Juhtkiri: «Hõbevalge» elab edasi

Lennart Meri Foto: kultuur.err.ee

Taim ilma juurteta kuivab ära ja teatud mõttes närbub ka inimene ilma minevikku tundmata. Seepärast on inimesed läbi aegade püüelnud oma juurte poole, aga ka «mullani» ehk ajaloolise taustani, milles nendele eelnenud põlved oma elu elasid. Nii tunnevad inimesed huvi selle vastu, kes nad on, kes olid nende esivanemad, kust nad tulid ja millega tegelesid. Aga ka selle vastu, milles me oleme oma esivanematega sarnased ja mille poolest me neist erineme. Nii on enamik meist oma lapsepõlves või hiljem esitanud oma vanematele või vanavanematele küsimusi nende vanemate ja vanavanemate kohta.

Sarnaselt omaenda sugupuuga tuntakse huvi ka oma rahva põlvnemise vastu. Kui ema või vanaema teadmised ei ulatu kaugemale neljast põlvest, siis praegused tehnilised võimalused lubavad tungida sügavamale minevikku ja näiteks vanadest luudest teadlaste kättesaadud DNA-materjal räägib meile mõndagi uut meie rahvast ja tema sugulusest teiste rahvastega.

Põhimõtteliselt on see kõik võrreldav tuhandetest tükikestest koosneva puslemõistatusega, millest meil on käes vaid mingi osa suuremast tervikust. Tänu teadlaste tublile tööle saame uusi tükikesi juurde ja nihkume veidi lähemale vastustele, ehkki erinevatel teadlastel, näiteks lingvistidel ja arheoloogidel on sageli raskusi üksteise materjali kokkusobitamisega. Sellest tulenevalt me lõplike vastusteni vaevalt et kunagi jõuame.

Tegelikult on rahvaste arengus sarnasus ka taimedega. Nagu taimed tolmlevad, nii kujunevad ja arenevad ka eri rahvad kontaktis üksteisega. Kusjuures need protsessid on aset leidnud minevikus ja toimuvad nii tänases päevas kui ka tulevikus. Naiivne oleks arvata, et rahvad tuulavad lihtsalt mööda maailma ringi. Ikka on olnud kultuuri- ja keelevahetusi ning piltlikult öeldes pole midagi erakordset selles, et rahva põhiosa pärineb ühest ilmakaarest, keel aga teisest. Ka eestlased pole erand.

Lennart Meri on meie poliitilises ajaloos silmapaistev tegelane. Iseseisvuse taastanud Eesti esimene president, kes teravmeelse intellektuaalina jäädvustus eesti rahva mällu ja jättis kõik oma järeltulijad selles ametis varju. Nii on ta end meie kultuurilukku jäädvustanud ka «Hõbevalgega», mis käsitleb eestlaste minevikku, kompileerides omavahel teadlaste teadmisi sellest kirjaniku fantaasialennuga. Nii pookis ta sellele kõigele juurde kauni loo Vana-Kreeka rännumehe Pythease jõudmisest Saaremaa randa.

«Hõbevalge» on iseenesest ju imeilus ja kuulub eestluse suurte tekstide hulka. Ning ei maksa erutuda, kui see ei kattunud ega kattu teadmistega, mis meil vanemast ajaloost on, kuna selle teksti mõte on olnud algusest peale identiteediloome ja ta jääb seda rolli täitma ka edaspidi sarnaselt teiste tekstidega, näiteks Jakobsoni isamaakõnedega.