Mihkel Mutt: kohalikud valimised, mitte kohalikud matused

Mihkel Mutt Foto: Erlend Štaub

Valima minema peab, aga seda võiks siiski võtta lahedalt, kirjutab Mihkel Mutt lähenevatest kohalikest valimistest.

Puutusin hiljuti kokku ühe vallavanemaga, rääkisime maast ja ilmast. Viie minuti järel oli selge, et tubli inimene ja õige isik oma ametikohale. Ei küsinud tema poliitilist kuuluvust. Alles päris ürituse lõpus, kui jutt läks sügisestele valimstele, selgus, et ta on erakonnast, mida paljud mu tuttavad on harjunud kiruma. Tundsin hinges kergendust, et ma polnud jutu käigus selle erakonna kohta mingit vihjet teinud.

Mida aeg edasi, seda raskem on midagi üldistavat väita, kogu aeg tuleb täpsustada ja teha mööndusi. Tahaks näiteks mõne väljaande kohta öelda, et «teie võiksite küll oma saastalehe kinni panna», aga ei saa, sest kohe meenub, et seal töötab ka mõni aus, hea ja isegi andekas ajakirjanik.

Mõni säärane leidub ju kõikjal (kusagil tuleb elatist teenida). Kuigi toimetuses võivad olla sisepinged, koondutakse võõra näpuga näitamise vastu instinktiivselt. See on esprit de corps, mundriau ja kambavaimu sulam, mida leidub enamikus organisatsioonides.

Sama lugu on kõrgkoolidega. Tahaks mõne kohta öelda, et «teie võiksite küll oma poe kinni panna», sest moodsatest nõidusõpetustest, mida seal noortesse süstitakse, pole Eestile ega maailmale mingit kasu. Aga kohe meenub, et samas koolis käivad loenguid lugemas ka targad inimesed, mõned su enda vanad tuttavad, ja tahtmatult solvaksid neidki.

Ka igas parteis (kuigi mitte kõigis võrdselt) on arukaid, võimekaid ja ausaid inimesi (jah, isegi selles parteis, mille nime ei saa ütelda).

Eelnevaga seostub teine tähelepanek. Nõukogude ajal jälgis mitu mu tuttavat teleri vahendusel Soome välispoliitikat. Neil oli poliitiline kirg, aga nad ei saanud seda rahuldada päriselt ega pealtvaatajana, sest Eestis polnud tõelist poliitikat, vaid kubermanguametnike intriigid.

Viimasel ajal on mulle taas tunduma hakanud, et võõras on põnevam. Vähemasti on selgus suurem. Näiteks Prantsuse, Saksa või Briti valimistel (niihästi parlamendi kui ka kohalikel) ma teaksin, mille pärast kelle poolt hääletada. Eestis on see raskem, sest uued tegijad on mitmes suhtes väga – kuidas öeldagi – ambivalentsed ja ka vanad ei ole enam need, mis nad kunagi olid.

Jah, aga kolme kuu pärast on valimised. Huvitav on jälgida sel puhul avalduvaid hoiakuid. Ilmselt on varasemast rohkem neid, kes löövad käega, kuulutades, et «enam pole kedagi valida», ja jätavad minemata.

Siis on neid, kes raiuvad, et tuleb minna kõige kiuste, et minemata jätmine on hoopis hull jne.

Tõenäoselt pooled lähevadki valima, aga kiretult, umbes nii, nagu sorteeritakse prügi: biolagunevad ühte, klaastaara teise jne. (Pärast seda hingab asjaosaline kergendatult, sest käitus tsiviliseeritud normide kohaselt.)

Ma arvan ka, et minema peaks, aga et seda tuleks võtta lahedamalt. Kohalikud valimised peaksid toimuma rõõmsa elevuse tähe all, mitte ulgumise ja hammaste kiristamisega. «Proovime, näis, mis seekord välja tuleb!» Sest ega midagi väga hullu enam juhtuda ei saa.

Ühelt poolt on valimised muidugi tähtsad, aga teiselt poolt – mitte üleliia. Üldse, mida tugevam on ühiskond, seda vähem on vaja valitsemist selle endisaegses tähenduses. Kui inimesed peaksid päevikuid, kuhu tähendaksid üles oma soovid, saavutused ja elukäänud, siis nad näeksid, et enne ja pärast valimisi ei ole muutused kunagi mäekõrgused, vähemasti rahuajal mitte.

Muutused kahtlemata toimuvad, aga me ei saa teada, kas need poleks toimunud ka teistsuguse valimistulemuse korral. Mis peamine: ükski erakond ei pane naisi rohkem sünnitama ega hoia noori Eestis jõuga kinni. See teadmine on nukraks tegev, ent samas ka vabastav.

Viimasel ajal on lugeda emotsionaalseid väljaütlemisi kogu meie poliitikaelu kohta. Ma respekteerin vastavat tunnet, aga ei poolda pakutud soovitusi.

Pole usku meie valimissüsteemi ringi tegemisse. See võib midagi natuke muuta, aga ei too murrangut peamises, st inimeste üldises ühiskondlikus angažeerituses. Selle jaoks on parim aeg möödas. Samas pole võimu võõrandumine Eestis midagi erakordset, vaid täitsa normaalsel lääne keskmisel tasemel. Meelt heitma võib see panna mõnda, kel veel meeles öölaulupidudeaegne joovastus. Aga emotsionaalne pingestatus ei kesta kunagi igavesti.

Parteidega on nagu traditsioonilise abieluga. Esimese hooga tundub, et nad on ajale jalgu jäänud. Tõsi, nad pole suutnud lõimida muutuva elu kõiki uusi tahke ja suhteid. Samas pole keegi nende asemele midagi paremat välja mõelnud (kuigi seda on üritatud), nii et tuleb ikkagi püüda need vanad asjad võimalikult töökorras hoida.

Erakondi pole vaja kaotada, aga neile on vaja suuremat konkurentsi väljastpoolt. Kodanikuühendusi ja survegruppe peaks olema rohkem, nad peaksid olema enesekindlamad, kiiremad ja paindlikumad.

Mitmekesisus on käsusõna. Tunnistan, et mulle meeldivad valimisliidud kui asjad iseeneses. Nendega on lihtsalt lõbusam.

Öeldakse, et valitsusliidud ei vastuta pikemas perspektiivis, erakond aga vastutab. See on õige, aga teoorias. Praktikas on poliitiline ajalugu protsess ja sageli lõikab mingi poliitika vilju, nii häid kui ka halbu, hoopis too seltskond, kes seda ise ei alganud. (Sellest ka pidevad õiendused, et ühele või teisele edusammule või nurjumisele pandi alus eelmise valitsuse poliitikaga – aga keda see teadmine enam kotib?!)

Peamine on aga see, et üldine mälu lühenemine avaldub ka siin, valija ei tunne eriti huvi, mida keegi varem tegi, kõik istuksid nagu poliitilises teatris, kus tähtis on see, mis parajasti laval toimub. Seevastu kohalikul tasandil ja eelkõige väiksemates kohtades püsivad inimeste teod natuke kauem valijate mälus (võin seda maakonnalinna näite najal isiklikust kogemusest väita).

Võib ka arvata, et «parteilaste ja parteitute blokis» (mis nostalgiline väljend!) on vastastikune kontroll tugevam ning pole võimalik mingit asja nii lihtsalt kinni mätsida kui üksnes oma jopede vahel.

Olnuks loogiline, et kui hakkas selguma, et jäme ots võib minna valimisliitude kätte, oleksid parteid üritanud oma esindajaid nendesse suruda. Selmet liite hurjutada ja oma ideelise eralduspuhtuse joont rõhutada, oleks pidanud neisse infiltreeruma. Sügisel ongi huvitav teha uute omavalitsuste koosseisude najal statistikat, mis erakonnad olid ses suhtes kõige ettenägelikumad. 

P.S. Mul tekivad ajuti paralleelid spordiga. Näeme, kuidas erafirmad peavad ülal terveid võistkondi. Miks ei võiks nad parteid oma hõlma alla võtta? Reform võitleks Selveri all, sotsid oleks Rimi ja Keskerakond Maxima omad, EKRE võiks kuuluda Grossi Toidukaupadele, rohelised oleks Biomarket jne.