Mihkel Kangur ja Rainer Vakra: Tallinna tark rohelus saagu Euroopale eeskujuks

Tallinna kesklinn Foto: Peeter Langovits

Roheline, inimsõbralik ja kogukondlik linn – see on Tallinna tulevik, kirjutavad Eesti Geograafia Seltsi president Mihkel Kangur ja riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra (SDE).

Eestlased on ikka unistanud oma majast metsa servas. See on igati loomulik, sest loodus pakub kosutust ja parandab elukvaliteeti. Ent - ka linnas on võimalik luua elukeskkond, kus saab lihtsalt, ilma suurema vaevata olla looduse keskel, loodusega seotud. Põhjamaades ja Lääne-Euroopas tehtud mitmed uuringud kinnitavad, et looduslähedane keskkond linnas tõstab elanike heaolu. 

Euroopa rohelise pealinna valiku üheks oluliseks kriteeriumiks ongi ligipääsetavus loodusele ehk see, kui suur osa elanikkonnast elab kuni 300 m kaugusel mõnest suuremast rohealast. Samas pole iga roheline plats veel roheala. Ökoloogias nimetatakse pidevalt niidetavaid muruplatse rohelisteks kõrbeteks, kuna elurikkus neis võib olla madalam kui mõnes kuivas liivakõrbes. Seetõttu jäetakse parkidesse metsikumaid osasid, kus saavad rahus pesitseda linnud ning kus leiavad endale elupaiga putukad ja pisiimetajad.

Tallinnal on head eeldused olla Euroopa kõige rohelisem pealinn, kuid praegune linnavalitsus pole suutnud kahel korral seda sihti saavutada. Lati alt läbijooksmise põhjuseks on see, et puud ja autod ei saa olla korraga samas kohas. Tallinna tänane liikluskorraldus laiendab aga autode ruumi, mistõttu on viimastel aastatel pidevalt vähenenud rohealade osakaal ja suurenenud kõvakattega alade osakaal. Küsimus pole ju sugugi ainult selles, et nii jääb võitmata rohelise pealinna tiitel, vaid nii jäävad tagaplaanile enamike linlaste igapäevased vajadused. Muu maailma kogemus tõestab: autokesksed lahendused viivad probleemide süvenemisele. 

Seetõttu on autostunud suurlinnad asunud otsima lahendusi autoliikluse sujuvamaks muutmiseks. Näiteks Euroopa roheline pealinn aastal 2012, Hispaanias asuv Vitoria-Gasteiz muutis kesklinna läbiva neljarealise tee sisuliselt ühesuunaliseks, laiendades roheala ning jalakäijate tsoone. Selle tulemusena lõid õitsele peatänava ääres asuvad väikesed poed ja kohvikud, tänavad täitusid üha enam inimestega ning kesklinn muutus uuesti elukohaks. Kõigest sellest innustatuna asuti roheliste tänavate võrku veelgi laiendama. Üllatusena muutus ka autoga kesklinnast läbi sõitmine kiiremaks.  

Sarnaselt läheneb linnaruumi ümbermõtestamisele Ottawa. Kanada pealinn lähtub iga uue tänava rekonstrueerimisel põhimõttest: esiteks jalakäija, siis jalgrattur, seejärel ühistransport ning viimasena auto. Ka Ottawat kummitas varem probleem, kus linnasüda sureb tööpäeva lõpus välja ning klaasist ja betoonist kanjonites valitseb elutu vaikus. Elu aitas kesklinna tagasi tuua ka uute haljasalade loomine.

Autost sõltuvatele kaaskodanikele võib tunduda taoline lähenemine ahistav, kuid tegelikult on tulemus vastupidine. Iga lisanduv jalakäija ja iga jalgrattur vähendab liikluskeerises olevate autode arvu. Mida rohkem inimesi loobub autost, seda kergem on neil, kes ilma autota ei saa. Linnale on odavam hallata jalakäijatele mõeldud tänavaid ja kergliiklusteid, mis jätab rohkem vahendeid tänavaaukude toimetulekuks. Seega võiksid just autokasutajad olla huvitatud linna rohelisemaks muutmisest. 

Roheline elukeskkond pole oluline mitte ainult meie tervisele, heaolule ja majandustegevusele, vaid ka julgeolekule ja turvatundele. Kui vaadelda kliimamuutusi ja nende mõjude prognoose, siis ei pea me mitte niivõrd kartma, et meri hakkab uputama, vaid pigem ohustavad meid paduvihmade poolt põhjustatud üleujutused ning põuaperioodid.

On selge, et linnas, millest järjest suurem osa läheb kõvakatte – asfaldi, betooni, tsemendi – alla, on ekstreemseid olusid raskem üle elada. Seetõttu tuleb mõelda sellele, kuidas linn saaks vastandlikke olusid paremini taluda. Teised sarnaste muredega tegelevad linnad on pöördunud looduslähedaste lahenduste otsimise suunas.

Puuderikkad linnatänavad pakuvad varju lõõskava päikese eest, mahendavad tuule kiirust ja aeglustavad vee jõudmist tänavatele. Tänavatele rajatud taimestikuga kaetud aladele, nn kunstlikele  märgaladele, saab vett juhtida siis, kui sadeveetorustikud ei suuda enam liigvett vastu võtta. Uute lahenduste rajamine ja puude kasvamine võtab aega, mistõttu tuleb juba praegu alustada.

Luues linnasüdamesse elukeskkonna, mis pakub linnalikke mugavusi koos loodusläheduse ja mõnede maaelu võludega, vähendame me valglinnastumise survet, mis omakorda lihtsustab inimeste igapäevast logistikat.  

Linnavõimu ülesandeks pole ju laiendada autosõidu võimalusi, vaid tagada, et inimeste vajadused oleksid lihtsalt ja mugavalt kaetud, aidata kaasa sellele, et nad oleksid oma eluga rahul. Põhjamaade, aga ka teiste riikide suurlinnade kogemused näitavad, et õnnelikumad inimesed elavad neis piirkondades, kus linn on kujundanud elamuehitust viisil, mis ei lase tekkida segregatsioonil, varanduslikul kihistumisel. Sel põhjusel luuakse elamupiirkondi, kus elavad kõrvuti majanduslikult heal järjel inimesed ja need, kes vajavad kogukonna tuge.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vähendada märkimisväärselt hoonete energiakulu. Kuna Eestis napib veel energiatõhusate hoonete ehitamise kogemust, on meil riskid kõrgemad ja valmiolek seatud sihti täita madal. Linn saab siinkohal olla turgu kujundava mõjuga.

Näiteks Austria kerkis juhtivaks passiivmajade ehitajaks tänu sellele, et sealsed omavalitsused asusid paarkümmend aastat tagasi neid aktiivselt tellima n-ö munitsipaalmajadeks. See samm aitas kaasa tehnoloogia arengule, tekitas odavamaid elamispindu ning tagas parema elukvaliteedi nõrgematele. Ka Tallinnal on võimalus koostöös kinnisvaraarendajatega võtta sarnane roll ning toetada Eestile sobivate energiatõhusate tehnoloogiate arendamist.