/nginx/o/2017/07/31/6947213t1h47d8.jpg)
Vanas Euroopas võib maad võtta arvamus, nagu saadaksid nad sõdureid, hävituslennukeid ja rahalist abi Ida-Euroopasse, ilma et saaksid selle eest midagi käega katsutavat vastu, kirjutab Baltimaadele spetsialiseerunud Hollandi ajaloolane ja publitsist Jeroen Bult.
«President Donald Trump saatis mind siia, et öelda: me oleme teiega koos. Me seisame koos Eesti, Läti ja Leedu inimeste ja rahvastega — ja me teeme seda alati.» Kolm Balti riigi presidenti seisid, kergendustunne näol, Ameerika asepresidendi Pence’i selja taga, kui too tõi need sõnad kuuldavale 31. juulil, oma Tallinna-visiidi teisel päeval.
Kui ettenähtavad ka Pence’i sõnad polnud, lisas tõsiasi, et 77 aastat varem, 23. juunil 1940, oli riigisekretäri asetäitja Sumner Welles teinud kuulsa avalduse, milles mõistis otsustavalt hukka Eesti, Läti ja Leedu okupeerimise Nõukogude Liidu poolt ning pani paika Ameerika poliitika, mis ei tunnustanud nende riikide liidendamist Nõukogude Liiduga, tema öeldule kindla sümboolse varjundi. Aprillis ja mais olid juba spiiker Paul Ryan (Tallinnas) ja kaitseminister James Mattis (Vilniuses) teinud samasugused rahustavad avaldused.
Kas võime siis öelda, et Leedu endise presidendi Valdas Adamkuse, veterandiplomaadi ja nüüd Mattise Eesti ametivenna Jüri Luige ning toonase Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnad, et Trumpi administratsioon hakkab kinni hoidma Ühendriikide välispoliitika varasematest põhimõtetest ja tunnusjoontest, kaasa arvatud Läänemere piirkonna julgeoleku tagajana, on tõeks osutunud? «Maailmalõpp ei saabu ka Donald Trumpi valimisega Ameerika presidendiks,» kirjutas Postimees pärast Trumpi ootamatut valimisvõitu 2016. aasta novembris.
Eesti (ning Läti ja Leedu) järjekindlad Atlandi-meelsed tungid, tõrksus isegi «proovida» alternatiivseid, Euroopa Liidu keskseid julgeolekustsenaariume ja kalduvus eelistada alati status quo’d on õigupoolest ajaloolis-psühholoogilisest vaatevinklist päris mõistetavad.
2010. aasta juulis saatsid Balti riikide peaministrid kirja Trumpi eelkäijale Barack Obamale, milles kinnitasid, et Wellesi deklaratsioon «võimaldas Balti riikide diplomaatilistel välisesindustel jätkata oma tööd ning [...] andis Eesti, Läti ja Leedu inimestele tugevust ja usku jätkata võitlust vabaduse eest».
See koos arusaamaga, et president Ronal Reagan «vabastas» nad kommunismi ikke alt, on andnud Ühendriikidele Eestis sellise kangelase oreooli, mis elab üle ka Trumpi ajastu (sõltumata sellest, kas mainitud arusaama taga on ikka täisajaloolist tõelust: seisid ju Balti riikide okupeerimisele ja annekteerimisele ägedalt vastu teisedki lääneriigid, näiteks Prantsusmaa, ning 1991. aasta tormilisel suvel olid Ühendriigid väga aeglased tunnustama Balti riikide taasiseseisvumist).
Mõned Eesti Euroopa Liidu partnerid, kellest enamik kuulub «vanade», liidu juba Karolingide-aegsel südamaal asuvate liikmesriikide sekka, ei ole siiski seniajani veendunud, et Trumpi käivitatud «maailmalõpust» ollakse tõesti pääsetud.
Nad on Trumpi jõhkravõitu ja sürreaalsele välispoliitikale ning tema «Ameerika kõigepealt» mantrale vastukaaluks leidnud, et tuleks proovida hoopis alternatiivseid, ühendusekeskseid julgeolekustsenaariume. See ei ole iseenesest midagi uut.
Juba 1969. aasta detsembris otsustasid Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Ühenduse kuus juhti asuda tihedama poliitilise koostöö rajale, mida tookord tõlgendati reaktsioonina nõndanimetatud Richard Nixoni doktriinile.
Nixon oli nimelt märku andnud, et Ameerika liitlased peaksid võtma enda kanda senisest suurema osa kollektiivses kaitses (nii poliitiliselt kui ka rahaliselt) ning Ameerika ise peaks keskenduma eelkõige suhetele teiste riikidega, see tähendab ülemaailmsete suurjõududega (Hiinaga).
Seekord tunduvad Atlandi-ülesed pinged olema mõnevõrra tõsisemad. Nixon teadis hästi, et ei saa kestva ideoloogilise, geopoliitilise ja sõjalise vastasseisu tõttu Nõukogude Liiduga NATOt kuidagi kõrvale heita. Trump võib vähemalt teoreetiliselt NATO ja Euroopa hüljata.
Üle Atlandi kulgevad poliitilised sidemed on tõepoolest hõrenenud, eelkõige seepärast, et Washington on külma sõja lõppedes suunanud strateegilise tähelepanu eelkõige Lähis- ja Kesk-Idale ning Vaikse ookeani piirkonnale.
See on langenud kokku Ameerika ja (eriti just postmodernse sekulariseeritud) Euroopa süveneva kultuurilis-ideoloogilise võõrandumisega – ehkki samal ajal võib öelda, et samalaadne lõhe eksisteerib Ühendriikide endagi sees, samal ajal kui mõnes Lääne-Euroopa riigis võib täheldada vastuseisu «jätkuvale kultuurilisele enesehävitamisele».
President Trumpi otsus jätta ühinemata kliimamuutusi käsitleva Pariisi kokkuleppega ja terav vastumeelsus vabakaubanduse suhtes on kõigest viimased näited selle koht, kuidas ideoloogilised eelarvamused suudavad mõjutada Ameerika ja Euroopa suhteid poliitilisel tasandil.
Isegi kui võtta arvesse neid pinnaaluseid hoovusi, on Vana Euroopa viimase aja kommentaarid ja ettepanekud olnud väga avameelsed. «Need ajad, mil me võisime täielikult toetuda teistele, on teatavas osas läbi. Meie, eurooplased, peame oma saatuse tõepoolest omaenda kätte võtma,» sõnas Saksamaa kantsler Merkel mai lõpul, kõigest päev pärast G7 (nurjunud) tippkohtumist Sitsiilia idüllilises Taormina linnakeses.
Ehkki ta usutavasti püüdis sellega ühtlasi oma poliitilist rivaali, sotsiaaldemokraatide juhti Martin Schulzi, ilma jätta ahvatleva teema tõstmise võimalusest peatsete Saksamaa parlamendivalimiste eel, avaldasid tema sõnad nii või teisiti tohutut mõju.
«See oli üksainus lause, aga selle retooriline jõud oli nii võimas, et midagi sellist pole peaaegu nähtudki pärast liitvabariigi rajamist 1949. aastal,» kirjutas Taani päevaleht Jyllands-Posten.
Samuti Taani ajalehes Information ennustas nimekas ajaloolane Uffe Østergaard, et Saksamaa loob mainitud taotluse teostamiseks peagi Euroopa Liidu raames väga tugeva alliansi Prantsusmaaga. See hõlmab ka Euroopa kaitsemõõdet.
Kui Østergaardi ennustus peaks täide minema, siis võib Eesti ees juba järgmisel kuul, täpsemalt pärast Saksa Bundestagi valimisi, seista raskeid valikuid. Avaldus, mille tegi Ilves kaks kuud pärast seda, kui Venemaa «väikesed rohelised mehikesed» olid tunginud Krimmi, iseloomustab väga täpselt eestlaste sügavat umbusku Euroopa lõimumise sõjalise mõõtme suhtes:
«NATO kaitseb iga liitlast ja kõigi liitlaste territooriumi, samas kui Euroopa Liidu puhul pole olemas vastavat organisatsiooni, situatsiooniplaane ega sõjalist juhtimisstruktuuri.»
Ta oleks võinud sama hästi mainida Euroopa Liidu kaitsemõõtme (seni) pehme julgeolekuga seotud iseloomu, mis on väljendunud väiksemates rahukaitseoperatsioonides ja mereväemissioonides.
Eesti on sarnaselt Läti, Leedu ja Poolaga eelkõige huvitatud aga kõvast julgeolekust, niisiis kaitsest selle kõige hõlmavamas tähenduses. Sellest seisukohast lähtudes süstisid Pence’i sõnad kahtlemata palju suuremat kindlustunnet kui Merkeli omad.
Teiselt poolt ei saa Eesti aga ignoreerida Euroopa Liidu lääne- ja lõunapoolsemate partnerite kaalutlusi, kelle silmis Euroopa kaitsemõõde on ühtaegu potentsiaalselt tulus vahend tõkestamaks massilist sisserändu Põhja-Aafrikast ning võitlemaks terrorismiga (ja kaubandust häiriva piraatlusega).
Vanas Euroopas võib maad võtta arvamus, nagu saadaksid nad sõdureid, hävituslennukeid ja rahalist abi Ida-Euroopasse, ilma et saaksid selle eest midagi käega katsutavat vastu. Quid pro quo.
Lisaks on Eesti kaotanud peamise liitlase Euroopa Liidu enesekesksete kaitseavantüüride tõrjumisel – Ühendkuningriigi. Ühenduse kaitsemõõtmest eemalejäämise korral võivad Saksamaa, Prantsusmaa ja teised isegi luua blokis sees omaette kaitse-tuumikgrupi, mis tähendaks poliitilist killunemist, mida Venemaa vaieldamatult üritaks ära kasutada.
Enne seda seisab aga kaitsemõõtme ees jätkuvalt üks teine takistus, nimelt rahastusprobleemid. Enamik NATO Euroopa liikmesriike on oma kaitse-eelarve viimasel paaril aastakümnel päris hooletusse jätnud, mistõttu neil ei ole õieti võimalikki rahastada Euroopa Liidu (laiendatud) kaitset.
Leedu politoloog ja publitsist Kęstutis Girnius sedastas hiljaaegu uudisteportaalis Delfi.lt: «Teod maksavad rohkem kui sõnad ning Saksamaa on jätnud päris häbenemata täitmata oma [NATO] kohustuse kulutada kaitsele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.»
Ent vastupidi sellele, mida Eesti ehk vargsi loodab, ei vaju see teema enam unustusse, nagu juhtus 1969. aastal kokku lepitud Euroopa poliitilise koostööga.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2013/09/05/2228547t1hcf91.jpg)