Erkki Bahovski.

FOTO: Toomas Huik.

Lugesin 17. veebruari Maalehest Alo Lõhmuse intervjuud akadeemik Jaan Einastoga. Muu hulgas ütleb lugupeetud akadeemik: «Eesti kultuur pärineb talupojakultuurist. Mis on talumehe, tõelise peremehe funktsioon? Tema peab ise mõtlema, ise otsused tegema, ise vastutama. Kui läheb untsu, siis läheb untsu, aga tema on oma maa peal peremees. Ta ei kannata vaheletorkimist.»


Einasto valutab südant maaelu väljasuremise pärast Eestis – see on ka täiesti arusaadav –, kuid ikkagi jäin mõtlema, miks taas ekspluateeritakse mõistet «talupojakultuur».

Esiteks – eestlaste maalähedust ja justkui neile loomuomaselt maakultuuri sobivaks pidajaile tuleb meenutada, et eestlased olid kuni 1816. ja 1819. aastani pärisorjad, paljuski oma talude külge kinnistatud objektid. See pole olnud eesti rahva tahe elada üksnes maal. Või kas pidas keegi loomulikuks, et eestlaste vaba arengu korral oleks üle 90 protsenti rahvastikust jäänud maale? Selle paljuarmastatud talupojakultuuri sundisid peale baltisaksa mõisnikud, kes toetusid Vene armee relvajõule.

Teiseks – talupojad kui peremehed omal maal? Võimaluse saada peremeheks sai talupoeg alles 1856. aasta talurahvaseadusega, sest 1816. aasta seadus omandi­õigust talle ei andnud. Liivimaal on samad aastaarvud väikeste erinevustega Eestimaast vastavalt 1849 ja 1819. Seega võis tõeline peremehetunne tekkida alles pärast seda, ent küsigem, kas kultuur kui niisugune juurdub umbes 150 aastaga.

Kui jah, siis pole ju mõtet rääkida säärasest nähtusest kui Nõukogude kultuur, mis peremehetses siinkandis 50 aastat. Või mis on siis talupoja- ja Nõukogude kultuuri vahekord? Või mis saab ses valguses väitest, et Nõukogude kultuur hävitas talupojakultuuri? Või koguni öelda, et kui Nõukogude kultuur kestnuks siinmail näiteks 200 aastat, oleksid eestlastele loomuomane kolhoosid, eraomandi puudumine ja kommunistlik partei?

Talupojakultuuri glorifitseerimise valguses tekib mõistagi ka küsimus, kas need talupojad, kes maalt linna või välismaale ihkasid, olid reeturid. Kultuuri lõhkujad? Et 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadused olid kohutav vandenõu baltisakslaste ja keskvõimu poolt, kes niiviisi eesti kultuuri püüdsid hävitada?

Ja summa summarum – eks teeni ju säärase loogika järgi peareeturi tiitli endale sellesama lehe, Postimehe asutaja Johann Voldemar Jannsen, kes 5. juunil 1857. aastal Perno Postimehes kuulutas maarahva eestlasteks. Halvustav maik, mis on man sõnal «linnavurle», ja nn maarahva kongressid on vaid näited sellest nähtusest, mis on eestlastele paradigmaatiliselt talupojakultuuriga külge poogitud. Kas keegi on midagi kuulnud linnarahva kongressist?

Eduard Laamani praegugi, 2011. aastal ladusalt loetav «Eesti iseseisvuse sünd» toob ära ühe balti paruni kaitsekirja 1914. aastast, kui baltisakslased ja eestlased pidasid eelläbirääkimisi saavutamaks 1916. aastaks, pärisorjusest vabastamise 100. aastapäevaks, maaomavalitsust.

Muu hulgas ütleb too parun, et mis aga puutub eesti ja läti talurahvasse, siis «oleksime nendega rahus elanud, kui nende märatsevat haritlaste kihti ei oleks, kelles juba ainult meie olemasolemine viha äratab». «Märatses» siis see haritlaste kiht 1905. aastal.

Aga haritlased, jumaluke, tekivad ju linnas. Ülikoolid asuvad linnades. Kogu eesti haritlaskonna tekkelugu oleks seega ju lahtiütlemine senisest kultuurist.

Oh, kriitikud annavad nüüd tuld ja ütlevad, et ma kiskusin akadeemik Einasto tsitaadid kontekstist välja ja tegelikult ta nii ei mõelnud. Kiskusingi. Täiesti teadlikult.

Arvan end aru saavat, mida lugupeetud akadeemik tahtis öelda. Et Eesti elu ei ole normaalselt arenenud ja et maaelu on kiivas, inimestel pole seal võimalik elada. Netikommide ajastul tuleb öelda otse: kindlasti ei soovi ma maaelu hääbumist.

Kuid küsigem teistpidi: kui linnad näiteks tühjeneksid, kas siis räägitaks ka kultuuri väljasuremise võimalikkusest? Ei, ilmselt räägitaks rohkem riiklusest, mis seostub linlusega (valitsus ja muud keskorganid asuvad tavaliselt linnas), kuid kultuuri nii väga ei rõhutataks.

Ent see end ehk esseeks kutsuda laskev kirjatükk ei tohiks piirduda üksnes aruteluga Eesti ajaloolise linna ja maa vahekorra üle. Küsimus on laiem, seistes tegelikult terve läänemaailma ees: kuivõrd palju peab lääs, sh Euroopa, muutma oma ajaloolisi hoiakuid praeguste maailmas aset leidvate mullistuste valguses? Äkki tuleks siis terve läänemaailma ajalugu ümber kirjutada?

Kui näiteks annaks justkui üleval pool toodud teemaarendus võimaluse tõlgendada pärisorjuse kaotamist Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal negatiivselt, siis saaks praeguste pingete taustal ümber vaadata terve renessansi ja valgustuse.

Olen juba kirjutanud 2006. aasta Diplomaatias Taani karikatuuritüli valguses, et kui sõnavabadus tuuakse ohvriks n-ö usuliste tunnete riivamise ettekäändel, siis muutub tühjaks kogu renessansi ja valgustuse senine tõlgendus. Giordano Bruno, Jan Hus ja laiemalt valgustajad, teil ei olnud õigus – kirikut ei tuleks riigist lahutada ja peaks alustama uuesti keskajast.

Moslemi immigratsioon on tekitanud läänemaailmas sarnaseid mõtteid. Eesti keeleski on olemas Timo Vihavaineni «Õhtumaa allakäik» ja Richard Dawkinsi «Luul jumalast». Ainult selle vahega, et Dawkins korraldab oma ristiretke peamiselt USA evangeelsete kristlaste vastu, imestades nende õpetuse sallimist kohtute poolt.

Ent on olemas ka Financial Timesi kolumnisti ­Christopher Caldwelli «Reflections on the Revolution. Immigration, Islam and the West» (kuulu järgi ilmuvat see ka eesti keeles). Palju muu huvitava kõrval on Caldwell täheldanud ka kristluse naasmist ehk siis kiriku külastamise sagenemist just neis paigus, mis külgnevad moslemi kogukonnaga.

Sestap on nii pärisorjuse kaotamise, karikatuuritüli, Vihavaineni, Dawkinsi, Caldwelli ja paljude teiste puhul oluline küsimus, missugune on siis olnud selle ajaloo tähendus, mida oleme seni pidanud loomulikuks või positiivseks.

Üldtunnustatud on ju seisukoht, et pärisorjuse kaotamine ja hilisem eestlaste minek linnaomavalitsustesse on olnud Eesti ajaloos positiivne, niisamuti nagu renessanss ja valgustus Euroopa ning muu läänemaailma ajaloos. Kuid Caldwell kirjutab, et moslemid on Euroopas tõusuteel just asjaolu tõttu, et nemad usuvad. Ilmalik Euroopa ei usu. Kui just ei pea. Ning teine küsimus ongi: kas nüüd, 21. sajandil tuleks ehk mõni asi ümber mõtestada?

Laiemalt tähendaks see läänemaailmale mingisuguse usu leidmist. Põhja-Aafrika sündmused võivad nüüd näidata, et moslemidki usuvad demokraatiasse, kuid vaevalt et see protsess nii ühemõtteline on ja vaevalt et moslemid oma usust kohe loobuksid.

Kitsamalt aga tasub meenutada Eestiski kõlanud üleskutseid leida viise, kuidas hoida inimesi kodumaal, tuua talendid koju või lihtsalt takistada maaelanikke linna kolimast. Olgem ausad: otseseim lahendus olekski sunnismaisus ja pärisorjus. Või kasutada Nõukogude koolkonna lähenemist ja mitte anda inimestele passe ega muid isikutunnistusi.

Kui aga lähtuda sellest, et läänemaailma kujunemist on ikkagi juhtinud loosung vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, siis tuleb otsida, kuhu vabadus on jäänud. Vabadus elukohta valida, vabadus väljendada ennast vabalt ja vabadus kuuluda usuühingutesse. Ma olen täiesti teadlik vastuolust vabaduse ja võrdsuse vahel, kuid liigagi tihti tundub, et selle vastuolu kattevarjus kiputakse piirama inimese põhivabadusi.

21. sajandil on läänemaailmas saanud põhiküsimuseks vabadus sallida. Kuidas sallida sallimatust? Kuidas sallida näiteks neid, kes tahavad läänemaailma tegelikult hävitada? Kuidas sallida neid, kes arvavad, et Eesti Vabariik on eksitus ja sel pole oma ajalugu? Ning kui leitakse, et tuleb sallimatust sallida, siis tuleb ka vastavalt ümber kirjutada ajalugu. Mingis mõttes on ajaloo ümberkirjutamine loomulik, sest eks kirjuta iga põlvkond oma ajaloo, kuid kust kulgeb piir fundamentaalsete aluste ja oma ajalootõlgenduse vahel?

Netikommide ajastul on taas hea otse lõpetada ja üle korrata (ehkki ilmselt peaks olema enamikule netikommijaile kasutada kohe algul lühike sisukokkuvõte): Jaan Einasto ei jutlusta sallimatust, vaid muretseb maainimeste pärast. Ent lõpetagem siiski säärase vimkaliku küsimusega: pärisorjusest vabastamise 200. aastapäev pole enam sugugi kaugel – kas tuleks seda Eestis tähistada või hoopis maha vaikida, sest see pani alguse talupojakultuuri hävimisele?

Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. Essee väljendab tema isiklikke seisukohti.