:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2008/03/17/27029t1h5bae.jpg)
Telefon mu töölaual oli eile taas üsna punane. Helistajad olid valdavalt vanemaealised inimesed Lõuna-Eestist ja küsimus valdavalt üks: «Miks mu televiisor tumm on?»
Neeme Korv: sõpra tuntakse hädas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb tunnistada, et inimeste mure oli üllatav, sest telepildi kadumise põhjusest teavitati juba üsna ammu. Nimelt tuli Valgjärve saatja piirkonnas elavatel inimestel seoses sageduste muutumisega teha oma digiboksides või -telerites uus kanaliotsing.
Kuid 100 000 inimese hulgas, keda muutus arvatavalt puudutas, leidus kindlasti tuhandeid, kellele digiboksi menüüsüsteem üle jõu käib. Ja abistavat internetti, nagu üks härra mulle veendunult selgeks tegi, ei kasuta pidevalt kaugeltki nii paljud, kui näha sellelt klantspildilt, mida e-Eestist maalitakse.
Pole mõeldav, et riik pakuks ümberseadistamiseks teenust. Niisugusel juhul saab loota vaid kodanikuühiskonnale. Ses osas oli eriti kurb ühe proua käest kuulda, et häälestamiseks tuleb tal (jälle!) kutsuda koju «hea inimene », kes abi eest raha küsib.
Olukorras, kus (digi)lõhed on ühiskonnas teadvustatud, peaks meil siiski leiduma piisavalt empaatiavõimet ja südametunnistust, et ligimest aidata ka ilma paari nupuvajutuse eest tasu kasseerimata.