Maarja Vaino: kellele hüve, kellele hüvitis

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Eesti poliitikutel kipub sassi minema see, mis on hea nende jaoks, ja see, mis hea tervele ühiskonnale, nendib kolumnist Maarja Vaino.

Kohalikud valimised on ukse ees ja peagi vallutavad avaliku ruumi valimisloosungid ning poliitilised vaidlused. Midagi uut selles pole. Meie avalik ruum on juba pikka aega kantud ideoloogilisest vastasseisust, mis on ussikese kombel puurinud end aina rohkem igasse eluvaldkonda, ning mille eesmärk ei näi olevat taotleda üldist hüve, vaid isiklikku ja parteilist kasu ning ideoloogilist võimu.

Meenutagem, kuidas defineerib hämarana tunduvat väljendit «üldine hüve (i.k common good) Tartu Ülikooli terminoloogiaveeb: see on «mingi grupi, näiteks riigi kodanikkonna jaoks tervikuna soovitav tulemus, mis võib lahkneda sellest, mida grupi iga liige soovib või mis on talle üksikisikuna kasulik. Üldist hüve võib täpsemalt mõista näiteks üksikisikute eelistuste või huvide vahelise kompromissina või millenagi, mis on hea grupile kui abstraktsele, üksikisikutest lahutatavale entiteedile. Üldise hüve mõistmise viisist sõltub ka selle hüve väljaselgitamise protseduur, milleks võib olla näiteks avalik arutelu ja/või rahvahääletus või eksperdi otsus.»

Niisiis, tegemist on millegi niisugusega, mis nõuab distantseerumist oma isiklikest huvidest ja vahetust kasust ning mõtlemist sellele, mis on mõistlikum, kasulikum ja õigem (õiglasem) suurematele hulkadele ja pikemas perspektiivis.

Muidugi tekib kohe küsimus, millest lähtuda. Sest kahtlemata võib väita, et isiklikult aetav asi ongi see kõige õigem ja kasulikum ka üleüldises plaanis. Seda on näha olnud õige mitmel puhul, kui selgelt mingite huvigruppide agendat on läbi surutud argumentidega, et just see on kõigi huvides.

Seega täpsustagem: riigi seisukohast peaks üldise hüve lähtekohaks olema meie põhiseadus ja ennekõike klausel eesti rahva, keele ja kultuuri kohta. Näib aga, et seda klauslit varsti enam ei tohigi kasutada, sest kiiresti leitakse ideoloogiline lahter, kuhu «selline asi» paigutada.

Pean tunnistama, et järjekindel ideoloogiline lahterdamine igas suunas on minu jaoks ületamas talutavuse piiri. Võib-olla on tõesti olemas inimesed, kes elavad konkreetsetele teooriatele tuginedes ja kes kujundavad oma mõtlemise selle järgi, kuidas kuskil teoorias on asjad paika pandud. Ja kes seetõttu on veendunud, et esindavad ainuõiget mõtlemisviisi, millest erinemine on «teisitimõtlemine». Olen aga üsna kindel, et suurem osa inimesi end niimoodi ei määratle.

Inimesed koosnevad üldiselt väga erinevatest seisukohtadest, millele nad alati ei oskagi põhjendust tuua (ja miks peakski) ning milles võib olla vasturääkivusi «puhta teooria/ideoloogia» seisukohalt. Inimestel on kalduvus ja õigus mõelda ka vastuoluliselt. Valdavalt võiks seda nimetada lihtsalt mõtlemisvabaduseks. Valimistel võib hääletada konkreetse partei poolt, aga see ei tähenda, et peab mõtlema parteiliselt. Seda enam, et valijale jääb õigus meelt muuta ja järgmine kord hääletada mõne teise partei poolt.

Inimesed ei ole – ega peakski olema – oma elu kõikides sfäärides politiseeritud ja ideologiseeritud. Aga just seda – poliitika tungimist aina rohkematesse elusfääridesse – tunneb aina enam, ja sugugi mitte vabastaval moel.

Teame ju seda, et mida poliitilisem on elu, seda autokraatsem on riigikord. Pigem peaks olema vastupidi – poliitiline võim inimese elu üle tuleks viia miinimumini. Riik peaks olema olemas elu korraldamiseks, mitte inimese (mõtete) üle valitsemiseks.

Elu korraldamisel on aga loomulik, et lähtutakse üldisest hüvest, sest iga üksikindiviidi iga soovi ei ole võimalik täita. Mida rohkem on olemas konsensust, seda vähem on kõike vaja bürokraatlikult reguleerida. Meenutagem Katariina II sõnu: «Pole midagi ohtlikumat kui soov kõige kohta eeskirju koostada.» Küllap tema juba teadis.

Toogem mõned näited. Üks võiks olla hetkel aktuaalne probleem seoses rulatamisega Vabadussõja võidusamba juures. Tundub olevat ilmne, et väikese grupi (rulatajate) huvi domineerib siin üldise hüve üle – kogu rahvale kuuluva monumendi ümbruse on kaaperdanud üks subkultuur. Mul ei ole selle subkultuuri vastu midagi, aga mälestusmärki lõhkudes ning sellele lähenemist takistades nad küll linnaruumi ei rikasta. Paratamatult on siin olukord, kus «tervikuna soovitav tulemus (väärikalt hoitud Vabadussõja mälestus) võib lahkneda sellest, mida grupi iga liige (väike hulk rulatajaid) soovib».

Teiseks võiks pikalt ja laialt rääkida metsanduspoliitikast, kuid seda on leheveergudel tehtud juba piisavalt. Järeldus on paraku nukker – ekspertide hinnangud ja hoiatused, mis on lähtunud üldise hüve põhimõttest (Eesti looduse jätkusuutlikkus, elukeskkonna hoidmine), on lükatud kõrvale huvigruppide kasumi huvides.

Üldine hüve eesti kultuuri seisukohalt on ka heatasemeline riiklikult rahastatud kultuurileht. Ja järelikult ei ole niisugune väljaanne koht kellegi äärmuslike poliitambitsioonide väljaelamiseks, mis on hiljuti kahetsusväärsel kombel siiski toimunud. Sellised egotripid kuuluvad parteilise ajakirjanduse või põrandaaluste lendlehtede, mitte üldise hüve teenistuses oleva kultuurimeedia veergudele.

Kuid kõige suurem probleem üldise hüve vaatenurgast tundub olevat selles, et paljud poliitikud näivad võimul olles tegelevat oma isikliku karjääri kindlustamisega (minu maine Euroopa silmis; minu kuluhüvitised jne) selle asemel et pühenduda Eesti elu edendamisele pikemas perspektiivis ja vastutustundlikult.

Vahel tekib tunne, et «ülal» ei olegi inimesi, kes suudaks esindada terviklikku vaadet Eesti oludest ja tulevikusuundadest. Kõik on fragmenteerunud, igaüks ajab oma asja, ja ajab seda vastavalt oma kasudele ja huvidele. Tulemuseks ongi logisev riik, nii nagu paljud seda aina enam tunnetavadki. Ja ähmastunud arusaamad üldisest hüvest.

Nagu öeldakse, poliitik mõtleb järgmistest valimistest, riigimees järgmisest põlvkonnast. Tahaks väga loota, et algava valimisralli käigus hoitakse silmade ees ka midagi muud kui isiklikke hüvesid.