Juhtkiri: Savinova tulek

Edgar Savisaar ja Olga Ivanova Postimehe stuudios. Foto: Erik Prozes

Kui möödunud kevadel linastus Tallinna TVs sari «Savisaare protsess», mille nimiosas tegi oma debüüdi Edgar Savisaar, siis kuulutas keskerakondlasest riigikogulane Heimar Lenk, et sellega on tehtud Eesti teleajalugu ja vaat et kogu maailma kinematograafiaajalugu. Ei pea olema suurem asjatundja taipamaks, et munitsipaal-Bollywoodis sündinud Savisaare sari oli oma kunstiliselt tasemelt Ameerika rämpsfilminduse maestro Bill Rebase taieste tasemel. Ühesõnaga kõlbas «Savisaare protsess» vaid tõelisele friigile – nagu Rebase «Hiidämblike sissetung» ja muu sellesarnane.

Ka Savisaare näitlejadebüüt jäi nõrgaks, kuna iseennast kehastades kippus ta haltuurat tegema. Kuid see-eest on tõsielusari, mis viimastel kuudel ja nädalatel Eesti avalikkuse silme all lahti rullunud, pakkunud tsirkust täiel rinnal ja ka peaosatäitja ise on oma rollis paremini avanenud. On näha, et ta naudib oma mängu tõeliselt. Võib-olla segasid teda varem ka muud kõrvalised tegemised, linn ja erakond, mis oma aja võtsid. Nüüd tal neid ei ole ning terve Eesti on tõepoolest tunnistajaks tippkinematograafiale, mille eest meid juba aasta eest hoiatas Heimar Lenk.

Muidugi leidub ka rahulolematuid. Näiteks tema endised kasvandikud Keskerakonnast hädaldavad, et tegu on kättemaksuga neile, ja ehkki Edgar Savisaar ka Postimehele esmalt vene ja seejärel eesti keeles antud intervjuus toonitas, et «Savinova nimekiri» seda pole, siis on selge, et tegemist on vana, haige ja solvatud mehe viimase riukaga neile, kes söandasid teda möödunud aasta sügisel kõrvale tõugata erakonnast, mille tema on omaenda näo järgi loonud ja mis ka viimase 25 aasta jooksul on funktsioneerinud kollektiivse Savisaarena.

Kas ta on ka valmis oma kätetööd hävitama? Tänane andis sellele küsimusele selge vastuse: jah, on küll. Muidugi tekib paljudel, eelkõige aga neil keskerakondlastel, kes veel hiljaaegu ootamatult valutuks osutunud Savisaare-tõrje operatsiooni peale käsi kokku hõõrusid, küsimus, mis saab edasi.

Keskerakond on oma olemuselt populistlik liikumine, kuid nüüd seisab neil sügisestel kohalikel valimistel Tallinnas ees mõõduvõtt Savisaarega, kes pole mitte ainult fenomenaalne populist, vaid tõeline rekordimees selles vallas. Kui nemad lubavad palga homme kümnekordseks tõsta, lubab Savisaar selle sajakordseks tõsta. Kui Keskerakond lubab koha kätte näidata neile, kes nende spetsiifilise elektroraadi kõigis hädades justkui süüdi on, lubab Savisaar seda teha kaks korda ägedamalt. Ja nii edasi.

Samas ei maksa kõrvalseisjatel Keskerakonna pärast liigselt südant valutada. Nälga, töötuks ja tänavale need inimesed ei jää ja küll nad ka oma koha jälle leiavad, sest on senise poliitilise karjääri vältel üles näidanud kadestamisväärset manööverdamisvõimet.