Maris Ojamuru: riigifirmad panustagu läbimõeldult ühiskonna arengusse

Maris Ojamuru. Foto: Erakogu

Ettevõtted peavad oma sponsorluse ja toetustegevuse paremini läbi mõtlema, kirjutab Sustinere partner Maris Ojamuru.

Ettevõtte sponsorlus ja toetustegevus on juhtkondades ikka ja jälle tekitanud diskussioone, kas toetada kohalikku saalihokiklubi, viia lastekodusse mänguasju või anda raha hoopis bokserite väljanäitusele. Kahtlemata on igal toetusel oma positiivne mõju, enamasti lühiajaline tugi abivajajale ja andjale hea tunne südames. Küsimärgi all on aga selliste tegevuste pikaajaline väärtus andjale endale ja laiem mõju saajale.

See teema on kirgi kütnud ja küsitavusi tekitanud ka avalikkuses. Nädalapäevad tagasi hakkasid riigiettevõtetele kehtima selged piirangud toetuste ja annetuste tegemisel. Nüüdsest tohivad riigi äriühingud maksta toetusi vaid oma valdkonna arendus- ja teadustegevuseks kuni 0,5 protsendi ulatuses iseenda kolme eelneva aasta kasumist.

Kas sellest võidab riigifirmade juhtimiskultuur ja tulemuslikkus, parem kultuuri, spordi ja hariduse toetamine või hoopis riigieelarve, seda näitab aeg. Igal juhul on see samm läbipaistvuse ja mõtestatud toetustegevuse poole.

Loodetavasti ei unustatud aga seadusemuudatust sõnastades sisuliselt olulisemat poolt: toetustegevuse ülesanne peab olema äristrateegia elluviimisele kaasa aitamine. Kui see unustada, siis võib juhtuda, et uue reegli peamine muutus on senise toetusraha tõstmine turunduseelarvesse ja sisuliselt samas vaimus jätkamine.

Maailmas on erasektoris tavapärane, et enne ühiskondlike projektide otsuste tegemist analüüsitakse, millist püsivat mõju see ühiskonnas looks ning kuidas tooks ettevõttele endale rohkem tagasi, kui suudab logo «all paremas nurgas».

Esiteks peaks ka Eesti riigifirmade (ja tegelikult ka eraettevõtete) omanikke huvitama, et toetustegevuse valikutele eelneksid vastused strateegilistele küsimustele: mida võidavad sellest meie töötajad ja kliendid, tootearendus, suhted oluliste huvigruppidega ja tegevuskeskkond laiemalt?

On tavaline, et ettevõttesse tooteid ja teenuseid ostes võrreldakse hinnapakkumisi, uuritakse toote kvaliteeti ja teenusepakkuja tausta. Samas on toetustegevusega seotud raha ning aja jagamine enamasti juhuslik. Ometigi räägitakse juba aastaid SROIst (social return on investment).

Bostoni Ülikooli 20 aasta vältel tehtud uuringud kinnitavad, et teadlik toetustegevuse juhtimine tõstab peaaegu alati töötajate pühendumust ja brändi usaldusväärsust turul. Alahinnata ei saa ka väiksemat konfliktide ja mainekahju riski, mida toetustegevusega loodavad lähedasemad suhted avalike huvigruppidega kaasa toovad.

Teiseks võiks Eestis teha põhimõttelise otsuse, et osa (riigi)ettevõtete toetusrahast investeeritakse ettevõtte tegevusvaldkonda puudutava ja mõjutava ühiskondliku valukoha lahendamisesse. Eestiski Heateo SA juba testitud ühiskondliku mõju osakute mudelis (Social Impact Bond) tuvastatakse mõni riigile oluline probleem ning selle lahendamiseks valitud mudeli elluviimiseks vajaliku raha ja aja investeerib ettevõte, mitte riik. Kui lahendus toimib (st probleem laheneb või leeveneb), saab riik töötava süsteemi endale, makstes investorile raha intressiga tagasi.

Nii saaks riigiettevõtted anda jõulise tõuke uute lahenduste piloteerimiseks sama raha eest korduvalt ja korduvalt. Euroraha lõpp paistab ja riik vajab ressursse, et testida sotsiaal-, haridus-, keskkonna- ja muude programmide mõju. Riigifirmad saaksid olla eeskujuks ja garantiiks erainvestoritele, arendada iseenda tegevuskeskkonda mõtestatult ning kasutada toetusraha reaalse mõju loomiseks.