/nginx/o/2011/04/15/558644t1h496c.jpg)
Kolumnist Martin Kala tõdeb, et vaatemänguühiskonnale iseloomulikult neelab iga uus teema alla eelmise ja nii ei maksagi imestada, et värskelt ametisse astuvad parlamendiliikmed tõrjusid esiküljelt Liibanonis kinni võetud eestlased ja dopinguskandaal tegi omakorda üks null ära tervele riigikogu koosseisule.
Ühel Pariisi parema kalda õhtusöögil tekkis vaidlus president Nicolas Sarkozy heroiliste kõnede ja aktsioonide üle Liibüa kriisi ja eurooplaste sõjalise sekkumise teemadel. Laua teises otsas istus noormees, kes jorutas pikalt ja nartsissistlikult omaenda seisukohtade üle, kuid näppis ükskõikselt nutitelefoni ja luges paelunult oma e-kirju just siis, kui keegi talle vastu vaidles.
Ma ei teadnud, kellega on tegu, ja järeldasin, et küllap mingi tähtsa tegelasega, sest muidu ei suvatseks teised õhtulised üldse pingutada, et mühakale midagi selgeks teha. Elementaarse argiinfo puudumine näitas, et asun mentaalselt teises inforuumis.
Tihti ilmneb, et kõrvuti elavad inimesed mängivad eri meediamängu. Samal õhtusöögil tuli jutuks Financial Timesi nädalalõpulehe reisikülg, mis sel korral kiitis Liibanoni veinimeistreid. Regioonist pärit poiss nimega Hakim kaitses raevukalt ajakirjaniku seisukohta, et Liibanon ei koosne vaid Hesbollah’st, poliitmõrvadest ja sektivägivallast. «Meil on imekaunid rannad, ööelu ja suusakuurordid, luksusvillad, antiikne Byblos ning loomulikult Bekaa oru uhked veinimõisad.»
Väitsin, et lugu kahtlemata kaunist riigist ilmus lihtsalt väga ebasobival ajal, sest sealsamas Bekaa orus rööviti ju seitse eesti jalgrattaturisti, kes on tänaseni leidmata. Ta polnud sellest loost kuulnudki. Asi on selles, et Hakim asub erinevas meediaruumis kui mina, kes ma elan meie vähetuntud maalt pärit avantüürsportlaste kadumisele kannatamatult kaasa.
FT reisiartikli lõpus küsib ajakirjanik veinitootjalt: miks on Liibanonil rahvusvahelises meedias nõnda halb imago? Too vastab, et terrorismi on kergem müüa kui turismi ja seetõttu saabuvatki huvitavale maale endiselt vaid tõeliselt tugeva südamega seiklejad. Olgugi et teame kõik inimröövipoliitikast, islamiterroristidest ja pantvangidest, on veinitootja tõde muutunud eriti käegakatsutavaks nüüd, kui vangistuses on omad.
Kaasaegse maailma jõhkrus, mida seni oleme näinud enamasti vaid välisuudiste kaugeks jäävas rubriigis, on jõudnud meie õuele. Täpselt nagu Eesti riik, on ka meie ajakirjandus esimest korda silmitsi määratu väljakutsega, pantvangidraamaga, milles on osalisteks meie omaenda rahvuskaaslased, Pets või Juku kõrvalmajast.
Kuna välismaine meedia on olnud Liibanonis toime pandud inimröövi kohalt päris vaikne, püüan ammutada võimalikku infot Eesti peavoolumeediast. Meediakajastus on jäänud tagasihoidlikuks ja võhikule võib tunduda, et inimröövi teema on sootuks unustatud, sest diplomaatilise info ja välisministeeriumi pressikoridori asendasid juba õige vara spekulatsioonid ja põnevad roadshow-tüüpi reisireportaažid.
Miks? Põnevaid narratiive luuakse selleks, et asjalikumat infot pole. Ajakirjandus tegeleb Liibanoni kajastades peamiselt asendustegevusega, jagades infot selle kohta, kuidas peaks inimene käituma inimröövi ohvriks jäädes, ja koondades leheveergudele ekspertarvamusi, mis ei aidanud küll ei vange ega mõõtmatu surve all kannatavaid lähedasi.
Aga nii austati lähedaste huve ja tundeid ning lepiti, et rohkem infot kui ametlikud kanalid pakuvad, ei saa. Olukorra kajastus väärib kiidusõnu, sest meedia on tunnetanud oma missiooni ja võimalust pakkuda piisavalt olulist informatsiooni, et läbirääkimiste protsessi mitte häirida.
Tegu on ülimalt tundliku infoga, mille avaldamine võib ohustada või venitada väljapääsuskeeme. Koalitsioonikõnelused, mille ajal ei tilkunud Reformierakonna ega Isamaa ja Res Publica Liidu lähedastelt avalikkusele poolt sõnagi, kulgesid tulemuslikult ja kiiremini, kui oleks oodanud.
Kas info vähesust arvestades tuleks teha etteheiteid riigile? Oleme saanud meedia vahendusel targemaks selles osas, kuidas ja kust on ametlikul, rahvusvahelisel tasandil infot või poliitilist tuge otsitud; meile avaldati ka, et lisaks välisministeeriumile tegelevad teemaga teabeamet ja kaitsepolitsei, mis muidugi osutab, et lisaks ametlikule teabele on ka hulk mitteametlikke teateid, mida põhjusega ei avaldata. Kuigi kriisi lahendamiseks tehakse tööd ööpäev ringi, pudeneb avalikkusele sellest vaid raasukesi.
Küsimus on selles, kas avalikkusele pakutavaid infopalu võiks rohkem olla, kas ulatus võiks olla laiem? Pigem mitte. Riigivõim ei pea jagama oletusi võimalike põhjuste või tulevikustsenaariumide kohta ega rääkima keerukatest kokkulepetest juhul, kui see võib nende hinnangul kahjustada kannatajate olukorda. Nii nagu ei tehta välispoliitikat, ei lahendata ka ühtegi kriitilist rahvusvahelist olukorda pressiteadetega.
Aga kindlasti on uudiste tagasihoidlikkuse põhjus selleski, et lehelood, teemad ja trendid muudkui vahelduvad, iga uus neelab alla eelmise. Tere tulemast vaatemänguühiskonda! Jaapani tsüklon pühkis Gaddafi sõja päevauudistest suure vilinaga, sama kiirelt kukutati Egiptuse revolutsioon esikülgedelt seoses Liibüas toimuvaga.
Kui enne Jaapani looduskatastroofi muretseti, et liitlasväed on Liibüas oma ajast ette kiirustanud ja kardeti olukorra ülekuumenemist, siis paugutamine Benghazi kohal tõmbas tähelepanu tõsiasjalt, et vastvabanenud Egiptus vajas viivitamatult abi, kuidas raevunud töötute noorte massi rakendada.
Sest nagu ütlevad välispoliitika eksperdid: see, mis toimub Liibüas, jääb Liibüasse, mis aga mõjutab Egiptust, mõjutab kogu Lähis-Ida. Nii ringlebki põhivoolumeedia eristamatute kataklüsmide ja lakkamatute vapustuste nõiaringis, meie aga jookseme iga paugu peale kohale – ka teades, et kõik paugud pole vennad.
Ka Eesti meedia pole oma käitumises palju erinev, ka meil tapab uus üllatus vanema. Värskelt ametisse astuvad parlamendiliikmed tõrjusid esiküljelt Liibanonis röövitud eestlased ja dopinguskandaal tegi omakorda üks null ära tervele riigikogu koosseisule.
Siin erineb mu arvamus Memokraadi nauditavast blogisissekandest, et dopinguskandaal on viimaste aastate üks tähtsamaid ajakirjanduslikke juhtumeid, sest tabatud on rahvuskangelast. Olles harjunud kajastustega inimestest, nende apsudest, kuid ka vigadest, mida meedia neid kajastades teeb, läks see mull minust märkamatult mööda.
Ootamatult puhkenud kära varjutas väga valusa teema, kus on küsimus sõna otseses mõttes inimeludes – tundmatud eestlased väärisid armastatud sportlasest paraku vähem tähelepanu.
Inimloomuse empaatiavõime on paratamatult kogemuslik: teise mõistmiseks tuleb end tema seisundisse sättida, oma mullist tema omasse pressida. Kaugetel maadel seiklejate nahka pugeda on märksa keerulisem, kui kohaliku aktsiooniga kaasa minna. Pealegi, kergem on elada ühes mullis korraga ja ühe tõe taha koonduda.