilisele peeti auks ja lugupidamiseks.

Jõulunädalal 1984, kui venelasest alampolkovnik asetas minu ette Karlhorsti külalisraamatu, lisas ta tarviliku pidulikkusega: «Te saate oma muljed kirjutada sama laua taga ja sama sulepeaga, millega Georgi Konstantinovitš Žukov kinnitas võitu fašistliku Saksamaa üle.»

Ei sobinud ju minul vähendada tema riiklikku ja isiklikku ohvitseriuhkust, kui ma pelgalt-paljalt ajaloolise tõe pärisvastavusest olin informeeritud laialt tuntud sõjaraamatu «Jutustus tõelisest inimesest» autori Boriss Polevoi poolt, kohal viibinud Karlhorstis mais 1945: «Konstantin Simonov oskas selles suures võidumelus sulepea märkamatult oma tasku pista…»

Ehk oli just Simonovil selleks sulitembuks omajagu õigustki, sest just nemad koos Ilja Ehrenburgiga olid selle nüüdseks kauge sõja kroonikud, vastupanule ja vaenlasevihale innustajad.

Vahetult pärast sõda ilmuvad Viktor Nekrassovi, Aleksander Fadejevi, Boriss Polevoi, Emmanuil Kazakevitši, Georgi Baklanovi, Vassil Bõkovi, Juri Bondarevi ja loendamatute teiste sõjaainelised kirjapanekud – ise sõdinuna mõistsid need mehed, kuidas nende looming muudeti sotsialistliku realismi ahta voolusängi kõlblikuks, kuidas neile ei antud luua karmi ja kangelasliku ja halastamatu soldatitõe huvides, vaid ühe suure ja võimsa ja kõikeallutava ja kõikematva müüdi sünniks lähiajaloo kestvale suurvene enesekinnitusele.

Muudes keeltes ilmuvad Norman Maileri «Alasti ja surnud», Monsarrat’ «Julm meri», Curzio Malaparte «Kaputt», Vercorsi «Mere vaikus», Linna «Tundmatu sõdur», Helleri «Lõks 22», Vonneguti «Tapamaja, korpus 5».

Oma mahult suur vene nõukogude batalistika ei anna ühtki sama üleilmse loetavusega teost kui «Läänerindel muutuseta» ja «Hüvasti, relvad».

Me võiksime ka meenutada, kuidas veel nüüdki asjast huvitatu ei võta enesestmõistetavalt kätte mitte dokumentaal-ajaloolise uurimuse Napoleoni sõjaretkest Venemaale, vaid ennekõike Lev Tolstoi «Sõja ja rahu».

Mahult ja trükiarvult meeletu, ei tohtinud nõukogude sõjakirjandus üle astuda kommunistliku parteiideoloogia osakonna, Punaarmee poliitilise peavalitsuse ning generaliteedi ainumõistmisest, mille prillide läbi nägid suurt sõda just nende silmad.

Tänasel Venemaal, kus ei ole vähimaidki piiranguid mistahes trükistele, kestab juba Jeltsini aegadest peale peaaegu et tulv Kolmanda Reichi kõige nimekamate ja n-ö kurikuulsate poliitiliste mõjustajate kui ka näiteks kuulsate tankikindralite sakslaslikult täpsete memuaaridega. Võib julgesti öelda: Venemaa saab alles pool sajandit hiljem teada, kellega ta sõdis.

Põguspilgul oma raamaturiiulile on seal käeulatuses viimastel aastatel vene keeles ilmunuist Alfred Rosenbergi «Poliitiline päevik», Joseph Goebbelsi päevikud, Ribbentropi poja Rudolph von Ribbentropi «Minu isa Joachim von Ribbentrop». Ning säälsamas entsüklopeediline «Kes on kes III Reichis».

Nürnbergi protsessiks esitas võitjariik Nõukogude Liidu esimesed kokkuvõtted nii oma hõlmamatust materiaalsest hävingust kui ka inimkaotustest. Mõistetamatul kombel on Venemaal tänini suletud osa arhiive Suure Isamaasõja dokumentatsiooniga, mis ehk oleks üks vabandav-loogilisi põhjendusi sellele, et kui Nürnbergis avalikustatud inimkaotused – nii armee kui ka tsiviilelanikkond – ei ulatunud 10 miljonini, siis nüüdseks on see arv tõusnud 30 miljonile.

Ribbentropi-Molotovi pakt sidus fašistliku Saksamaa ja bolševistliku NSV Liidu ühiste kiskjalike kohustustega.

Pidades mõlemad ka siseriiklikult sõda oma rahvaga – juutide, mustlaste ja vaimselt nõtrade vaenamisega Saksamaal ja rahvavaenlastega – milline termin! – Nõukogude Liidus, tuli nüüd koos tükeldada Poola.

60 diviisiga kui teerulliga üle lääneslaavlaste liikuv Wermachti armaada läks edasi sedavõrd jõudsalt, et tuli muretseda, miks kuriteo teine osaline ei tule kokkulepitud ajaks saaki jagama. Nõukogulased olid ühtäkki hädas halenaljaka sõnastusega. Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevenemaa väljavabastamisega poolakate ikkest…

Ribbentropi-Molotovi pakt oma geopoliitilises toimimisjõus oli sedavõrd vastastikku kohustuslik, et üllast kommunistlikust ideoloogiast juhinduv Moskva andis Hitlerile välja NSV Liidus varju ja kaitset leidnud Saksa kommunistid. Üks osa neist deporteeriti sunniviisiliselt Saksamaale, teine osa anti vastutulelikult isikutuvastamiseks Venemaale saabunud Gestapole, kes siis mehed saksa täpsusega siinsamas maha lasi.

Ülim eneseohverdus ja aatelisus, julgus ja julmus, alatus ja reetmine, mehemeel ja sõjaväljalt põgenemine leiavad paika igas sõjas. Sakslased tapsid kuus miljonit juuti, põletasid maha Varssavi, Prantsuse Oradouri ja tšehhide Lidice, liitlased pommitasid varemetehunnikuks Dresdeni, Nõukogude armee punakotkad tegid maatasa Narva linna ja jätsid Tallinnas ilma peavarjuta üle 20 000 inimese.

Tahtlikult kuri, hoolimatu ja ükskõikne oli võõrtööliste ja sõjavangide ränk põli.

Sõja algperioodil, kui Nõukogude poole vangilangenute arv ületas miljoneid, lasti peavarjuta ning söömata-joomata punaarmeelasi lihtsalt nälga surra. Neile ei kohaldunud ei toitu ega Genfi kokkulepet.

Sõja lõppedes repatrieeriti Saksamaalt Jalta kokkulepete järgi üle 5,3 miljoni inimese: 3,5 miljonit võõrtöölist ja 1,8 miljonit sõjavangi. Wehrmachti ja selle abiteenistusse kuulus Teises maailmasõjas 1,2 miljonit Nõukogude kodanikku ja meil pole vaja kommenteerida, milline oli nende suhtes Stalini sõjajärgne isalik hoolitsus.

(Olgu ka öeldud, et feldmarssal Rommelile alluvate meeste hulgas, kes pidid ära hoidma liitlaste dessandi Prantsusmaa rannikule, rääkis vene keelt tervenisti 10 protseti sõjamehi.)

Sõja julmused, hoolimata nende mastaapsusest, jäävad julmusteks ka siis, kui neid vabandatakse ja õigustatakse just nimelt sõja sundseisuga.

Juunis 1944 tegi Punaarmee ootamatu ofensiivi Karjala kannasel, sünnitades oma ootamatuse ja tulejõuga segaduse Soome rindeüksustes. Talvesõja kangelaslikkusega stabiliseeriti rinne, aga 46 meest lasti maha välikohtu otsusega ja 11 ilma kohtuta.

Saksamaa relvajõududes sai kõrgeima karistusmäära üle 7000 sõduri ja ohvitseri.

Kurikuulsa Smerši tõhususest saame ettekujutuse Lavrenti Beria ettekandest Jossif Stalinile, mille järgi lasti rivi ees maha 150 000 punaarmeelast.

Ja keegi ei suuda päris täpselt kokku rehkendada sõja süütumaid ohvreid ja osalisi: vanemateta jäänud lapsi, kellest tuhanded said olude ja ilmajäetuse sunnil vargaiks, alaealisteks kurjategijateks, kolooniate orbudeks, aga ka Gulagi külmade ja kaugete vangilaagrite lapseohtu karistusalusteks.

Ajaliselt küll suure sõja aegsed ohvrid, kuid tegelikult ainuüheselt Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise Ribbentropi-Molotovi lepingu salapügalate toimel, saame siia lisatud eestlastest kindralid, kellele ei kohaldunud surmajärgseltki vähimatki austusavaldust nende auastmele vastavalt: vandunud truudust Eesti Vabariigile – nende ainus süü! –, lasti nad maha Venemaa laagris: Aleksander Jaakson ja Gustav Jonson, Paul Lill ja Johannes Orasmaa, Nikolai Reek ja Juhan Tõrvand, Jaan Kruus ja Herbert Brede jt.

Ja juuli 17. kuupäeval 1942, samuti süüdistatuna truuduses Eesti riigile, lastakse vangina bolševistlikule Venemaale viiduna Sosva laagris maha Ebba Saral, Salme Noor, Alviine Rüütel ja meie iseolemise sümboli Julius Kuperjanovi abikaasa Alice Kuperjanov.

Praegusel Venemaal endiselt Jossif Stalini riigitarkusena seletatud ja põhjendatud MRP leping koos lisaklauslitega maksti oma toonases kurjas toimimises kinni sadade tuhandete poolakate ja juutide eludega ning tuhandete baltlaste vägivaldse vaimse ja füüsilise põrmustamisega.

Kui suurest sõjast on juba tervenisti kümme aastat ümber saanud – usaldagem alljärgnevalt ameeriklasest dokumentalisti ja politoloogi Frederick Kempet –, lootis Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer 1955. aastal Moskvasse oma ajaloolisele visiidile suundudes kokku leppida umbes 190 000 sõjavangi ja 130 000 tsiviilisiku vabastamises nõukogude laagritest.

Nikita Hruštšov vastab Konrad Adenaueri pärimisele sõna-sõnalt:

«Meie laagrites on 9628 sakslasest sõjakurjategijat.»

«Aga ülejäänud?» küsib Adenauer mõistmatult.

«Ammu mulla all,» vastab Hruštšov, «Venemaa külma mulla all.»

Hruštšov lööb kantsleri nina all rusikaga kui pitsatiga lauale: jutt on täpne, selge ja lõplik. (Kui siis esimene rong Venemaa sõjavangist tulnutega Frankfurti jõuab, ei astu perroonile pikas vangipõlves ellujäänud – vaguneist visatakse betoonile paari õnnetu surnukehad, keda omakohus ja rongikohus on surma mõistnud sobimatus kokkumängus venelastega…)

Mil kombel saab seejärel sündida uus rahvaste- ja riikidevaheline arglik suhtlus, kus usaldus kui normaalsus on juba armistunud ihulistest ja hingelistest haavadest hoolimata.

Tõenäoliselt ei kunagi paari inimpõlve piires. Ning siis ettevaatlikult, kompamisi.

Ja mõnigi kord kiriku kui mittepoliitilise institutsiooni vahendusel, mis on enim aldis mõistmisele, ligimesearmastusele, lunastusele.

Olgu nimelt öeldud, et natsionaalsotsialism vaenas ja eitas ja pidas üleliigseks mistahes kiriklik-luterlikku sekkumist oma ainu jumaluse – füürer Adolf Hitleri – plaanidesse ja tegevusse. Gott mit uns Saksa sõdurite rihmapandlail on tegelikult sisutu ja mõttetu jäänuk, kaksikmoraali ebardlik väljendus. Ennekõike natsismi peateoreetiku Alfred Rosenbergi ülestähendused kinnitavad vääramatut veendumust, et jumalasõna vaid segab n-ö täiesti uue inimese vormimist natsionaalsotsialismi vaimus.

Üheks neist, kellega kunagiste vaenupoolte lepituses oli võimalik kokku puutuda, sai Lääne-Berliini Luterlik Akadeemia oma kõrgeima esindaja, vanahärra dr Hammersteini isikus.

Akadeemia nimelt eelistas endale partneriks NSV Liidus mitte suisa vulgaarateistlikku, kuid siiski jumala abita toimivat NSV Liidu Kirjanike Liitu, kellega vahetati mõneliikmelisi delegatsioone.

Dr Hammerstein jääb minu saatusse ja kirjanikuellu otsese ühenduslülina Adolf Hitleriga.

Kui Stefan Zweig kirjutab oma mälestustes, kuidas ta heldis kaudsesse silmsidesse sattumisest J. W. Goethega, kohtudes vanaprouaga, kes väikese plikana sakslaste suurt geeniust omasilmi näinud, siis mina võpatusin ajaloo siinsamasest vahetust lähedusest.

Nimelt oli dr Hammersteini isa Saksa maavägede staabikindral ning oma võimuletuleku algaastail käis Adolf Hitler päris mitmel korral Hammersteinide kodus. Viksil ja viisakal poisslapsel, kindrali pojal, silitas ta pead.

Kui dr Hammerstein viiskümmend aastat hiljem Lääne-Berliinis oma käega minu õlga puudutas, sähvatas läbi minu hinge tundlik-valus välk minevikust: ma sain puudutatud Hitlerist endast.

Kindral Hammerstein ei klappinud natsionaalsotsialismiga ning tema vanem poeg kogunisti osales 20. juulil 1944 atentaadis Hitlerile, suutes end seejärel Gestapo eest varjata sõja lõpuni.

Nädala jooksul ei jätnud dr Hammerstein vähemasti kord päevas ütlemata:

«Me tegime teile nii palju kurja…»

Saaremaal Sõrves sõja jalgu jäänuna ning sundküüdi korras Saksamaale tooduna olin talle n-ö konkreetne saatus õnnetu sõja suures ja mõistmatus ilmajäetuses, milles dr Hammersteinil endal ei olnud vähimatki süüd.

Näitamaks, millises vormis võib sakslaste lunastus jõuda veel nooremateni, viis ta mind ühel õhtul «Aktion Sühnezeicheni» («Lunastus») neidude ja noormeeste manu, kes olid juba aastaid saatnud oma volontääre Valgevene mahapõletatud küladesse, Stalingradi rusude vahele ja Norrassegi – ennistama kirikuid või nägema vaeva sanitaridena mentaalsete häiretega vanurite hooldepaikades.

Kahes linnas – toona Lääne-Berliinis ja aastaid hiljem holokausti uurides Jeruusalemmas – tundsin, kuidas ajalugu hingab mulle otsesõnu kuklasse, vangistades mind endasse, pannes sundseisu ega lastes midagi unustada.

Loomulikult seisatan Lääne-Berliinis Wannsees uhke ja esindusliku hoone ees, kus 20. jaanuaril 1942 võtsid 15 väljavalitut Richard Heydwichi eesistumisel vastu otsuse «juudiküsimuse lõplikust lahendamisest». Nüüdsama ära otsustanud juutide massitapmise, istusid mehed lõunalauda. Puhtsaksaliku õdususe ja maitsva toidu juures räägiti anekdoote ja naljakaid lõmpslugusid. Lõbus oli, naerdi südamepõhjast.

Lääne-Berliin vapustas oma totaalse vabaduse ja piiramatusega sündsuse ja sündsusetuse piirimail, hingeliste ja ihuliste instinktide ja salasoovide pärisalastusega, milleski häbenemata endastmõistetavuse avaluses. Lääne-Berliin otsesõnu kisendas vabaduse järele.

Kurfürstendammi hiilgav esinduslikkus, KDW kaubaküllus ja sõjapõlenud tahmane Kaiser-Wilhelm-Gedächtniskirche kõrvu. Kätt ulatav siugjas ja küpsmeelas kohe tunnistav noor neiu kohvikulauas: «Ma olen lesbi.»

Õllelauas jutukas juhukaaslane, soravat inglise ja prantsuse keelt rääkiv sakslasest intellektuaal: «Olime kaheksa kuud kuuekesi grupiabielus. Manfred ja Magda tüdinesid ära…»

Neli elegantset politseiohvitseri, kes tulid kalmistule tooma suurt lillekorvi teenistuskoera mälestusmärgile.

Ja üle Berliini müüri suurte tähtedega selges kirjas: «Berliin on üks!», «Kahju, et betoon ei põle!» ning «Jumal on surnud!»

Ning õpetajanna Steffi Müller: «Tulge Kreutzbergi minu klassi! Kui lahtiste peadega on türgi lapsed!»

Ma olen Lääne-Berliinis seetõttu, et liidetud «vastastikuselt kasuliku lepinguga» läksid sakslased ja venelased raginal kokku.

Mitte ainumaski Eesti külas või linnas, mitte üheski eestlaste suguvõsas, kust ka ei hakkaks hargnema eelmise aastasaja kurja, ilmajäetuse ja ülekohtu juured, ei saa me läbi Hitleri ja Stalini saatusliku üheaegsusega: eestlaste diviisid Saksa sõjaväes ning Eesti Laskurkorpuse langenud Velikije Luki jõululumedes, Siberis nälga surnud tugeva kondiga tööpataljoni noorukid, 1941. ja 1949. aasta küüditamised, eesti emigratsioon kui kodumaalt lahkumise sunnitus, VIII pleenum, pool sajandit täitumatut unistust lääneilma omil silmil nägemisest…

Hitler ja Stalin on sajandi paarisrakend. Nad on meie kutsumata ja põlatud kasuvanemad.

Nad ei kao, kuni kestab mäletamine.

Albert Camus ristis 1948. aastal oma märksõnadega meie lähimad aastaajad:

17. – matemaatika,

18. – loodusteaduse,

19. – bioloogia,

20. – hirmu sajand.

Suurest Prantsuse revolutsioonist peale ning meie konkreetsesse mäluhaardesse ulatuvana Vene revolutsioongi loeb vägivalda ja terrorit eesootava vabaduse ja õnne eritingimuseks. Hitler ütleb, et saksa rahva eluruumi ja õnneliku tuleviku nimel on ta valmis ohverdama kahe miljoni noore sakslase elu.

Kevadtalvel 1945 vaatab sakslasest arst mind ja venda, kaht näljapajukil eesti last Kolmanda Reichi kinnipidamiskohas ning sõnab meie isale:

«Zwei Soldaten für die Deutsche Armee!»

20 aastat hiljem olen uuesti Saksamaa südames.

Antagu mul siin varjamata tunnistada 20. sajandi painav ja kestev hirm minu oma raamatutekstis.

«Mööda Unter den Lindenit – pärnad lõhnasid tõesti! – läksin tookord Brandenburgi värava poole, mingi painav eelaimus juba kohumas, ning madala metalltaraga poolitatud lagedal platsil sõja lõpu suurt sümbolit vaadates halvas mind ainult üks mõte: kiiremini siit ära.

Ma kartsin lagedal platsil Brandenburgi väravate ees, et kusagilt keeratakse minu poole püssitoru ning vaadatakse dioptersihikus kaaluvalt, kes ma selline olen. Millele ma mõtlen. Aga ma peaaegu ei mõelnudki. Mind haaras füüsiline hirm. Ma tahtsin siit otsekohe ära minna…»

Aga 1973. aastal jõuan taas oma mälujuurteni, sügavikku, 20. sajandi inimese hirmu pärisalgesse, eksimatu meditsiinilise diagnoosini nakatushetkest.

Aprill 1945.

Hingeldades, vanainimese töntsil ja komistamiseni lühikesel sammul, surmahirm silmis, tormas järgmisel hommikul meie barakki naabermaja perenaine, üle seitsmekümnene saksa vanaema, kes igal nädalal Gasthausi kaevult vett viis, ämber jäi kaevule, kui ta meie barakki lõõtsutas, hirmust hullunud silmadega kaitset ja peitu otsides, valjul häälel nuttes:

«Ta tapab mu, ta tapab mu!»

Vene sõdur rebis mürinal ukse lahti. Ta oli noor mees, lõhnas viina järele ja hoidis relva laskevalmis.

«Sakslane siia!» kisendas sõdur. Ta nägi vana naist ja läks tema poole. Saksa naine hoidis kinni minu emast, püssi kartes rippusime meie kolmekesi ema seelikusabas.

«Aidake! Aidake!» palus naine. «Jumal, ma ei ole midagi teinud.»

Naine hoidis kramplikult minu emast, aga sõdur kiskus ta ropsuga ukse vahele ja laskis maha.

Väikest kasvu vanainimene kukkus lävele ja sõdur astus üle tema, ust pauguga kinni lüües.

Naine auras jahtudes: higi ja veri hangusid.

Ema oli pärast seda kolm nädalat haige. Igal pärastlõunal tõusis palavik. Tal ei leitud mingit viga.

Arst ütles: «See on närvipõletik ja kaob pikkamisi ise.»

Dokumentaalromaan ei ole kunstiline väljamõeldis.

Ma saan käsikirja esitamisel kutse peatsensor A. Adamsi juurde.

A. Adams on viisakas. Esinduslik, füüsilist tervist tunnistava näojumega, Eesti Laskurkorpuses sõdinud nooremohvitser.

A. Adamsil on kapis salajased eeskirjad tõe üldriiklikuks ja kohustuslikuks redigeerimiseks.

Tal ei ole isiklikku, vaid riiklikult sundkohustuslik arusaam tõest.

Adams ütleb mulle:

«Nõukogude sõdur ei tapnud tsiviilisikuid.»

Adams võtab minult ära tõe, mille tunnistajaks on ema ja koduta ning nälginud sõrulased.

Adams ei tea ka minu selle hetke püsikompleksi – eluaegset hirmu kelle tahes mundri ja relva ees.

Ka olevat ma valesti üles kirjutanud kapten Felix Pärtelpoja meenutused, kes langes sakslaste kätte vangi õnnetus Vintri ranna dessandis oktoobris 1944.

2. mail 1945 konvoeeritakse nälgimisest nõrku ja poolsegaseid Punaarmee ohvitsere Rostocki poole, et nad pargastele sundida ja uputada.

Need kaltsukubud ja luukered hundikoerte ja valvemeeskonna vahel, vaid rohi ja kaevuvesi toiduks, vaaruvad ja kõiguvad, üksteiselt tuge saades, ning –

– «Kõhnal ja suurel vasaku käe peopesal hoidis Minskist pärit ohvitser auravat hobusesõnnikut. Parema käe sõrmedega siblides nokkis ta sealt välja kaerateri ja pistis suhu.»

«Nõukogude ohvitser ei madaldunud selleni!» ütleb mulle päristõe ja riiklikult vastuvõetava tõe tsensoriametnikust asjatundja.

(Ma ometigi säilitasin selle fakti, sõnastuse ja lõigu, et 25 aastat hiljem uustrükis tõde valgust näeks.)

Nürnbergi protsessi eel suudab võitjariik NSVL oma liitlaspartnerid nõusse saada, et fašistliku Saksamaa karistamine on protsessi ainusiht, millest johtuvalt ärgu räägitagu ainumatki sõna Ribbentropi-Molotovi protokolli salaklausleist, nõukogulaste jälgist mõrvatööst Katõnis ja sotsiaalpoliitilistest muudatustest Baltikumis.

Nürnbergi rahvusvahelise tribunali nimel paneb Ameerika seersant Woods poomisnöörid kaela Kolmanda Reichi suurtele nimedele.

Speer ja Schirach istuvad Spandaus 20 aastat kellast kellani.

Admiralid Dönitz ja Reder saavad hakkama kümnega.

Adolf Eichmanni pole veel leitud.

Rudolf Hess jääb karistust ja lunastust kandma oma pika elu vanadusnõtruseni.

Kel on teda veel karta, küsin endalt Lääne-Berliinis, kui sean minekut Wilhelmstraßele 23, kus vaegliikujast vanuri järel ei lukustata enam kongiust. Mul ei ole ju teda vaja näha millekski muuks, kui vaid visuaalseks fikseeringuks, millisest ihu- ja hingepinnasest sai võrsuma see umbrohi, need mürgitaimed, see elusihi narkootikum, mis lollitas Süda-Euroopa suurt kultuurirahvast ning andis voli über-menschlikule, kus kõik oli lubatud: juuditapmisest ja mustlaste hävitamisest, homoseksuaalide vaenamisest, vaimult nõtrade elimineerimise ja slaavlaste eikellekskipidamiseni.

Ja detsember 1984, tutvustanud end kui sõjasaatusest puudutatut, olengi Spandaus inglasest direktori juures, saamas alustuseks viisakas-sõbralikult kostitatud ja seejärel ootamas endastmõistetavat lihtsamast lihtsamat protseduuri: põguspilgul näha Hitleri partei tähtsuselt teist meest.

«Veel kohvi?» küsib siis direktor endises lahkuses ja viisakuses, ometigi lühidalt ja selgelt lisades: «Ma ei saa teile Hessi näidata. Rahvusvahelised kokkulepped ei luba.»

Ma saan küll teada, et kogu suurt kompleksi üheainsa karistusalusega valvas 150 sõdurit. Spandaus oli nelja liitlasriigi peale neli direktorit, neli isiklikku arsti, neli tõlki, neli autojuhti, kaks kokka direktoraatidele.

Hessi ei karistata nigela toidu ega spartaliku olmega. Ta on välja lülitatud ja ilma jäetud sellest süvimast ja kunagi kõige olulisemast, mille nimel ja eest ta istus vangikongis koos Hitleriga, kui sündis «Mein Kampf».

Hess saab küll iga päev neli ajalehte – Die Welt, Franfurter Allgemeine, Tagespiegel ja Neues Deutschland –, kuid sealt on välja lõigatud viimse sõnani kõik, mis otseselt või kaudselt puudutab natsismi või juudiküsimuse «lõplikku lahendust». Hess ei tea mitte midagi Iisraeli riigi jõust ja võimsusest Lähis-Ida ärevuskoldes.

Maimu Berg on kirjutanud märgilise novelli «Hitler Mustjalas».

Tõdegem siin veel kord, et igal konkreetsel üksikjuhul suudab suvaline lugeja kirjandusteost vastu võtta ja emotsionaalselt tõlgendada vaid oma konkreetse elukogemuse ja elumõtestamise pinnalt, oma üldkultuurilise informeerituse pinnalt.

Tolstoi «Anna Karenina», Márquezi «Sada aastat üksildust» ja Krossi «Keisri hull» saavad sel kombel sadu ja tuhandeid subjektiivseid tõlgendusi.

Maimugi tekst ei ole selliselt kohustuslikult ühetähenduslik minule ja 30-aastasele ja 40-aastasele.

Loovinimese leidlikkusega ja elegantselt mängib Maimu ajalooga, kuni see looja käes saab sootumaks uue tähenduse ja mõõtme, mäng muutub hoiatuseks ja hirmuks.

Maimu nimelt hoiatab minu kui kaasalugeja jaoks, millisel hiilival kombel tuleb kurjus mittemäletajate keskele, nii abitu ja süütu oma lapsemeelses debiilsuses, ebamugav naabreile vaid sel mitteolulisel määral, nagu on külahull igas külas.

Maimu ei ütle kuskil otsesõnu välja, kuidas just nii ongi üleilmsest ja üleeuroopalikust kurjusest – natsismist, sõjakast bolševismist ja nende mõlema algeid pruukivast islamistlikust viirustõvest võimalik – nakatuda Saaremaal Mustjala külas.

Maimu meenutab ja hoiatab. Maimu mõte võtab värisema.