Ahto Lobjakas: milleks meile laulupidu?

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti vasem- ja parempoolsuse üle diskuteerijad on ajast mitu põlvkonda maha jäänud, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.

Sellesuvine ühiskondlik arutelu eesti ajakirjanduses meenutab doominomängu veneaegse magala hoovis. Väikest arvu mõttejuppe kombineeritakse aegatapva rutiinsusega. Aeg on ühe jalaga pidama jäänud 1989. aastasse (mh öölaulupeod), teisega 1867. aastasse, kui Eestis taotleti Venemaa kindralkubernerilt luba esimese üldlaulupeo pidamiseks ja Karl Marx avaldas Londonis «Kapitali» esimese köite. Vastamisi on «parempoolsed» ja «vasakpoolsed» või lihtsalt valged ja punased.

«Paremal» on need, kes ei taha uut ja vanast lahkuda. Uue-hirm ja vana-arm pole tingimata ükssama (vastav murdejoon jookseb läbi poliitikast, kus EKRE on tunduvalt neokonservatiivsem jõud kui IRL).

«Vasakul» asuvad need, kes «parempoolsete» juttu lugenuna on ehmatanud end tundesse, et sellises Eestis me juba elamegi. «Parempoolsed» paistavad «natsidena» ning parim töötav vastumürk neile näib (loogiliselt, kui ka lootusetult anakronistlikult) mingit sorti «antifa(šism)». «Parempoolsed» omakorda hakkavad (iseenesest ka loogiliselt) selle jutu taga nägema Marxi kõrvu.

Kaugemalt vaadates on see kõik ahistoristlik jama. Hitleril oleks piinlik eesti «parempoolsete» ja Stalinil eesti «vasakpoolsete» pärast. Muutustesse suhtumise kohta ei ütle mõisted «natsid» ja «marksism» mitte midagi. Muutuste juured on liberalismis. Osa «parempoolseist» üritab seda olma oma dualistlikku maailmapilti sobitada, lisades liberalismile eesliite «vasak-». Samamoodi teevad «vasakpoolsed» liberalismi enda jaoks mõistetavaks eesliite abil «neo-».

Klassikaline liberalism, millest jutt käib, on samas lihtsalt meie euroopaliku õigusriigi tõmmis ajas. Alguse sai ta Inglismaa ajaloo hämaruses ning tema ots kaob tulevikku. See, mida teame, on, et lääne tsivilisatsiooni loogika järgi on meie järglastel meist suurem vabadus oma elu ise kujundada. Nagu meie ise saame korraldada oma elu kui vabamalt, kui said meie vanemad. See seaduspära on loogiline kui matemaatikaülesanne. Kes kogu rehkendust teha ei suuda, sellelt pole keegi midagi röövinud, lihtsalt kooliharidust jääb vajaka.

Muidugi ei puudu komplikatsioonid, nagu elus ikka. Piiride hajumine üleilmastumise käigus on ka majanduslik nähtus. Kapitali koondumine väheste kätte, sellega seotud kriisid, majanduskasvu aeglustumine ja rändevood on probleemid, millel on otsene mõju inimese vabadusele.

Kuid lahendus ei ole eraomandi ja turusuhete asendamine mõne impulsiivse sotsiaalse eksperimendiga, nagu meie aja «kommunistid» näivad uskuvat. Nimelt näivad uskuvat – sest ükskõik, milliseid vigureid joonistaks õhku «vasakpoolse» muud kehaosad, ütleb see tükk, mille küljes suu on, et tegelikult võitleb ta üksikisiku vabaduse nimel. Neokommunistid ei ole (vähemalt Eestis) lugenud ei Marxi ega Leninit (rääkimata Koestlerist) julgemaks koos nendega öelda, et üksikisik on vaid prügikala ajaloo võimsas voolusängis.

«Parempoolseid» saavad sellised postmodernsed piruetid ainult meeleheitele ajada. See, et midagi ei seisa paigal, on vanemate inimeste üks nukramaid refrääne. Meie uuskonservatiivid on bioloogiselt määratluselt reeglina vanavanema ea alguses ja seetõttu tundub muutuste kiirus neile eriti iiveldama ajavalt kaleidoskoopiline.

See asjaolu – ja mitte Sartre või Žižek – on süüdi kurtmises, et oponendid kasutavad liiga pikki sõnu (nt detotaliseerimine) ja liiga kiireid mõtteid (Twitter). Kindlasti vajab rehabiliteerimist Sartre, kellest ühe «parempoolse» mõistus 31. juuli Postimehes üle ei käinud (vt Hardo Pajula, «Kommunistide keelerööv», PM 31.07).

Sartre’i tudeerimine inglise keele vahendusel ei saagi kerge olla. Kõik aga, mida Sartre mõtles lehes osundatud lõigus «totaalsusest», oli, et inimene tahab endale kõike allutada ka siis, kui jumal (või muud sarnane autoriteet) teda enam selleks ei sunni.

Samas need «parempoolsed», kes Sartre’i ja minupärast Žižekiga – meie põhiseaduslikku korda toestavast liberalismi klassikast rääkimata – üldse rinda pista ei suuda, jooksevad debati lati alt läbi. Nendelt tulevad tüüpküsimused stiilis «Kuidas on võimalik üldise hüve üle vaielda, kui see on talupojamõistusele niigi selge?» või «Kuidas on lubatud, et eestimeelsus polegi kogu ühiskondliku debati automaatne lähtepunkt?».

Nagu «vasakpoolsed» ei saa ka «parempoolsed» aru, et meie riigi ülim hüve on isikuvabadused. Kõik muu on põhiseaduslik boonus, võtta või jätta, nagu igaüks meist soovib.

«Eestimeelsus» näiteks on mõtteviisina võimalik niivõrd, kui Eesti riik suudab liitlaste toel tagada oma elanike vabaduse. Isikuvabaduste igapäevaseks garandiks on Euroopa Kohus ja Euroopa Inimõiguste Kohus, mis seisavad meie väärtuste edasise liberaalse arengu eest – sest ajaloole loomulikult pole lõppu tulnud ega tulegi.

Euroopa Liidu aluslepetes sedastatud põhiõigused on Eesti õiguskorra suhtes ülimuslikud. Loomulikult võib Eesti kodanike enamus riigi Exiti korras EList eemaldada ja omast tarkusest mingi uue ühiskonnakorralduse kehtestada. Sel juhul oleksime aga Euroopas üksi ja läänest isoleeritud. Igale Venemaad kartvale «parempoolsele» peaks selline olukord tunduvalt vähem meeldima kui kooseluseadus koos rakendussätetega. 

Küsimus pole ainult julgeolekus. Kogu debati tagant kumab antiintellektualism, mis on eriti tuntav paremal tiival. Kes ei oska lugeda ja kes ei viitsi lugeda – tulemus on üks. Kui «parempoolsed» räägivad Eesti kuulumisest lääne tsivilisatsiooni ja läänega ühiste väärtuste jagamisest, tuleb neil joonduda saksa, briti, prantsuse valgustusmõtlejate järele – mitte vastupidi.

Laulupidu ei puutu tegelikult asjasse, temast on saanud nupp postsovetlikus doominomängus. Mis on traagiline, sest väikese piiripealse Eesti probleemid on reaalsed. Meie riigil ja ühiskonnal tuleb sobituda avanevasse maailma ja avanevale maailmale tuleb leida koht meie ühiskonnas – olgu teemaks põhiõiguste järkjärguline (üha totaalsem) laiendamine, sisseränne, majanduskasv, keskkonnakaitse vms.

Ei «eestimeelsus» ega «mitte-eestimeelsus» ole tõsiseltvõetavad tulevikustrateegiad. Nad on selles rollis kategooriavead. Suurem osa praegusest arutelust on lihtsalt madala intellektuaalsusega sõnasõda, kus sariliputajad seisavad vastamisi kariliputajatega.

Kummagi leerini ei näi jõudvat isegi elementaarne iroonia, et totaliseeriva rahvusluse juured on Hegelis – ehk täpselt samas kohas, kus Marxil (ja Sartre’il). Nii «parempoolsed» kui «vasakpoolsed» võitlevad inimese võõrandumisega, üritades lagunevat ühiskonda taas «terveks» teha. See laev on aga ammu läinud. Need, keda aitavad elada kujundid, peaksid unustama mesilased ja tarud ja mõtlema meist kui võililleebemetest tuules.