Siim Kallas: Venemaal mõeldakse, et Ukraina kaotamine on katastroof

Siim Kallas. Foto: AFP / Scanpix

Malorossija väljakuulutamise taga pole endise turumüüja isiklik initsiatiiv, vaid algatus pärineb Kremlist. Selle tagamaad on ebaselged, ent lääs ja Ukraina peavad üles näitama otsustavust ja ühtsust Venemaa agressiivsetele ambitsioonidele vastu astumisel, kirjutab Euroopa Komisjoni endine asepresident Siim Kallas.

Sanktsioonid on Venemaa jaoks kahtlemata ebameeldivad. Aga kas nad ka põhiküsimuste lahendamist mõjutavad, seda ei oska ma öelda.

Põhiküsimus on Venemaa jaoks Ukraina tulevik. Üks juhtiv Vene diplomaat ütles kunagi omavahelises jutuajamises – teate, me teame, et Baltikum on läinud, ja see pole meile väga oluline. Aga Ukraina – see on hoopis teine asi. Ukrainat me minna ei lase. Ukraina – see on Kiievi-Venemaa, õigeusu häll, sugulasrahvas.

Nõukogude Liidu mõjusfääri piir oli 1200 kilomeetrit lääne pool võrreldes praeguse Venemaa läänepiiriga. Läks minema sotsialismileer, läksid liiduvabariigid. Kaotada jäädavalt (Venemaal mõeldakse sellistes kategooriates) läänemaailmale Ukraina, see on katastroof.

18. juulil 2017 kuulutas isehakanud Donetski vabariigi juht Aleksandr Zahhartšenko, et hakatakse looma uut riiki nimega Malorossija, ja seda kogu Ukraina territooriumil.

Kreml distantseerus, öeldi, et see on Zahhartšenko isiklik initsiatiiv. Aga mina seda ei usu. Liiga palju on ajaloos paralleele. Ma ei usu, et nimetatud isik teeb midagi säärast ilma Kremliga kooskõlastamata. Pigem oli see torge, et näha, millised on reaktsioonid.

Malorossija ideed kommenteeriti, aga ei viidatud ühele sündmusele, mis eelnes kõnealusele avaldusele.

9.–10. juulil külastas Ukrainat NATO kõrgetasemeline delegatsioon eesotsas peasekretär Jens Stoltenbergiga. Sinna kuulusid kõik liikmesriikide suursaadikud NATO juures, inimesed, kes NATO poliitikat riigijuhtide jaoks ette valmistavad. Visiidile pöörati palju tähelepanu, eriti kõvasti reklaamisid NATO sõprust Ukraina juhid.

Mida mõtleb sellega seoses Kremli valitseja? Tõenäoliselt ühte – et kusagil salajases punkris on langetatud otsus Ukraina vastu võtmiseks NATOsse.

Ta ei usu, et sellist otsust ei ole tehtud. Isegi kui mingit infot sellise otsuse kohta ei ole, ta ei usu ikka.

Stalini käsutuses oli maailma parim luure, mis mängis läänemaailma luure kaugelt üle. Aga ometi ei uskunud ta, mida talle räägiti. Ta ei uskunud, et Hitler ründab. Ta ei uskunud, et Churchill ja Roosevelt ei salli teineteist. Stalin ei usaldanud kedagi. Aga ometi oli tema ümbruses inimesi, kelle arvamusega ta arvestas. See oli väga väike ring, aga see oli kogu maailmale hästi teada – see oli Poliitbüroo, mille liikmete pilte kanti demonstratsioonidel.

Kas praegune Kremli juht on vähem üksi? Me ei tea, kes on see kitsas ring inimesi, kelle arvamusega Kremli juht arvestab. Me oletame. Me oletame, et Igor Setšin on väga tähtis. Me oletame, et Nikolai Patrušev on väga tähtis. Kas Sergei Ivanov on tähtis? Me oletame, et välisminister Lavrov on täiesti tähtsusetu ega etenda otsustamisel mingit rolli. Me oletame, aga me ei tea.

Üks Vene poliitik, kes kuulus kunagi päris kõrgesse siseringi, ütles – teate, Putin ei ole Venemaa president, ta on Venemaa resident (see tähendab KGB luurevõrgu juhti vaenulikus riigis). Ja teate – resident otsustab kõik ainuisikuliselt. Jäi mulle sügavalt meelde.

President Putin otsustab suuri asju üksinda. Ja vastutab ka üksinda. Nii on teda kasvatanud asutus, kus ta pikka aega töötas. Ta on järjekindel, visa, järeleandmatu. Ta ei loobu oma eesmärkidest.

Mida Venemaa president kavatseb? Mida kaalutleb? Sanktsioonid teevad muidugi tigedaks, aga Ukrainast loobuma need ei sunni.

Mida teha, et Ukraina ei läheks? Majanduslikud mõjutusvahendid ei näi aitavat. Nafta ja gaas ei toimi. Üle jäävad jõuvõtted, täiemahuline sõda, enne kui NATO ette jõuab. Kas Malorossija jutt on juhuslik?

Poolal oli 1939. aastal kaitseleping Suurbritanniaga. Hitler ei uskunud, et Suurbritannia alustab Poola pärast suurt sõda. Välisminister Ribbentrop uskus seda ja veenis ka Hitlerit. Briti juhid korrutasid pidevalt, et vaja on poliitilisi lahendusi, ja nemad on valmis nendes lahendustes osalema. Hitler tegi nendest juttudest vale järelduse. Pärast süüdistasid nii Göring kui Hitler välisministrit, et see viis Saksamaa juhtkonna saatuslikule eksiteele, sõtta kahel rindel.

Mis peataks Venemaa presidendi teel suurele sõjale? President Putin ei ole mingi maniakk, mingi mängur. Ta kaalutleb päris kindlasti üsna ratsionaalselt. Aga on asju, mis on ülimalt tähtsad. Üks neist on see, et Ukrainat ei saa NATO rüppe lasta.

Raske on uskuda, et president Putin võiks tõsiselt mõelda suurest sõjast NATOga. Jõud on väga ebavõrdsed, kuigi mõni tuumarakett võib ju ka pahandust teha.

Alustada täiemahulist sõda Ukrainas? Kui see sõda õnnestub võita ja Ukraina allutada, on eesmärk täidetud. Võib hakata maailmarahust ja selle tagamisest rääkima. Nii nagu Lenin omal ajal soovitas – rünnake, ja siis pakkuge välja rahuplaan, ja pimedad usuvad jälle. Nii on ta kirjutanud ja seda tsiteeris omal ajal akadeemik Sahharov.

Probleeme selle sõjaga muidugi on. Kui tugevasti suudavad ukrainlased vastu panna? Vaja on välksõda, kuue päeva sõda, midagi taolist. Ida-Ukraina mässuliste abistamisega on Venemaa ukraina rahva suure osa enda vastu pööranud, tema väesalgad on Vene marionettidega sõdimisest kogemusi saanud.

Kuidas suhtub sõtta Ukrainaga vene rahvas? Venemaa pole nii vaba, kui ta oli 1991–1993, aga on siiski tunduvalt vabam, kui oli nõukogude ajal. Venemaal on arvukas hulk inimesi, kes sõjast piiride taga suuremat ei hooli. Sakslaste hulgas polnud 1939. aasta peaaegu kedagi, kes oleks poola rahvast armastanud. Venelased ja ukrainlased – see on hoopis teine asi.

Tõsine mõtlemise koht president Putini jaoks on – mida teeb NATO, ja eriti – mida teevad Ameerika Ühendriigid?

Ei ole põhjust oletada, et NATO alustab Ukraina pärast täiemahulist suurt sõda. NATOt ei seo mingid kohustused, et sellise äärmusliku sammu kasuks otsustada. Aga täiemahulise suure sõja ja mittemidagitegemise vahel on hulk halle variante. Pole põhjust oletada, et lääneleer lepib Ukraina allutamisega lihtsalt niisama.

Lääs või kasvõi USA üksi hakkab kindlasti Ukrainat relvadega aitama. Läänes võtab vastava otsuse tegemine aega, see on poliitiliselt keeruline. Kas Venemaa jõuab enne Ukraina alla andma sundida?

Missugused on sõnumid, mida lääs on ametlikult ja mitteametlikult president Putinile pärast Malorossija deklaratsiooni andnud? Me ei tea seda. Hitlerit ergutas üha uusi agressiivseid samme ette võtma lääneriikide resoluutsuse puudumine, ebakindlus, lakkamatu jutujoru rahumeelsetest ja diplomaatilistest lahendustest.

Kui Hitler oleks pidanud Tšehhoslovakkiat 1938. aastal ründama, nii et tšehhid oleksid täie jõuga oma õigetel piiridel vastu hakanud, poleks tal vallutamiseks piisavalt jõudu jätkunud. Selline on tarkus tagantjärele. Ukraina oletatavasti ilma vastuhakuta ei alistu, Müncheni variant jääb ära.

Viimasel ajal on olnud juttu, et Eesti võib olla Venemaa rünnaku üks tulevasi sihtmärke. Õigupoolest ei näe ma selles erilist loogikat. Kui puhkeb suur sõda NATO ja Venemaa vahel, siis oleme ka meie loomulikult selles sõjas sees. Aga kui oletada, et Ukraina on Venemaa jaoks peaküsimus, ei näe ma, kuidas aitab Eesti ründamine kaasa Ukraina allutamisele?

Venemaa ja Ukraina liitlassuhte rajamiseks on muidugi ka rahumeelne tee olemas. See koosneb vastastikusest tunnustamisest, kasulikest kokkulepetest, võrdsetest järeleandmistest jne. Krimm on vaja kas tagasi anda või leppida Ukrainaga kokku Krimmi Venemaa koosseisu minemise hüvitamises. Venemaa võib Krimmi ka rentida. Tundub, et selline mõtteviis kuulub siiski muinasjuttude maailma.