Erkki Bahovski: Trumpi doktriin? Tänan, ei

Erkki Bahovski Foto: Erakogu

Kongressi sanktsioonidega Venemaa vastu leiab kinnitust väide, et president Donald Trump ei saa ajada sellist välispoliitikat, nagu talle meeldiks, vaid et rahvusvaheline kontekst paneb ta kindlatesse raamidesse.

Rahvusvaheline kontekst tähendab siin USA huve ja prestiiži. USA huvides ei ole Venemaale järele anda ega sattuda Euroopaga vaenujalale. Diilid Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ei tule seega kõne alla.

Kuid ehk oleks paslik meenutada Trumpi valimiskampaania ja tema ametiaja alguses öeldut – kokkuvõtvalt oli see midagi sellist, et eelmise presidendi Barack Obamaga läksid USA-Vene suhted halvaks, aga tema, Donald Trump, muudab need jälle heaks. Meenutagem ka Vene Riigiduuma reaktsiooni Trumpi valimisvõidule: aplaus püsti seistes.

Milline on olukord praegu? Trumpi allkirjastatud Kongressi sanktsioonid Venemaa vastu on saanud seaduse jõu. Sanktsioonide eiramine tähendab järelikult seadusrikkumist. Putin on teatanud kokku 755 USA diplomaadi ja tehnilise personali maalt väljasaatmisest või nendega töösuhte lõpetamisest. Lisaks saadavad ameeriklased enne Zapad-õppusi siiakanti lisavägesid. Kas Obama ajal oli midagi sellist?

Trump kirjutaski sanktsioonidele alla pika hambaga, mõistes, et tema välispoliitilised valikud jäävad seaduse jõu omandanud sanktsioonide tõttu väiksemaks. Ent nipp on selles, et sanktsioonid ei puudutanud üksnes Venemaad. Ühte paketti olid kavalad kongresmenid pannud kokku peale Venemaa veel Iraani ja Põhja-Korea. Viimased kaks on USAs aga selgelt omandanud paaria staatuse.

USA prestiižil on samuti siin oma roll mängida. Võibolla kõik ei mäleta õhustikku pärast 9/11, aga et mina töötasin samas väljaandes, kus ma neid ridu praegu kirjutan, mäletan mina väga hästi. Ja üks selle õhustiku mõtteid oli, et USA on supervõim ning peab midagi oma prestiiži nimel ette võtma. Järgnes Afganistani pommitamine. Võime ju vaielda, kas see oli õige samm või mitte, aga USA prestiiž oli saanud kannatada ja mittemidagitegemine oleks seda prestiiži veelgi alla viinud.

Nüüd, kus ilmnevad tõendid Venemaa osaluse kohta USA valimiskampaanias, on selge, et ameeriklased ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas Moskva nendega manipuleerib. Midagi tuli teha ja tehtigi. Liiatigi kestab veel uurimine Trumpi lähikondlaste väidetava sehkendamise asjus venelastega.

See, et Trump&Co praegu välispoliitiliselt tõmbleb, on seotud mõistagi asjaoluga, et Valges Majas endas toimub praegu midagi odava vodevilli sarnast, kus ametis ollakse näiteks kümme päeva, aga ka sellega, et riigidepartemang on lihtsalt mehitamata. Riigisekretär Rex Tillersonil pole piisavalt alluvaid, et üldse mingit välispoliitikat teha.

Praktilist külge ei toeta paraku aga ka teoreetiline. Viimases ajakirja Foreign Affairs numbris kirjutab valimised kaotanud asepresidendikandidaat Tim Kaine, et USA vajab 21. sajandil oma uut Trumani doktriini. Reaktsioonid igapäevastele sündmustele ei ole mõtestatud välispoliitika.

Muidugi oli Trumani doktriinil ka oma hädasid: selle tõttu sai Ameerika endale kaela Vietnami sõja, kuid vähemalt oli olemas strateegia, mille kaudu sai maailma vaadata. Praegu seda pole ja Trumpil puudub paljude asjatundjate arvates üldse huvi maailma asjade vastu, sest ta ei loe raamatuid, artikleid ega ka luure briifinguid, mis ometi on USA-suguse riigi juhtimiseks hädavajalik. Strateegia aga ei sobi kokku ka diilidega, mis Trumpile kui ärimehele tundub väga õige tee probleemide lahendamiseks.