Ivan Makarov: vara on Savisaare üle naerda

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov hoiatab, et Savisaare nimekiri võib olla hoopis kaval manööver, mis aitab Keskerakonnal veelgi tugevdada oma ainuvõimu.

Jaapani sõdur Hiroo Onoda varjas end 30 aastat Filipiinide džunglis, sest ei uskunud, et Teine maailmasõda on läbi. Onoda pidas end komandöriks kuni 1974. aastani, lendlehed ja muud jõupingutused tema veenmiseks keiserliku armee kaotuses olid edutud…

Ka meil Eestis on Hundisilmal juba aastaid redutanud inimene, kes väidab end ikka veel olevat Tallinna linnapea. Heas nõukogude komöödias «Kaukaasia vang» oli mitu praegu Eestis toimuva poliitilise etenduse jaoks aktuaalset elementi. Peategelane Šurik, hullusärk seljas, pöördub valges kitlis mehe poole: «Kas ma võin näha prokuröri?» – «Võite,» vastab arst ja pöördub meditsiiniõe poole: «Kus on meil prokurör?» – «Kuuendas palatis, kus varem oli Napoleon,» vastab õde. Selle lõbusa filmi moraal kõlab aga kohtusaalis Georgi Vitsini kehastatud kohtualuse masuurika suust: «Elagu meie kohus – kõige humaansem kohus maailmas!»

Kindlasti on meie praegune Eesti õigussüsteem, millest Edgar Savisaar ennast juba ammu ametlikult välja kirjutas, nõukogude kohtust veel humaansem – pronksiöö märatsejate ninameestele maksti kogunisti kompensatsiooni ja marodööridelt välja mõistetud kahjutasud on senini laekumata. Korruptiivne rahaline kahju, mille tekitamist omistatakse Savisaarele, on nendest miljonitest ilmselt väiksem ja sellega ei kaasnenud vägivalda, rüüstamisi ega pogromme, nii et pretsedendile tuginedes võib oletada, et Savisaare jaoks on kohtuperspektiivid enam kui roosilised.

On palju räägitud, et staažikas poliitik on ennast narriks teinud, paljud naeravad pisarsilmi, kuid on täiesti võimalik, et naer katkeb, kuid pisarad jäävad voolama. Rohked ennustused, mille järgi kaotab Keskerakond nüüd pealinnas kindlasti ainuvõimu, ei pruugi täituda. Pealtnäha lõhenenud valitsuspartei, mis alandlikult maksab oma kauaaegsele peremehele uskumatuid reparatsioone, võib olla ühtsem, kui praegu arvatakse.

Asi on lihtsas aritmeetikas: Keskerakonna ette on saanud mõnevõrra edumeelsemad ja eestimeelsemad noored ilusad inimesed, peaminister toetab valju häälega NATOt ja on andnud Šoigu fännist ministrile kinga. Loomulikult on Venemaa alluvatest valijate toetus erakonnale langenud, kuid seevastu suurenes eestlaste poolehoid.

Nüüd ongi mõistlik koguda hääled separeeritult, nagu tilli ja kurke, et need pärast koos ühte tünni hapnema panna: Savisaare nimekiri püüab lennult uues Keskerakonna juhatuses pettunud venekeelsete inimeste ja «lalleestlaste» hääled, mis ei lähegi kaduma, kuna kogu valimisliidu mängimine toimuks ju ühe partei raames.

Häälte kogusaak eelmiste kohalike valimistega võrreldes kogunisti suureneks tänu Simsoni-Ratase-Karilaiu juurdevõideldud isamaalisemate eestlaste ja eestimeelsete venelaste häältele. Nii et Keskerakonna ainuvõim võib isegi tugevneda. Ja pangem tähele, et Yana Toom ja Mihhail Kõlvart muutuvad selle «malepartii» tõttu eestlastele mõnevõrra sümpaatsemaks, kuna on praegu «õiges nimistus», ja samas ei kaota nad venekeelsete valijate poolehoidu…

Loomulikult on see vaid üks võimalik sündmuste stsenaarium, sest Savisaar on liiga kogenud ja tark poliitik, et teda nii lihtsalt läbi näha. Ta võib lubada enda üle naerda, ise provotseerides seda vastaste valvsust uinutavat naeru, ja kes naerab viimasena, sellest on veel vara rääkida.

Kindlasti on nii mõnelgi valijal täiesti kõrini, et siiamaani liisitakse valehäbi tundmata kalleid autosid kuluhüvitiste eest sugulastele. Et kurjategija võib tulla otse vanglast tagasi magusale linnatööle. Et riigikogu on seadustanud peibutuspardid valimistel. Et pealinna auklikel tänavatel murduvad autode teljed, sest raha läheb hoopis Keskerakonna tohutule propagandamasinale ja hõredalt liikuvale tasuta ühistranspordile.

Et meil on virelevaid invaliide ja on riikliku tähtsusega invaliide, eriteenetega parteiveterane, kellele määratud hüved on mõõtmatult suuremad nõukogude partei- ja sõjaveteranide, Nõukogude Liidu kangelaste omadest. Et mõnel sörgib ihuarst sabas, teised aga peavad palju kuid arstijärjekorras seisma. Kuid jääb mulje, et sellest nördinud inimesed ei lähe valima, kuna nad veendusid juba, et nende hääl millegipärast ei loe.

Mida siis teha? Eestlased on rahumeelse loomuga ja neil on targematki teha kui tänavatel protestida. Hullemal juhul kurjustatakse foorumites või hakatakse end taas vabaks laulma, kuid ka selle vastu on leiutatud rohi: isegi meie laulupidusid samastatakse nüüd natsismiga, kusjuures seda tehakse Eesti maksumaksjate kulul töötavas meedias TTVst Sirbini, ja seega võib mõni eriti kahtlustav kodanik kogunisti mõelda, et tegemist on riigihankega.

Ent Savisaare üritus elab ja võidab (niikuinii). Kui päeva keskne teleuudiste saade «Aktuaalne kaamera» algab Savisaarega ja jätkub temaga üsna pikalt, siis see loeb. Ta oskas isegi oma füüsilist puuet kasutada relvana oma retoorikas ja vastaste seljatamiseks. Loomulikult mitte päris nii, nagu paljude lapsepõlve lemmikraamatus «Aarete saar», vaid ülekantud tähenduses, seepärast paneks vaevalt et keegi pahaks üht väikest nostalgilist tsitaati.

«Röögatades haaras John Silver puuoksast kinni, kahmas kaenla alt kargu ja heitis selle veidra viskerelva vuhinal läbi õhu. Hämmastava jõuga tabas see õnnetut Tomi just keset selga. Käed haarasid õhku ja ta langes kähisedes maha… Kui oige järgi otsustada, on üsna võimalik, et selgroog hoobilt murdus… Silver, isegi jala ning karguta väle kui ahv, oli silmapilk jaol ja torkas kahel korral noa kuni pidemeni kaitsetusse kehha.»

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.