Yanis Varoufakis

FOTO: SCANPIX

Euroopa elab ühisraha lõa otsas, mida ei ole sugugi vaja Euroopa lõimimiseks ja mis tegelikult lausa õõnestab Euroopa Liitu. Mida tuleks siis õigupoolest ette võtta rahaga, millel puudub konkreetse riigi toetus – või 19 Euroopa riigiga, kellel puudub raha, mida nad kontrolliksid, kirjutab Yanis Varoufakis.

Loogiline vastus oleks likvideerida euro või luua föderaalriik, mida see vajab. Häda seisneb selles, et esimene lahendus on üüratult kulukas, teine aga pole teostatav poliitilises õhustikus, mis soosib hoopis suveräänsuse minekut tagasi riikide kätte.

Need, kes arvavad, et euro likvideerimise kulud on liiga suured isegi kaaluda, on praegu sunnitud liikuma omalaadse soovmõtlemise rajale, eriti pärast Emmanuel Macroni valimist Prantsusmaa presidendiks. Selle idee kohaselt leiab Euroopa mingil täpsemalt lahti seletamata moel tee föderatsiooni suunas. «Lihtsalt püsime siin,» paistab olevat nende moto.

Macroni tee

Macron tundub soovivat liikuda kaugemale loiust optimismist: ta tahab saavutada Saksamaa nõusoleku muuta eurotsoon riigilaadseks struktuuriks, teatavaks «eelföderatsiooniks». Prantsuse tööturu saksapärastamise ja eelarvedefitsiidi vaoshoidmise eest palutakse Saksamaal anda põhimõtteline nõusolek ühisele eelarvele, ühisele rahandusministeeriumile ja eurotsooni parlamendile, mis tagaks kogu üritusele demokraatliku legitiimsuse.

Et Saksamaa valitsus sellega kergemini lepiks, on pakutav ühiseelarve tilluke (umbes üks protsent eurotsooni kogutulust) ja sellest rahastatakse ainult eelföderatsioonile vajalikke põhistruktuure, näiteks ühist deposiidikindlustust, mis annaks Euroopa nõndanimetatud pangandusliidule tõelise sisu, ja osa töötuhüvitistest. Plaan näeb ette ka ühiseid võlakirju, nõndanimetatud eurovõlakirju, mis katavad osakese uuest võlast ja keelustavad otseselt liikmesriikide jätkuvalt kuhjuva võlakoorma ühistamise.

Macron teab, et selline föderatsioon oleks makromajanduslikult tähtsusetu, kui pidada silmas kogu eurotsooni hõlmava võla-, pangandus-, investeerimis- ja vaesuskriisi sügavust. Aga ühenduse traditsioonilise gradualismi vaimus usub ta, et see oleks poliitiliselt otsustav samm sisuka föderatsiooni suunas.

«Kui sakslased annavad põhimõttelise nõusoleku, sunnib majandus neid leppima hädavajaliku võimendusega,» võttis kokku üks Prantsuse ametiisik, kellega hiljaaegu vestlesin. Niisugust optimismi võivad õigustada ettepanekud, mida on varem teinud lausa Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble ise. Ent siiski on kaks väga olulist põhjust jääda umbusklikuks.

Esiteks ei ole kantsler Angela Merkel ega Schäuble eile sündinud. Kui Macroni seltskond kujutleb eelföderatsiooni kiiluna, mis avab tee täielikule poliitilisele lõimumisele, siis suudavad seda kujutleda ka Merkel, Schäuble ning taaselavnenud Vabad Demokraadid (kes usutavasti moodustavad septembrikuiste üleriigiliste valimiste järel Merkeli kristlike demokraatidega koalitsioonivalitsuse). Ning nad lükkavad Prantsuse ettepaneku viisakalt, aga kindlalt tagasi.

Teiseks nõuab sel ebatõenäolisel juhul, kui Saksamaa peaks mingil põhjusel soostuma niisuguse eelföderatsiooniga, igasugune senise eurotsooni muutmine tõsiselt reformijate poliitilist kapitali. Kui ei järgne majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, mis suurendaksid, mitte ei kaotaks sootuks pärisföderatsiooni tekke võimalusi (ja mina usun väga selgelt viimast), siis tekitab see poliitilise tagasilöögi, mis lõpetab pikaks ajaks või täielikult vähegi tõsisema föderatsiooni loomise katsed. Sellisel juhul muutub euro likvideerimine vältimatuks, see läheb veel rohkem maksma ja jätab Euroopa veel suurema kaose kütke.

Euroopat ähvardab järjekordne eksitus

Kui mul on õigus ning Macroni gradualism ja eelföderatsioon kukuvad oodatult läbi, siis milline oleks alternatiiv? Minu lahendus on selge ja sirgjooneline: olemasolevate Euroopa institutsioonide jõuline rakendamine föderatsioonilaadse olukorra matkimiseks neljas valdkonnas, mida eurokriis eelkõige puudutab: riigivõlg, pangandus, investeeringud ja sotsiaalne heaoluvaegus.

Kui need neli kriisikollet on suudetud stabiliseerida, taastub lootus ja Euroopa idee omandab taas eluõiguse. Siis ja alles siis tuleb meil asuda põhiseadusliku assamblee rajale, kus arutada kõike, mida on tarvis läbinisti demokraatliku föderatsiooni rajamiseks.

Ent kuidas matkida makromajanduslikult – ja makrosotsiaalselt – föderatsiooni praegu, kehtivate lepingute ja institutsioonide korral?

Kujutame ette pressikonverentsi, millel on kohal Euroopa Ülemkogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga (EKP) ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) presidendid. Nad teevad seal teatavaks, et alates homsest käivitatakse neli algatust, mis ei nõua ühegi lepingu muutmist ega uusi institutsioone.

Esiteks alustab EIP ulatuslikku rohelist investeerimis-ülesehitusprogrammi mahuga viis protsenti eurotsooni kogutulust, mida rahastatakse täielikult EIP võlakirjadega, mida EKP ostab vajaduse korral turult kokku, et tagada ülimadal tootlus.

Teiseks teenindab EKP (ilma ostudeta) eurotsooni riikide riigivõla Maastrichtile vastavat osa (60 protsenti sisekogutoodangust), andes selleks välja omaenda EKP võlakirju. Riik, kelle võlga EKP osaliselt teenindas, lunastab EKP tagatava väga madala tootlusega võlakirjad välja.

Kolmandaks denatsionaliseeritakse pankrotistuvad pangad. Valitsustevahelise mitteametliku kokkuleppe alusel määrab EKP järelevalvaja ametisse uue juhtkonna ning igasugune rekapitaliseerimine käib vahetult Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) kaudu. Selle eest saab ESM panga aktsiaid, mida kunagi hiljem saab müüa tagasi erasektorile.

Neljandaks rahastatakse kogu EKP võlakirjaostude ja sisemise Target2 arveldussüsteemi kasumi arvelt tervet eurotsooni hõlmavat Ameerika Ühendriikide toidutalongide laadset programmi, mis kindlustab nende Euroopa perekondade põhitoiduvajaduse, kes langevad allapoole teatavat vaesuspiiri.

Pange tähele, kuidas ühestainsast pressikonverentsist piisaks, et anda maailmale teada: eurotsoon kavatseb tegutseda nagu poliitiline föderatsioon, kasutades ära olemasolevaid institutsioone kogu avaliku võla restruktureerimiseks, korraliku pangandusliidu loomiseks, investeeringute õhutamiseks ja vaesuse leevendamiseks terves maailmajaos. Pange tähele sedagi, et niisuguse föderatsiooni matkimisega võib tõepoolest alustada kas või homme hommikul, ilma et rikutaks vähimalgi määral olemasolevaid Euroopa Liidu lepinguid.

Eurokriis tekkis eksiarvamusest, et rahaliit areneb üle poliitiliseks liiduks. Täna ähvardab Euroopat järjekordne gradualistlik eksitus: arvamus, et eelföderatsioon kasvab üle elujõuliseks demokraatlikuks föderatsiooniks. Kui paradoksaalselt see ka ei kõlaks, võib föderatsiooni matkimine olla praegu viimane võimalus päästa tõelise Euroopa Liidu unistus.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Kreeka endine rahandusminister Yanis Varoufakis töötab praegu majandusprofessorina Ateena ülikoolis.

Copyright: Project Syndicate, 2017.

www.project-syndicate.org