Ahto Lobjakas: Liibanoni seitse

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Seitse Liibanonis röövitud jalgratturit on kadunud 24. päeva. Olukord, nagu seda nimetaksid ameeriklased, on jõudnud faasi, kus tähelepanu hakkab hajuma.

Avalikkuse huvi raugeb, valitsusel on muid muresid. Juba on pudenenud vihje, et Eesti diplomaadid ei jää piirkonda igaveseks. Unustamine on loomulik. Unustamisel on oma funktsioon.

Unustamine on lihtsama vastupanu tee. Kuid Liibanoni seitse on Eesti riigile liiga tähtsad, et seda teed minna.

Kaalul on väga palju: riigi suhe kodanikesse, kodanike suhe maailma, riigi enda koht maailmas. Need on kõik teemad, mille ajalukku kirjutatakse praegu uusi peatükke. Riik on meil noor.

Sel on palju sektoreid, aga puudub see sektor, mis seisaks iga ilmaga plakateid kandes ja küünlaid põletades Islandi väljakul, Stenbocki maja ja presidendilossi ees. Riik on meil öövaht.

Mitmes mõttes edukas öövaht, poliitilised ja majanduslikud plaanid on täidetud ja ületatud. Aga riigil on ka päevatöö. Riik peab hoolitsema selle eest, et öösiti midagi valvata oleks. Et oleks ühist hoolt ja kuulumistunnet. Meil puudub ikka tõlge inglise «the common weal» jaoks, kus ühise heaolu taga heiastub ühine heaolu.

On väga oluline, et riik ei laseks Liibanoni kriisis härjal sarvist ega jätaks oma kodanikke ilma hooleks. Seitse on väikesele rahvale suur arv. Meie kriis võib kesta kuid, võib-olla aastaid.

Liibanonis rööviti 1982–1992 ligi sada välismaalast. Hukkusid väga vähesed, aga oli neid, kes ootasid vabanemist enam kui viis aastat. Nagu praegu, oli siis tegemist suure mänguga, kus variorganisatsioonide taga oli Hezbollah ja viimase taga omakorda Iraan ja Süüria.

See on väga suur poliitika, Eesti jaoks uus, kuid selles on tal nüüd laual väga suur panus. Riigilt ei tohi oodata liiga palju, aga vähim, mida nõuda tuleb, on see, et ta ei tohi loobuda püüdmast. Püüda tuleb igal rindel ja püüdmist peab näha olema, rituaalselt. Rituaal ei luba unustada.

Liibanoni seitse on osa Eesti riigist ja tema valikutest ning sellisena riigi kaitsta. Riik vastutab nende eest – muu kõrval kahe kaitsekulude SKT-protsendiga. Seda igal mõeldaval rindel. President Lennart Meri näiteks oli geniaalne väljaspool raame mõtleja.

Oleks kurb, kui mais aset leidev Lennart Meri nimeline julgeolekukonverents – sama kahe protsendi toita – jääks abstraktset küünarnukitunnet vahetavate pingviinide paraadiks.

Päevakorras seisva hajusa «Laiema Lähis-Ida» asemel võiks koguneva ajupotentsiaali suunata Eesti valikuile regioonis Liibanoni seitsme valguses.