Vjatšeslav Morozov: kas Venemaa lööb NSVList lahku?

Vjatšeslav Morozov Foto: Erakogu

TÜ rahvusvaheliste suhete dotsent Vjatšeslav Morozov­ tõdeb, et ehkki Eestis ootavad paljud Venemaa vabandusepalumist, on peamine hoopis nimetada kuritegusid kuritegudeks.

Destaliniseerimisprogramm, mille esitas president Medvedevi juures asuv töörühm, on tekitanud vastuolulise reaktsiooni nii Venemaal kui ka mujal, sealhulgas Eestis. Paljud arvavad, et see on järjekordne propagandaprojekt, mida keegi ei kavatsegi tõsimeeli ellu rakendada.

 Skepsiseks on kahtlemata alust: jutud poliitilisest moderniseerimisest, mida Dmitri Medvedev on kõnelnud alates enda valimisest presidendiks, ongi valdavalt juttudeks jäänud. Sõnavabadus eksisteerib ainult internetis, Hodorkovski on endiselt vangis, võimudele vastumeelne poliitiline tegevus aga klassifitseeritakse kohe ekstremismiks.

Programmi autorid kinnitavad siiski veendunult, et president on selle heaks kiitnud ja juba käib töö selle ­elluviimiseks. Kui see on tõesti nii, peaks esimesi tulemusi saama näha veel enne selle aasta detsembris peetavaid parlamendivalimisi.

Just valimiseelne olukord lubab loota, et sedakorda on presidendi administratsiooni kavatsused täiesti tõsised. Asi on selles, et üks tugevamaid Ühtse Venemaa konkurente võitluses valijate poolehoiu pärast on Gennadi Zjuganovi kommunistlik partei.

Antikommunistlik kampaania on puhkenud Venemaa ajakirjanduses kõigi valimiste eel ja võib-olla saab sel aastal selle iseloomulikuks jooneks nimelt mainitud destaliniseerimisprogramm.

Erinevalt levinud eksiarvamusest suhtub «võimupartei» valimistesse väga tõsiselt: Kremlis mõistetakse, et tulemuste avalik ulatuslik võltsimine võib kutsuda esile massilisi proteste, mistõttu eelistatakse Ühtse Venemaa võit tagada teiste vahenditega. Kui käsitleda destaliniseerimisprogrammi valimisvõitluse osana, siis on selle täieliku teostamise väljavaated päris suured.

Samuti ei ole põhjust kahelda, et erinevalt poliittehnoloogidest usuvad presidendi juures asuva töörühma programmi autorid siiralt vajadusse mõtestada totalitaarne minevik ümber. Isegi kui programmi kasutatakse valimisvõitluse vahendina, ei vähenda see selle potentsiaalselt revolutsioonilist tähendust Venemaa poliitilisele süsteemile.

Varasemate valimisvõitluste ajal olid antikommunistliku propaganda tuumikuks imperialistlikud ja hurraapatriotistlikud loosungid: kommuniste süüdistati suure Venemaa hävitamises ning venelaste huvide ohverdamises maailmarevolutsiooni altarile.

Kui seekord suunatakse antikommunistlik propaganda Stalini režiimi kuritegude tunnistamisele ja leppimisele naabritega, on kampaania poliitiline mõju otse vastupidine ja võib-olla tunduvalt sügavam.

Tuleb tunnistada, et mõned töörühma ettepanekud tekitavad paratamatult ärevust. Kommunistid on täiesti õigesti hoiatanud, et keelu kehtestamist riigiametnikele, mis peab takistama neil väljendamast heakskiitu totalitaarsetele režiimidele, võib kasutada ka teisitimõtlejate represseerimiseks.

Paljude Euroopa riikide kogemus näitab, et piir vaieldava arvamuse ja ekstremistliku avalduse vahel on õhkõrn ning sugugi alati ei saa seda seaduses üheselt sätestada. Mineviku hindamine peab jääma vaba diskussiooni objektiks ning inimesi, isegi riigiametnikke, ei tohi karistada selle eest, et neil on ajaloost sellised või teistsugused arusaamad.

Vastutus sellise hinnangu eest ajaloole, mida ühiskond peab lubamatuks, peab olema poliitiline ja moraalne, mitte aga distsiplinaarne, administratiivne või veel vähem kriminaalne. Vastasel juhul satub ohtu üks demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi, nimelt õigus oma mõtteid vabalt väljendada.

Eestis ootavad endiselt paljud Venemaa vabandusepalumist okupatsiooni, küüditamiste ja teiste Stalini režiimi kuritegude eest. Töörühma ettepanekute põhjal on seda vaevalt loota. Dokumendi autorid ei jaga 20. sajandi totalitaarsete režiimide kuritegude ohvreid rahvuslikul, kodakondlikul ega usulisel alusel. Nende meelest olid kuriteod, mida pani toime Stalini režiim, kuriteod kõigi eurooplaste ja üleeuroopaliste väärtuste vastu.

Mõttetu on püüda hinnata, kes kannatas rohkem: eestlased, ukrainlased, poolakad või venelased. Peamine ülesanne on hoopis nimetada asju ­õigete nimedega, nimetada kuritegusid kuritegudeks ning põlistada ohvrite mälestus ilma neid omadeks ja võõrasteks jagamata.

Selline lähenemine tekitab Eestis vältimatult paljudes kurvastust, kuid mulle tundub see ainuvõimaliku ja õige lähenemisena. Mida ka keegi meist ei arvaks Venemaa kui riigi kõlbelise vastutuse kohta Stalini kuritegude eest, ei pea praegused venemaalased ennast ega oma kaasmaalasi vastutavaks enam kui poole sajandi taguste sündmuste eest.

Paralleelid Saksamaa kogemusega ei ole just kuigi veenvad nii sellepärast, et mööda on läinud liiga palju aega ja vahetunud mitugi põlvkonda, kui ka sellepärast, et Stalini režiim ei represseerinud inimesi Venemaa ja venelaste, vaid kommunistliku idee nimel. Neil venelastel, kes peavad ennast ja oma kaasmaalasi stalinismi ohvriteks, on just selline seisukoht.

Peamine argument aga seisneb selles, et kui töörühma ettepanekud edukalt ellu viiakse, tähendab see Venemaa lõplikku lahkulöömist NSV Liidust. Stalini tunnistamine kurjategijaks sellest hoolimata, et ta muutis Nõukogude Liidu üliriigiks, võimaldab lõpuks uhkustunde oma maa üle – tunde, mis on enesestmõistetav kõigile tänapäeva inimestele – lahti siduda suurriikliku imperialistliku idee küljest.

Eesti ja teised endise sotsleeri vangid usutavasti ei jõua kunagi ära oodata tänapäeva Venemaa ametlikku vabandusepalumist tegude eest, mille pani toime sootuks teine riik sootuks teisel ajal. Selle asemel avaneb aga võimalus, et Venemaa tõepoolest muutub, kui tunnistab riiklikul tasandil imperialistliku ideoloogia ja euroopalike väärtuste kokkusobimatust.

See samm teeks Euroopa julgeoleku tagamiseks palju enam kui kümmekond rahvusvahelist lepingut ning oleks palju etem Eesti iseseisvuse tunnustamise garantii kui läbi hammaste pigistatud vabandus.