Aarne Mäe: eraomand on püha, aga meri kuulub kõigile

Aarne Mäe. Foto: Lääne-Viru maavalitsus

Baltoscandal 2004. aastal jääb Mari rahvusliku draamateatri direktorile Vladimir Aktanajevile igaveseks meelde, sest ta nägi esimest korda elus merd.

«Näe, seal ta on!» hüüatas Aktanajev, kui meri mändide vahelt paistma hakkas. Ootusärevus kasvas rannateel veelgi ning kui sugulasrahva esindaja Uuralite veerelt tuulisel Karepa rannal külma merevette astus, jäi ta lummatult jõllitama: «Selline suur ja elus, selline avarus…» Seepeale võttis Aktanajev kingad jalast ning tormas ülikonnas lainetesse.

Lääne-Virumaal Pedasaares ilmus läinud nädalal senisele rannaskäijate parkimisalale üleöö puidust silt «Eramaa». Selles polegi midagi ebatavalist – kes vähegi suvel ringi sõitnud, on näinud selliseid silte kümneid, isegi sadu. Nende siltide valmistamisel on loovalt improviseeritud, enamasti on oldud ähvardavad, aga on nähtud ka sõbralikke.

Sageli ei teagi, milliseid konkreetseid piiranguid see või teine märk peab meile seadma – kas võib sealt siiski ohutult edasi minna, võttes vaid teadmiseks, et riigimaa läheb selles kohas sujuvalt üle eraomandiks, või saab kohe soolalaengu tagumikku.

Ebatavaline on siin aga tõik, et Pedassaares ilmus märk just sellele kohale, kust ümberkaudsed inimesed aastakümneid randa harjunud käima. Vald oli sinna suisa parklat tähistava liiklusmärgi püstitanud ja prügikastid pannud. Üldkäidavas rannas on olemas ka päästerõngas ja korralik käimla.

Aga maaomanik teeb seda, mis on tema õigus. Nüüd peavad vallajuhid hakkama nuputama, kustkaudu rahvas mere äärde suunata. Eraomand on püha. Aga meri kuulub kõigile. Isegi marilasele.

Eesti pole Marimaa. Eesti on mereriik. Ent meilgi puudus pikalt merelkäimise kultuur. Nüüd on asjad muutunud. Kui Võsule kohalikele rannakaluritele sadam ehitati, ei osanud keegi arvata, et kaikohtadest jääb puudu. Tänu sadamale hakkasid kohalikud mehed endale paate ostma. Sealhulgas üsna uhkeid.

Minuvanused teavad, et meie noorusajal pidi näiteks Võsule ujuma minnes pass kaasas olema. Mööda romantilist rannaäärset teed aga ei tohtinud üldse sõita – seal asus valveputka ja tõkkepuu taga keelutsoon Võsult Rutjani välja, sest vahepeale jäi punaarmee lennuväli.

1986. aastal käisin ma koolipoisina Viru-Nigula sovhoosis traktoriga kartulivagusid lahti ajamas. Ühel õhtul tulime piigadega kohalikust rahvamajast diskolt, hiilisime töökoja hoovi ning tüdrukud lükkasid traktorid käima, et neid koju sõidutataks. Kell oli kaugelt üle südaöö, kui Mahu rannas asuva majutuskoha poole töristasime. Aga unerahu asemel pidime aru andma kordonis.

See maa ei olnud eramaa, see oli meie isamaa. Aga meie ei olnud selle peremehed.

Meie jaoks – siinse raudse eesriide taga – lõhnas vabaduse järele merekivide vahelt leitud välismaine kilekotitükike või randa uhutud Soome piimapakk.