Jarmo Mäkelä: ministrikohaga kaob Põlissoomlaste liidri radikaalsus

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Põlissoomlaste esiletõus ja sotside marginaliseeriumine murrab Soomes senised võimuteljed, tõdeb Soome avalik-õigusliku ringhäälingu (YLE) välistoimetaja Jarmo Mäkelä pühapäevaste Eduskunna valimiste eel Marti Aavikule.
 

Millised eeldused mõjutavad tulevaid Soome valimisi?

Seekordsed valimised on välispoliitilisemad kunagi varem. Samal ajal peaks Soome poliitika leidma lahendusi tõsistele sisemistele arenguprobleemidele, aga neist räägitakse vähe.

On kolm imporditud mõjutegurit. Esiteks Fukushima tuumaõnnetus, millest lõikavad kasu rohelised. Teiseks euroala laenud Lõuna-Euroopa riikidele – sellest teemast lõikavad kasu Põlissoomlased.

Kolmandaks Liibüa kriis, millest kaotavad kõik valitsusparteid.

Mis moel näiteks Liibüa Soome valimisi mõjutab?

Märkimisväärne osa kodanikest arvab, et Soome ei peaks mingisugustes rahvusvahelistes konfliktides osalema. Ei Liibüas, Afganistanis ega Somaalia piraatide vastases operatsioonis.

Rahvas arvab ekslikult, et neil konfliktidel pole Soomele mingit mõju, ja valitsus pole suutnud vastupidist selgitada.

Valitsusparteidele on see väljapääsmatu olukord: ei ole võimalik olla ühtaegu integreerunud rahvusvahelistes organisatsioonides ja jääda kõrvale nende sisulisest tegevusest. Ei ole võimalik olla rahvusvahelise kogukonna vastutustundlik liige, kui ei osale ühistes operatsioonides.

Pikemas plaanis pöörduks kõigest kõrvale jäämine Soome kahjuks. Kompromiss on selline, et Soome arvatavasti osaleb pärast valimisi, aga enne valimisi ei tehta midagi.

Mis on need olulised asjad, millest ei räägita valimiskampaanias?

Praegu läheb Soome majandusel küll väga hästi, aga pikemas plaanis teame, et heaoluriigi tugisambad on murdumas. Ühiskonna vananemine halvendab olukorda ja tekitab struktuurse puudujäägi tuludes. Ma arvan, et ei valitsuserakondadel ega opositsioonil pole selget plaani, mida teha, ja seepärast neist asjadest valimiste ajal piisavalt ka ei räägita.

Opositsioon muidugi võib valitsuse tegevusi arvustada, aga mingit selget oma plaani neil ka pole. Praegu on olemas võimalus, et Soome majanduskasv jätkub, aga see eeldab, et mingit negatiivset välismõju ei tule. Näiteks ei tohi Iirimaad, Kreekat ega Portugali pankrotti lasta.

Ometi on nii sotsiaaldemokraadid kui Põlissoomlased euroala hädaliste toetamise asjus eri meelt.

Soome valitsus on küll teinud ELi tugisüsteeme toetades täiesti õige valiku, aga pole suutnud rahvale selgitada, miks need otsused on vältimatud. Portugali toetamise küsimuses on tehtud värske arvamusuuring. Umbes 60 protsenti on seda meelt, et Soome ei peaks mingil kombel osalema Portugali majanduse päästmises.

Kodanikud pole aru saanud, mis põhjustel Soome osaleb. Peale selle on levinud vale arusaam, justkui oleks Soome juba kaotanud raha Lõuna-­Euroopa riikide abistamise tõttu, et meie raha on kõik korstnasse lennanud. Tegelikkus on vastupidine: Soome on saanud intressitulu laenugarantiide andmise eest.

Isegi seda lihtsat asja pole valitsus suutnud kodanikele selgitada.

Kas valimistulemused võivad ka tegelikult seada küsimärgi alla Soome osalemise euroala stabiilsusfondides?

Seda ma ei usu. Kes tahes valitsuse moodustab, peab paratamatult osalemisega jätkama. Neile, kes valitsusse tulevad, seatakse tingimuseks, et nad peavad nõustuma euroala ettevõtmistes osalemisega. Selles asjas jätkub kindlasti praeguse valitsuse liin.

Kes moodustab järgmise valitsuse?

Erakondade endi praegune ennustus on, et võidab Koonderakond (Kokoomus), teiseks jääb Keskerakond (Keskusta) ja kolmandaks sotsiaaldemokraadid. Põlissoomlased (Perussuo­malaiset) saavad neljanda koha. Samas ei saa Kokoomus ja Keskusta kahe peale parlamendis enamust.

Üksnes soomerootslaste ja roheliste valitsusse kutsumisest ei piisa ning järgmisena kutsutakse Timo Soini Põlissoomlased. Ajalooline murrang on see, et sotsiaaldemokraadid jäävad valitsusest kõrvale.

Miks see ajalooline muutus on? Sotsiaaldemokraadid pole ju ka praeguses valitsuses.

Kui nad praegu valitsusse saaksid, võiks öelda, et opositsioonis olek oli ajutine. Nad on varemgi olnud opositsioonis, kui Keskusta ja Kokoomus olid valitsuses, aga siis said nad opositsioonis oleku järel suurimaks erakonnaks. Nüüd seda ei juhtu.

See tähendab, et sotsiaaldemokraadid on Soome poliitikas marginaliseerumas.

Kas see tähendab Soome poliitika kaldumist parempoolsemaks?

Ei, suur osa Põlissoomlaste toetajatest on endised sotsiaaldemokraatide valijad. Nende majanduspoliitika on pigem vasakpoolne. Lisaks on Kokoomuses parempoolne tiib, mis oleks tahtnud pärast valimisi poliitilisel maastikul teistsugust lahendust, aga nad jäid sisevõitluses kaotajaks ja on leppinud, et jätkatakse mõõdukal, tsentristlikul liinil.

Ma ei usu, et Soome poliitika parem-vasak-skaalal kusagile kalduks.

Ikkagi, mis teeb sotsiaaldemokraatide väljajäämisest ajaloolise murrangu?

Murduvad Soome traditsioonilised võimuteljed. On olnud kombeks, et tähtsad küsimused otsustatakse kodanikkonna tasemel ettevõtjate organisatsioonide ja ametiühingute vahel, mida toetab valitsuse tasemel sotsiaal­demokraatide ja kodanlike erakondade koostöö. Mõlemast teljest loobutakse nende valimiste järel.

Nii et murdub töövõtjate, tööandjate ja valitsuse kolmnurga mudel?

Jah, see mudel jääb nende valimiste järel ajalukku. Lõplikult.

Kas Timo Soini ja Põlissoomlased on äärmuslased?

Timo Soini pole mingi äärmuslane, vaid mõõdukas rahvuskonservatiiv ja seejuures osav populist. Tõsi, tema toetajate hulgas on igasugust rahvast, kellest osa on äärmuslike vaadetega.

Samas kannab Põlissoomlaste liikumine eelkõige rahvuslikke ja konservatiivseid väärtusi. See tähendab isamaalisust, üksteisest hoolimist ja kristlikku usku. Viimane tähendab nende jaoks üksiti seda, et teiste usk on halb. Samuti on nende jaoks oluline soome keele positsiooni tugevdamine. Osa kodanikke tunneb, et teised erakonnad on kaldunud neist traditsioonilistest väärtustest liiga kaugele. Nende inimeste hääli Soini püüabki ja on teinud seda siiani väga edukalt.

Meedia on välja pakkunud kuvandi, et Soini esindab kõiki pettunuid, ja pettunud on seda kuvandit uskuma jäänud. Seejuures pole nii tähtis, mida Soini ütleb või mida ta oma programmi on kirja pannud, vaid just meedia loodud kuvand.

Lisaks aitab Soinit see, et meedia on sildistanud teiste erakondade poliitikud peaaegu kurjategijateks. See on vähendanud ausate ja võimekate inimeste tahtmist poliitikas osaleda. See omakorda on kahandanud poliitilise otsustamise taset – meil pole enam riigimehe tasemel poliitikuid.

Peale selle on meedia andnud Soinile põhjendamatult palju võimalusi esineda kõigi pettunute eestkõneleja rollis.

Kuivõrd muutub miski Soome välispoliitikas ja Euroopa-poliitikas?

Selle välispoliitika kohta, mida juhib president, ei saa veel midagi öelda, sest me ei tea, kes saab presidendiks. Euroopa-poliitikat hakkab peaministrina juhtima Kokoomuse esimees Jyrki Katainen. Selles asjas ei tule arvatavasti mingeid muutusi.

Sotsiaaldemokraatide ees suleb valitsuse ukse just see, et nad on olnud vastu kõigile Euroopa laenuskeemidele, nii Kreeka, Iirimaa kui ka nüüd Portugali aitamisele. Sellega on nad kindlustanud, et Soomes ei lasta neid Euroopa-poliitikat ajama.

Kas range hoiak eelarveküsimustes säilib?

See säilib, aga mitte keegi ei tea, mida see praktikas tähendab. Üks on selge: pärast valimisi tuleb kas makse tõsta või kulusid kärpida või teha mõlemat. Millise lahenduseni täpsemalt jõutakse, ei räägi praegu keegi.

Kui tähtsad asjad pole valimiskampaanias piisavalt selgeks räägitud, kas see jätab siis järgmisele valitsusele üsna vabad käed tegutsemiseks?

Nii energeetika, rahvusvahelistes operatsioonides osalemine kui ka ­euroala on väga olulised, aga need ei peaks minu arvates olema parlamendivalimistel esikohal. Soome rahva heaolu seisukohalt pole need esikohal, on palju keerukamaid küsimusi, mis oleks tulnud valimiste eel selgeks rääkida. Tõepoolest jätab see valimisdebati puudus järgmisele valitsusele üsna vabad käed.

Kas isegi Timo Soini pääsemine valitsusse ei muuda midagi Soome Euroopa-poliitikas?

Kindlasti ei võeta teda valitsusse Euroopa-poliitikat ajama. Soini jätkab oma avalikes esinemistes euroskeptilist joont ja sama kindel on see, et valitsuskabineti enamus ei jaga tema seisukohti. Kokkuvõttes ei muutu Soome Euroopa-poliitikas Soini tõttu midagi.

Kas arvate, et Soini ise üldse tahab valitsusse pääseda?

Pole kahtlustki, et tahab. Mina usun, et sellel hetkel kui Soini istmik puudutab ministri ametiauto tagaistet, on ta rahulolev mees ja toetab poliitilist status quo’d. Kogu radikalism lõppeb sellel hetkel, kui temast saab minister.