Juhtkiri: elu tsitadellis

Foto: Urmas Nemvalts

Muutusteta Keskerakond isolatsioonist välja ei tule

Keskerakonna puhul hakkasid nii poliitikud kui poliitikavaatlejad juba enne tänavukevadisi riigikogu valimisi kasutama sõna «isolatsioon». Selle tsitadelli müürid, mille taha Edgar Savisaare juhitud erakond näikse sulgunud olevat, on paraku partei ja eeskätt selle esimehe kätega laotud.

Suutmatus ja tahtmatus anda avalikkusele selgeid vastuseid mulluses idarahaskandaalis osutus väärtuskonfliktiks, mis on viinud erakonna taas kord teelahkmele. Keskerakonna kaotus riigikogu valimistel oli tegelikult summa summarum märkimisväärselt suurem kui kaotatud kolm saadikukohta.

Erakonnaga sõna otseses mõttes ei arvestatudki kui võimaliku koostööpartneriga või lisati juurde klausel «juhul kui», pidades siin silmas muutusi erakonna juhtimises. Valimiskaotus valimiskaotuseks – riigikogu fraktsiooni suurus eeldaks kummati, et Keskerakond oleks opositsiooni juhtpartei.

Kuid ka siin muudab isolatsioon nad kaotajaks – liidrirolli on selgelt haaramas hoopis sotsiaaldemokraadid eesotsas Sven Mikseriga. Valimiste järel tehtud küsitlused on näidanud sotsiaaldemokraatide toetuse suurenemist.

Ühest küljest saadab sotse endiselt hästi välja mängitud «uue jõu» ja «võitja» kuvand, samal ajal peegeldab nende tugevnev positsioon Keskerakonna seesmist ebastabiilsust. Olgu liider kui tahes karismaatiline, elu tsitadellis tekitab pika peale paratamatult lämbumistunnet ja klaustrofoobiat.

Teisisõnu – õhuvahetuse vajadust tuntakse üha teravamalt ka Keskerakonna sees. Just seda kinnitavad lõppeva nädala uudis ühe nimekama keskerakondlase Kalle Laaneti taandumisest erakonna juhatusest ning sõnumid liikmete lahkumisest parteist.

Erakonna sügiseselt kongressilt võib oodata mõndagi. Muutused teeb paratamatuks vana tõde, et kui mingit logisevat süsteemi ei korrastata ja püütakse seda jõuga töös hoida, hakkab süsteem lõpuks elama oma elu.

Ühiskond tunnetab väga hästi, et tõhus demokraatia vajab ta ka tugevat opositsiooni. Kui poliitilised jõujooned mängitakse teatud kohtades – olgu selleks siis omavalitsus või riik – liiga pikaks ajaks ühe seltskonna kätte, jõuab tulemus varem või hiljem fiaskoni.

Halvemal juhul lõpeb see kas mittemidagitegemise või karistamatuse tundega. Kuid tugev opositsioon ei saa olla saamatu vinguja, kelle seisukohti antakse edasi üksnes läbinähtava plakatliku propaganda vormis.

Tugeva opositsiooni tunnus on võime teha sisulist kriitikat ning süvendada usku, et vajadusel võetakse valitsusvastutus. Keskerakond oma praegusel kujul seda ilmselgelt enam teha ei suuda.