/nginx/o/2015/02/09/3752149t1h7abf.jpg)
Kui kuuleme sõnapaari «universaalne disain», siis võib meie mõtteisse kerkida visuaal ilusa disainiga asjust, mis universaalselt kõigile meeldivad, nooruk ja vanemaealine nendivad ühtmoodi, et äge näeb välja. Universaalne disain aga on midagi palju enamat, kuigi tõepoolest, sobima peab ta ühtmoodi nii noorema- kui ka vanemaealistele, kirjutab sotsiaalkaitseminister Kaia Iva (Isamaa ja Res Publica Liit).
Nimelt peitub sõnapaari taga toodete ja keskkonna kujundamine selliselt, et neid saaksid kasutada kõik inimesed, ilma vajaduseta erilahenduste või spetsiaalse kohandamise järele. Selliselt kujundatu ja loodu peamine eesmärk on tagada võrdsed võimalused ühiskonnaelus osaleda neile inimestele, kes on mingilgi moel piiratud toimetulekuvõimega, eemaldades olemasolevad tõkked ning ennetades uute võimalike takistuste tekkimist.
Eesistumise ajal juhib Eesti ühe sotsiaalvaldkonna prioriteedina kompromissi leidmist ligipääsetavuse direktiivi kohta, millega soovitakse ühelt poolt tagada puuetega inimestele paremad võimalused iseseisvaks toimetulekuks ja ühiskonnas osalemiseks ning teisalt pidada silmas, et ettevõtjatele pandavad kohustused oleksid proportsionaalsed ja aitaksid edendada toodete ja teenuste vaba liikumist.
Mõiste «universaalne disain» kätkeb endas aga uut laadi mõtlemist, kuna esitab võrdsete võimaluste osas kõrgemaid nõudmisi, kui seda on alanenud toimetulekuvõimega isikute kohta kasutatav ligipääsetavuse kontseptsioon. Kui puuetega inimestele on ligipääsetavuse küsimust võimalik lahendada erimeetmetega, siis universaalse disaini puhul peab lahendus juba algselt vastama kõikide potentsiaalsete kasutajate vajadustele.
Universaalse disaini puhul on hoolikalt läbi mõeldud lahendus suunatud kõigile inimestele, sõltumata nende east, kehakujust või võimetest, muutes mugavamaks kõigi ühiskonna liikmete elu – näiteks kas või lapsevankriga ema toimetamised, kes peab nii linnalises keskkonnas kui ka erinevates korrusmajades seisma silmitsi takistava keskkonnaga.
Vananeva ühiskonna taustal on oluline võrdsete võimaluste tagamine reaalsete praktiliste lahendustega. Nii tehnoloogia, tooted kui ka teenused peavad olema kõigile kasutatavad ja kättesaadavad olenemata inimese erivajadusest. Peamiseks väljakutseks kõiki arvestava disaini puhul ongi vananev ühiskond, sest vanemaealised on universaalse disaini üks suuremaid võimalikke kasusaajaid gruppe. Paraku on ka puuetega inimeste arv Eestis pigem kasvutrendis.
Lähenevate kohalike valimiste tõttu on ühe teemana taas fookuses ka linnaruumi planeerimine, mida tuleks teha arukalt ja tulevikku vaatavalt. Visiooni loomisel tuleks arvesse võtta nii rahvastikuprognoose kui ka võimalikke kulusid, mis võivad tekkida kehva planeerimise tagajärjel hiljem.
Linnastumine on ühelt poolt nii väljakutse kui ka võimalus – väljakutse eelkõige siis, kui linnaline keskkond ei ole arendatud universaalse disaini põhimõtteid rakendades, samas kui linna on sellest lähtuvalt planeeritud ja arendatud, võib see olla toetavaks keskkonnaks iseseisval toimetulekul. Nii ongi oluline juba täna teha tarku valikuid ja mitte jääda neidsamu väljakutseid ootama, et siis tagantjärele hilisematele kohandusvajadustele lisaressursse otsida.
Sageli vaadatakse planeerimisel kulusid lühiajalises perspektiivis ehk parem lahendus maksab rohkem ning seetõttu jäetakse see tegemata. Universaalse disaini puhul on pigem oluline kaaluda pikaajalist kulu või tulu, sest üldjuhul rajatakse tehiskeskkondi 30–40 aasta perspektiivis. Selle aja peale võivad kulud olla nii otsesed kui ka kaudsed – nt otsesed kulud, mis tekivad omavalitsustel isiklike abistajate palkamiseks mittetoetava keskkonna tõttu või muude toetavate meetmete rakendamiseks või nt kaudsed kulud ehk saamata jäänud tulud, mis avalduvad vähenenud või piiratud kasutajate hulgas, mis tahes teenuste ja toodete tarbimisel.
Universaalset disaini ei saa edukalt rakendada, kui see ei ole läbiv põhimõte ja võetud suund, millega arvestab ja mille eest seisab hea kogu avalik ühiskond. Nii riik kui kohalikud omavalitsused peavad mõistma, et täna universaalse disainiga mittearvestamine toob suure tõenäosusega kaasa hilisemad kulud sotsiaalteenustele. Puuetega inimesed ja erinevate huvigruppide esindajad peaksid aga oma vajadustest julgelt märku andma, et ei oleks tarvidust hilisemaid «hapu õuna» tiitleid välja anda, vaid koostöös oleks leitud toimivad lahendused juba eos ning kehva planeerimistöö tulemus ei jätaks inimesi ühiskonnaelust kõrvale.
Aruteluring teemal «Universaalne disain – kaasava keskkonna võti» toimub 11. augustil kell 12 Arvamusfestivali raames Paides.
Arutelus osalejad: sotsiaalkaitseminister Kaia Iva; Veronika Valk (kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik); Daniel Kotsjuba (disaini õppejõud); Kristo Priks (MTÜ Ligipääsetavuse Foorum); Meelis Joost (Eesti Puuetega Inimeste Koda). Moderaatoriks on sotsiaalministeeriumi nõunik Raimo Saadi.
/nginx/o/2015/02/09/3752149t1h7abf.jpg)