Siiri Sisask: riigivaenulikud ullikesed ei saa aru, mida tähendab töö

Siiri Sisask. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tänapäeval on esikohal innovatsioon. Teisel motivatsioon. Kolmandal kasumlikkus. Pole sugugi ka vahet, mis järjekorras neid kolme nimetada. Või mõeldagi. Tänapäeval. Ikka viib kõik välja üheni, just nagu kõik teedki viisid kunagi Rooma, kirjutab (irooniliselt) laulja ja muusik Siiri Sisask.

Tsuhh-tsuhh-tsuhh sõidab Eestis rong. Oma mürgitatud rajal. Kesk kihvtitatud põlde. Liblikad, mardikad, nii kodu- kui ka metsmesilased – kõik on keemia tõttu siruli. Uskumatu, aga juletakse veel mõtlematult soovitada mesilinnud kinni panna... Tarudes aga nad ju lämbuvad.

Aga rongil on siiski oma ajagraafik. Kui näha selles head, nagu see iga asja puhul tavaks on saanud, siis jõuavadki inimesed tänu õigeaegsele rongiliiklusele sihtkohta suuremat muret tundmata – inimestel on tänapäeval hea elu. Eesti riik on teinud kõik selleks, et olla heaoluriik.

Nii nagu põldusid, tuleb mürgitada ka rongiteid ja selle ääri. Mürkide tootmine, levitamine ja muu sellega seonduv on tänapäeval oluline majandusharu.

[Hoiatus – iroonia algus]

Aga niiviisi mõeldes tuleb maha võtta ka metsad. See on ju oluline majandusharu. Tuluallikas riigikassale. Seda ei saa unustada. Meie riigikassa kuivaks vastasel juhul kokku. Selge siililegi. Mille najal hakkavad toimetama koolid, lasteaiad või võtkem kas või toetused?

Nii et, kes teeb seadusega lubatud raiemahu maksimumini täis, on meie ühiskonnas igati tunnustust vääriv kodanik. Kuigi arvamust lageraie küsimuses põtradelt, sigadelt, ilvestelt, karudelt, kitsedelt, kährikutelt, huntidelt, rebastelt, jänestelt, lindudelt ja teistelt metsalistelt ei küsi keegi. Neilt ei saagi küsida, nad ju ei kõnele.

Praegu peavad kõik metsa elanikud arvestama sellega, et Eesti metsasid on tarvis suuremas mahus uuendada. Sest metsad on vanad ja haiged, ja mis eriti oluline silmas pidada – raieküpsed!

Pealegi. Nendele on juba piisavalt mõeldud! Neil on oma metsasaared. Seal nad õppigu kambakesi koos hakkama saama. Peavad ometi ju ka nende elus ja olemises mingid arengud toimuma! Tänapäeval. Keda saavad tänapäeval arengud üleüldse külmaks jätta? Isegi jääd Antarktikas mitte.

Nii et siin lihtsalt tuleb arvestada looduse heaperemehelike arengusuundadega, ning kuna inimene ongi looduse kroon, siis võivad metsa elanikud igati inimest ja temast tulevat tarkust loodushoiu küsimuses usaldada.

Muidugi, nii mõnigi Eesti riigi kodanik tunnetab, et midagi laante ja metsade massilise maha võtmise, lindude, loomade ja teiste metsaliikide elupaikade hävitamisega ei ole Eesti riigis nagu päris õigesti.

Nimetagem selliseid inimesi nüüd ja edaspidi ullikesteks. Neil ei ole aimu, mida tähendab loodusest riiklikult hoolimine. Nad ei ole saanud sellealast koolitust, seega pole nende hoiakuis ka midagi tõsiseltvõetavat. Nende jaoks on mets lihtsalt nagu mingi mõnus puhkepaik, seenel ja marjul käimise tavand, lapsepõlves kuuldud haldjalood, või ei-tea-mis-ulmeunistused.

Kusjuures marjul ja seenelgi käimise traditsioonid on ju hääbumas, aga sellest need ullikesed aru saada ei taha. Nii et nad on ühed iganenud arusaamadega inimesed, kes ripuvad vanade tavade küljes nagu tallekesed nisade otsas, oodates, et saaks veel imeda kuskilt, kus raha maksma ei peaks. 

Ullikesed, lühidalt, ei saa aru, mida tähendab töö. Töö metsaga! Olgu siis pealegi sellistega, lillelapsed nagu nad on. Las nad mässavad. Eesti riik on siiski vaba maa. Ka sõnavabadus on siin lubatud. Ja see on suur väärtus. Iseasi muidugi, kas see ullikeste sõnavabaduslik mulin kuidagi ka mõjub või midagi ka saavutab.

Ega see pigem mõju. Taolised emotsionaalsed sõnavõtud, mõtteavaldused, kirjalikudki lootusheietused näitavad kohe üsna otseselt, et inimene, va naiivne, igatseb ikka veel hinges või südames vana head rohelist aega tagasi. No säilitagem ikka mõistus! Ammu on sellised ajad möödas!

Tänapäeval on esikohal innovatsioon. Teisel motivatsioon. Kolmandal kasumlikkus. Pole sugugi ka vahet, mis järjekorras neid kolme nimetada. Või mõeldagi. Tänapäeval. Ikka viib kõik välja üheni, just nagu kõik teedki viisid kunagi Rooma.

Ehkki siinse kirjatüki autori vanaema, Ellen Orav üheksakümne kaheksa aastases väärikas eas ikka veel arvama kippus, et kõik teed vanasti hoopis Järvlepa järve äärde viisid, kuni sovhoos millegipärast kahjuks teed ära rikkus.

Kui nii võtta, kes tahab oma pilti ullikeste tahvlile? Seetõttu, saagem üle oma taakadest. Olgem uuenduslikud ja jäägem ustavaks oma riigile. Nähkem rohkem head eneses ja enda ümber. Ka inimeste puhul, kes kommentaariumides oma aega sisukalt veedavad, uitmõtted on igati teretulnud!

Miks? Sest küllap ongi nii, et suuga suure linna suudavad tehagi pigem need, kes käega kärbsepesa mitte. Ja nii on paraku ka parem. Jäägu kärbsepesad tegemata, sest siis ei ole Eestis enam ka nii palju kärbseid. Kellele meeldiks elada pesata?

[Iroonia lõpp]