Edgar Savisaare lendav tsirkus

Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Savisaare üleeilsete tegemiste ja intervjuude ralliga seoses tuli meelde anekdoot Brežnevist, kes pidi kohtuma välisajakirjanikega, ning tema abilised kirjutasid talle paberile ette küsimuste vastused. Esimene küsimus pidi olema «Kas te saaksite vastata küsimustele?», kuid ajakirjanik jättis selle vahele ja küsis kohe järgmise: «Kuidas on teie tervis, Leonid Iljitš?» – «Saan küll,» vastas Brežnev.

Kremli marasmaatikut on paslik meenutada, sest Savisaare kõigepealt venekeelse Postimehe ajakirjanikule antud päevaintervjuu näitas, kui nukras seisus Eesti poliitika varasem raskekaallane praegu on. Tal oli raskusi ajakirjaniku esitatud küsimuste mõistmisel, millele ta siis midagi kohati arusaamatut vastu pomises. Meenus ka tema aastatagune loeng Moskva ülikoolis, kus Savisaar lõpetas paberilt ühe lause ette veerimise ja asus siis sama lauset algusest lugema. Ja nõnda uuesti ja uuesti. Õnneks oli tema saatjaks toona veetlev blond piiga – kes nüüd Lasnamäe linnaosa juhib –, kes algklasside õpetajatädi kombel näpuga näitas, kuhu Savisaarel tegelikult parajasti järg jäi.

Sellegipoolest tuleb Savisaart tunnustada: ta pidas üleeilse päeva vapralt vastu ning õhtul jätkus teda isegi «Aktuaalsesse kaamerasse», kus ta Rostovis redutava Ukraina ekspresidendi Viktor Janukovõtši kombel teatas, et on endiselt legitiimne.

Palju on kostnud Savisaare endiste kasvandike hädaldamist teemal, millist korvamatut kahju ja vaata et hävingut «Savinova nimekiri» Keskerakonnale toob. See aga on täiesti kõrvaline küsimus. Kogu selle seltskonna võiks vabalt hommepäev tänavale kupatada, nälga nad ikka ei sureks.

Hoopis suuremat kahju teeb Savisaar sügisestele valimistele Tallinnas, määrates ette selle tooni ning muutes kogu asja klounaadiks. Kuidas saab olla tõsiseltvõetav nimekiri, kus valituks saamise nimel rabelevad Neeme Lall, Heimar Lenk, Olga Ivanova ja Urmi Reinde? See on ju sama hea kui valida Disney koomiksitegelaste vahel. Rääkimata Savisaare enda comeback’ist, sest naasta on ta otsustanud farsina.

Sellele tundele aitab kaasa seegi, et ka teised linnapeakandidaadid pole teab mis suuremad asjad. Kunagised miilitsad, Savisaare endised kasvandikud ja käsilased, määrdunud kampsuniga Kristen Michal ning muidugi tsirkusedirektor Savisaar ise. Sellele, et miilitsast ei saa mingit poliitikut, andis möödunud kümnendil teadusliku tõestuse juba Jüri Pihl. Savisaare käsilaste ainus funktsioon oli toimida kollektiivse Savisaarena, ning kui nad seda funktsiooni ei täida, siis on nad nagu liivaterad, kelle nägu ja jutt ei taha meelde jääda. Ning ega neil midagi öelda olegi. Kristen Michal oli võimete poolest Andrus Ansipile vääriline mantlipärija, ent tehes valesid otsuseid ja kuulates halbu nõuandeid, tõmbas ise oma poliitikukarjäärile rasvase kriipsu.

Kuna diskussioonidest asja ei saa, tulekski kogu see sõu võimalikult meelelahutuslikult lavastada. Et plebeidel oleks rohkem tsirkust. Nii võiks debatid lavastada näiteks järgnevalt. Kuskilt metsast tuleks maha saagida mõned männid ning lava peale üles panna. Nende taha võiksid end peita endised miilitsad ja savisaarlased ning Savisaar ise. Siis nad üritaksid üksteise pihta sülitada ja poeksid kohe tüve taha varju, et mitte pihta saada.

See on masendav, kuid umbes sellised valimised seisavadki tallinlastel ees. Muidugi ilma sülje ja mändideta, aga ees on tõeline populistide võidujooks, ehkki 25 taasiseseisvusaasta järel oleksime ära teeninud juba midagi palju sisukamat.