Põhja-Korea diktaator Kim Jun-uni (keskel) reaktsioon pärast edukat mandritevahelise raketi katsetust selle aasta mais.

FOTO: SCANPIX

Põhja-Korea katsetas möödunud reedel teist korda ballistilist raketti, mille nii Lõuna-Korea kui ka Pentagon (Ameerika Ühendriigid) hindasid kahtlusteta mandritevahelise lennuvõimega massihävitusrelva kandjaks. Reisihuviline Erki Loigom küsib, kas ja kuidas muudab sündmuste nii tempokas kulg olukorda regioonis ja rahvusvahelisel areenil? Kas on mõistlik loota ja uskuda, et kurjamid ei suuda niipea paigutada tuumarelva raketininasse? Mida teha Põhja-Koreaga?

Stalinistliku riigi viimase paari aasta ärplemised on välisuudiste infovoos muutunud üsna tavapärasteks (riik on sooritanud ligi 15 raketikatsetust poole aasta jooksul), aga ometi on just esimesest mandritevahelise raketi katsetusest 4. juulil pidanud naaberriigid ja Ühendriigid hindama ümber oma arusaamad seni klounaadina tundunud pseudoprobleemist.

28. juuli, tõenäoliselt taas kord mandritevahelise raketi Hwasong-14 katsetusega ei ole enam mingit kahtlust – Põhja-Korea raketiprogramm on olnud edukas ja riik on suuteline tõepoolest ohustama Ameerika rannikut.  

Kui Valge Maja pealik on ametisse astumisel lubanud Põhja-Korea probleemi lahendada Hiinaga või Hiinata, igal juhul saada sellega hakkama, siis tegelik argipäev on kohale jõudmas ka Washingtonis.

Hullumeelne või kainelt kaalutlev Kim?

Suhtumine Põhja-Korea valitsejasse Kim Jong-uni kui irratsionaalsesse türanni on muutumas. Kimide suguvõsa on olnud vägagi ratsionaalne – mitte ükski kaasaegne diktaatorlus ei ole kestnud niivõrd pikalt. Kuigi Pyongyangi režiimi kollapsit on oodatud aastakümneid, ei ole see ammu olnud nii kindlalt kahe jalaga maa peal kui praegu.

On tõsiasi, et riigi majanduselu kosub, elanike olmeline heaolu on paranenud. Seda mitte tänu Targa Marssali pingutustele, vaid pigem tema võimalikult vähesele sekkumisele igapäevasesse majandusellu. Nii kaugele, kuni see ei ole ohtlik tema valitsusele. Paraku on see toonud kaasa inimõiguste olukorra halvenemise.

Kuid tänaseks päevaks on selge trend, mis kinnitab kunagi Põhja-Vietnamis näljaprobleemi lahendatud meetodite edukust – piiratud ulatuses lubatud turumajandus võib olla edukas isegi niivõrd karmis diktatuuririigis. Kõiki Põhja-Koreaga seonduvaid realistlikke või jaburaid protsesse tuleb alati vaadelda režiimi võimusäilitamise võtmes.

Pood Pyongyangis. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Palju kõneldakse viimaste raketikatsetuste taustal võimalusest pakkuda Kim Jong-unile mingisugust kokkulepet. Piirata tuumavõimekust majandusabi vastu on tee, mida kümnendite kaupa Pyongyangile aina uuesti ja uuesti pakutakse.

Kuid olgem ausad, isegi Päikesepaistepoliitika ajal 2000ndate alguses ja Bill Clintoni pingelõdvenduse perioodil 1990ndate keskel on vaatamata lubadustele Pyongyang alati jätkanud oma tuumaprogrammiga ning partnereid petnud. Kim Jong-unil on selgelt kaks «eeskuju» – Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi.

Just viimati mainitu saatus sunnib Korea kurja valitsejat erilisele ettevaatusele. Liibüa diktaator uskus lääne lubadusi koostööst tuumaprogrammist loobumise korral. Mõnel korral õnnestuski veidrikul riigijuhil end lipsustatud maailma eliidi kõrval telkima seada, kuid lõpp on kõigile teada.

Sarnane tulevikuperspektiiv sunnib Kim Jong-uni kokkulepetest eemalduma ja arendama odavaimat relvastust võimalikest tugeva jõu meetoditest. Maailma suurima vanarauast armee uuendamiseks planeedi vaeseimate hulka kuuluval Põhja-Koreal vahendid puuduvad, mistõttu on odavaim viis arendada tõelist režiimi kaitsvat võluvitsa – tuumarelva.

Põhja-Korea elanikud rõõmustamas eduka raketikatse üle. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Sanktsioonid ei toimi

Kuigi näo kaotamisest räägitakse peamiselt Aasia kultuuride võtmes, on seekord just Donald Trump see, kes enda lennukaid lubadusi kuidagi elus hoidma peab. Põhja-Korea probleemi lahendus aga kaugeneb iga raketikatsetusega, sest reaalne ja toimiv probleemi lahendamine ei ole kunagi olnud Ameerika kätes.

Kui veel kevadel otsis Trump tuge ja toetust Pekingist, siis tänaseks on reaalsus Ameerika presidenti tabanud lagipähe – hiinlased ei ole huvitatud Põhja-Korea probleemi lahendamisest. Vaatamata ajaloo karmimatele sanktsioonidele, on kaubavoogudest tekkinud tulu kahe pragmaatilise liitlase vahel (rahvuslikul pinnal on korealaste suurim vaenlane ikka ja alati olnud hiinlased) purustamas ajaloolisi rekordeid.

Paljukõneldud söeimport Põhja-Koreast on tõesti alates märtsist tabelis nullis, aga mineraalid, kuld, tsink ja rauamaak püstitavad rekordeid.

Samuti ei ole Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonidest olnud oodatud kasu, kuna riigi toimimist toetavaid illegaalseid tegevusi ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sanktsioneerida.

Seoses relvaprogrammidega on taas kord kõne all ja huviorbiidis Põhja-Korea koostöö nende ammuste kummaliste sõpradega. Nii näiteks rajavat põhjakorealased kõva valuuta eest Myanmari armeele maa-alust kaitserajatiste võrku selle tühjale kohale loodud pealinna Naypyidawi lähistel, Venemaa lihtsustas viisarežiimi tööjõu saatmiseks Siberisse metsatöödele ja Vladivostokki ehitustele. Samuti on taas kord tõusnud jutuks võimalik koostöö Iraaniga.

Põhja-Koreal on mida müüa ja loomulikult ei kajastu sellised tulusad projektid iial Lõuna-Korea keskpanga hinnangutes, mis Põhja-Korea majandust nii-öelda ametlikult analüüsivad.

Sõpruse sild Hiina poolt vaadatuna. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Piiril Hiinaga käib selgelt äärmiselt elav kaubavahetus ja Sõpruse sild Dandongis on ehe näide sellest: regulaarselt vuravad edasi-tagasi pilgeni täis veokid, mis toimetavad Hiinast kaupu Põhja-Koreasse.

Sanktsioonid ei löö Põhja-Korea määral, mida oodati ning teise ringi piirangud karistamaks eriti Hiina ettevõtteid, kes suhtlevad Põhja-Koreaga, tekitavad vaid lisapingeid Washingtoni ja Pekingi suhetes. Põhja-Korea televisioonis näeb aina uusi modernsete rajatiste avamisi, milliste sisustus ja tehnoloogia pärineb vanast Euroopast. Kim Jong-un toksib klahve endiselt Apple'i arvutis.

Lõuna-Korea ei suuda valida – piits või präänik?

Lõuna-Korea poliitika põhjanaabri suhtes on enam kui segane. Maikuust riigi presidendi ametit kandva Moon Jae-ini Põhja-Korea poliitika pidi valimislubaduste järgi tulema naabriga koostööd hindav. Tegelikkus on aga vägagi keeruline.

Pidevate raketikatsetuste taustal on Moon otsinud kabinetis toetust oma koostööle kutsuvale poliitikale, aga regulaarselt lõpevad kohtumised Sinises palees (Lõuna-Korea presidendi töö- ja eluruumid) tõdemusega, et Pyongyangi vastu tuleb kehtestada kas või ühepoolsed sanktsioonid.

Kuigi juulis avaldas Mooni administratsioon kokkuvõtliku, kuid ühepoolse dokumendi võimalikest koostööprojektidest, ei ole Pyongyang andnud tänini ühtegi luba Lõuna-Korea ametnike või ärimeeste külastusteks põhja pool.

Samuti soovivad Kaesongi tööstuspargis 2016. aasta veebruaris oma vara kaotanud ettevõtted vaatamata kompensatsioonidele tööd jätkata. Sellel soovil on ka presidendi toetus. Siiani on Kaesongi park siiski suletud ja Põhja-Korea armee kontrolli all. Samuti ei luba Põhja-Korea riiki Lõuna-Korea taustaga abiorganisatsioone.  

Lõuna-Korea sõdurid seisavad sõjaväe kontrollpunkti juures, kust viib tee Kaesongi tööstuspargi juurde. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

2018. aastal Lõuna-Koreas toimuvatele taliolümpiamängudele on president Mooni kinnitusel palavalt oodatud atleedid ka Põhja-Koreast, kuid tõenäoliselt püsivate pingete valguses on oodata põhjanaabrite eemalejäämist ning tegeleda tuleb provokatsioonide vältimisega suursündmuse ajal.

On täiesti selge, et olukord Koreas on viimase 70 aasta pingelisemas faasis. Washingtoni vihjed võimalikule sõjalisele sekkumisele on ebareaalsed. Ei ole võimalik taluda kahjusid ja inimohvreid, mida võiks endaga kaasa tuua kokkupõrge Ameerika võimekuse ja Põhja-Korea võimude ellujäämisinstinkti vahel. Majanduslik mõju ei oleks vaid piirkondlik. 

Hiina Rahvavabariigi huvi on jätkuvalt Põhja-Korea olemasolu. Regioonis paiknevad maailma majandusliidrid, Jaapan ja Lõuna-Korea, ei soovi mingit konflikti. Selle kinnituseks on Lõuna-Korea selge allasurutud paine tunnistamaks Ameerika raketisüsteemi THAAD paiknemisest Lõuna-Korea pinnal.

Donald Trumpi väidetav valmisolek sõjaliseks vastasseisuks ei sobi Moon Jae-ini ja Jaapani peaministri Abe retoorikaga rahuotsivast lahendusest. Peamine riiukukk elab tuhandeid kilomeetreid eemal probleemi koldest, teised peavad maandama reaalseid vastasseise oma piiridel. «Head pidu ei ole raisku laskmas» ka Venemaa.

Võib-olla tuleb mingil moel tegeleda lahendustega, mis aitaks olukorda pigem külmutada kui kuumutada? Põhja-Korea kui nähtus ei kao ilmselt niipea kuhugi, või kui, siis miljonite elude hinnaga. Ning klounaad toimub täna pigem Valges Majas kui Pyongyangis.