Juhtkiri: pättide põli on Euroopas kibedamaks tehtud

Slava Gulevitš (paremalt teine, ilma päikseprillideta) allilmaliidri Nikolai Tarankovi matustel. Foto: Mihkel Maripuu

Meie idanaabri juures on äärmiselt populaarsed seriaalid bandiitidest ja küllap on neil piisavalt palju fänne ka Eestis, kus Vene telekanalitel on suur auditoorium. Nendel seriaalidel on küll erinevusi, kuid süžeeliin hargneb enamasti nii, et noorest tavalisest magalarajooni poisist saab «pahan» ehk pätikarja juht, keda ihkavad kõik maailma naised, kellel on palju raha ja kõige vingemad autod. Need telebandiidid on sarnased keskaegsete rüütlitega ja neil on lausa oma aukoodeks. Nõnda on erinevatest romantiseeritud ekraanipättidest, nagu Saša Belõi, saanud Venemaal uue elu majakad ja ei leidu vähe neid, kes unistavad kriminaalset telemuinasjuttu ka päriselus kogeda. Muidugi inditseerib selline bandiitide heroiseerimine madalat moraalitaset.

Slava Gulevitš, kellest suurem osa Eesti avalikkusest enne möödunud nädalat midagi ei teadnud, võiks juba oma nime ja ka varasema eluloo poolest anda ainest mõnele säärasele seriaalile, kuid samas sobiks ta koos mõne oma varem tabatud kolleegiga plakatipoisiks õiguskaitseorganite senisest tõhusamale riikidevahelisele koostööle. Pole eelmisel nädalal Hispaanias tabatud Kemerovo bande liige Gulevitš ju ainuke allilmategelane või kurikael, kes viimasel ajal tänu eri riikide õiguskaitsjate ladusale koostööle tabatud on.

Veel mõni aeg tagasi see koostöö kaugeltki nii ladusalt välja ei kukkunud ja väljaspool riigipiire kriminaaljälitus sageli takerdus. See võimaldas Euroopas pead tõsta ja levida uut tüüpi organiseeritud kuritegelikel grupeeringutel, mida ei saa enam piiritleda nende rahvuse või spetsialiseerumisega ühele kuriteoliigile, vaid mis on võimelised tegutsema rahvusvahelisel tasandil, ühes ärilise fookusega saamaks maksimaalseid kasumeid ja minimaliseerimaks vahelejäämise riske. Need grupeeringud on meie uue globaliseerunud ühiskonna tulemus ja riikidevahelise koostööta pole võimalik neid vähkkasvajana oma siirdeid ajavaid bandesid välja juurida.

Varem oli Euroopas tavapärane, et kui näiteks mõni kohtunik soovis oma välismaisele kolleegilegi järelepärimist teha, nägi see kohmakas ahel välja umbes järgmine: kohtunik – prokurör – peaprokurör – justiitsministeerium – lähteriigi välisministeerium – uurimisaluse maa välisministeerium – sama maa justiitsministeerium ja siis lõpuks soovitud kohtunik, kelleni sooviti jõuda.

Muidugi jahvatasid säärased veskid äärmiselt aeglaselt ja tänapäevast piiriülest kuritegevust on nõnda raske tõkestada. Seepärast võib edusammude üle selles vallas Euroopa Liidu kodanikena vaid rõõmustada, kuna igasugu päriselu Saša Belõidel ja nende ahvijatel on elu tunduvalt keerulisemaks muudetud, kui ta seda veel mõni aeg tagasi oli.